Samba Prantsusmaal. Delphine Coulin

on järsku tunda soojust ja liikumist: loivad peatuvad, kael pingestub, pea pöördub paremale ja vasakule. Punakaspruun läbipaistvate tiibade ja udeja kehaga kaerasori on koorumata muna jalgade vahele haaranud.

      Kilpkonn hakkab jälle tasakesi edasi ukerdama. Teised lähevad tema järel, jättes rannale samasugused jäljed. Väikesed tumedad kujud liiguvad siksakitades heledal liival edasi.

      Ühtäkki ilmub liiva pritsides välja lõõtsutav koer ning hakkab mängima ühe kilpkonnaga, kes püüab kilbi alla peitu pugeda, kuid liiga hilja – koer juba näksas teda. Teised lisavad kiirust, nad ei saa tagasi pöörduda ning kihutavad ookeani poole nii kiiresti kui jaksavad.

      Väike merekilpkonn sukeldub silmi pilgutades. Vesi on soolane ja pehme ning libiseb üle tema sinise rüü, millel säravad viis valget vertikaalset joont, mis rõhutavad tema kumerusi ja tähelaadseid luid, nii et ta sarnaneb väikese paadi kerega.

      Avamerele jõudnud, varjub ta hõljumisse ning laseb end voolul kanda.

      Ta suudab vältida kaheksajalgu, mõrtsukhaisid, kalavõrke, merelinde, põhjaõngede konkse, triivvõrke. Värvilised kilekotid näevad välja nagu meduusid, aga ta ei pööra neile tähelepanu ja jätkab oma rännakut.

      Ta sukeldub sügavasse vette ja näeb endiselt hästi; ta kuuleb hoovuste vilistamist enda ümber, delfiini laulu ja mõnikord vaala puhumist. Vesi on külmem, ent kilpkonna turvis kaitseb teda.

      Ta lükkab end loibadega üha edasi. Ta neelab vetikaid, väikesi värvilisi kalu, lillakaid merisiilikuid ja punaseid koorikloomi, kes tema teravate hammaste all krõmpsuvad.

      Sellepärast ta siin ongi – et süüa.

      Ta läbib tuhandeid kilomeetreid. Ta järgib merehoovuseid ja magnetvälju ning arvutab aega. Tema teekond jätkub. Ta jätkab oma rännakut ida suunas vastuvoolu, suunaga Lääne-Aafrika poole, ujudes piki ekvaatorit, mis jagab maa keskelt pooleks. Tema reis kestab aastaid, ilma et miski teda peataks.

      Nüüd on ta kaks meetrit pikk ja üks meeter lai ning kaalub mitusada kilo. Ta ujub ning kohtab veidrat väikest laeva, mis kõigub raskelt ja liigub aeglaselt, märksa aeglasemalt kui tema.

      Ta ujub laevast mööda, sööstab läbi ookeanide põhja suunas ja võtab öised tähed teemärkideks.

      5

      Samba nägi merd esimest korda elus ning see ei olnudki sinine, vaid hoopis must. Ta tuli pikalt bussireisilt, mis oli ta viinud läbi Mali Senegali, lõputud kilomeetrid mootorite müras, kus ta oli püüdnud tundide viisi uinuda, rappudes vastu istme plastkatet, samal ajal kui bussijuht võitles teekonarustega, pilk naelutatud nende ees sõitva auto alt õhku paisatud tolmupilvele ning hämaras öös tantsisklevatele punastele tagatuledele. Kogu reisi püüdis ta võidelda liiva vastu, mis tungis hoolimata pea ümber mässitud rätikust ka tema kõrvadesse ja näole, määris selle tolmuga, mida ammu lõhutud aknad irvitava vilina saatel sisse lasid, kuni lõpuks jõudis ta värisevate jalgade ja tühja peaga sellesse Atlandi ookeani sadamasse, kus tume meri segunes musta taevaga.

      Ta vaatas kaubalaevu, mis asusid teele põhja ja külma suunas. Need olid sõjalaevade moodi ning nendesse oli raske pääseda. Ta võttis sihikule hoopis väikese kalalaeva, ehkki ta teadis juba, et mõned laeva trümmi kuhjatud meestest, vähemalt üks neist, sureb reisi käigus – ja võib-olla on see tema. Ta oli pehmeks rääkinud ühe kaluri, kellest nüüd oli saanud ülevedaja ja kütuse salakaubavedaja: hispaanlaste ja prantslaste tõttu kala enam polnud, aga nafta oli järjest kallim ning Euroopasse soovijaid üha enam.