tema seljakott kukub maha, ja ta rõõmustab silmanähtavalt, kui saabunud sõnumit loeb.
„Mags,” ütlen ma. „Kurat küll, ma kärssan täiesti ära. Tee vähemalt uksed enne lahti.”
„Vabandust,” ütleb ta uuesti. „Kui me Elit näha tahame, siis nad on viie ajal kuttidega pargis.” Ta paneb telefoni autokapotile, tõstab sinna ka oma seljakoti ja alustab põhjalikku läbiotsimist. Ta võtab kotist välja kolm kortsunud vihikut, hunniku kasutatud pabersalvrätte, leopardimustriga pearätiku, iPodi, karbi Tic Taci pastille, lekkiva toidukarbi ja ploki A4-paberit. „Need peavad siin kuskil olema,” mõmiseb ta ja võtab ühe salvrätiku, et tuunikalavõileivast õliseks saanud sõrmi puhtaks pühkida. „Oodake! Siin nad on!” Ta avab alustuseks juhiukse ja lausa hüppab autost eemale, kui kuum õhk talle selle sisemusest näkku pahvatab. Siis poeb aga autosse ja teeb kõik ülejäänud uksed seestpoolt lahti.
„Jeesus,” ütleb Jamie, kui oleme autosse istunud ja aknaid lahti väntame. „Millal sa, Ali, lõpuks oma uue auto kätte saad?”
„Juba kolme kuu pärast on mu sünnipäev!” Ali võtab iPhone’i välja ja kerib näpuga fotoalbumis. Ta tõstab telefoni üles ja näitab meile oma tuliuue helesinise Mini Cooperi pilti ning Jamie ja Maggie ütlevad tunnustavalt: „Vau!”
„Viimasel ajal muid autosid enam ei näegi kui Mini Coopereid,” kuulen ma ennast ütlemas. „Need on ikka eriti populaarsed.”
Ali ülestõstetud käsi vajub talle sülle, iPhone’i ekraanil helendab ikka veel tema uue auto pilt.
„Võta kiirust maha,” ütlen ma Maggiele, kui me mööda Ballinatoomi kitsast peatänavat sõidame, mõlemat kätt erksavärvilised majad, mis on tihedalt pubisid, köögiviljakauplusi ja lihapoode täis. Seltskond St Michaelsi kooli poisse seisab troppis kõnniteel ega tee märkamagi, et üks jalutuskepiga vanem mees neist mööda tahab minna. Nad on tumesinised V-kaelusega kampsunid vöö ümber sidunud ja uhkeldavad nüüd oma päevitunud käsivartega, nende lahtinööbitud valged särgid on higilaike täis, sinise-kollasetriibulised lipsud tolknevad lõdvaks lastult nende kaelte ümber, neil kõigil on kokakoolapurgid ja pruunist paberist kommikotid käes. Kahe maja vahele on tõmmatud hiiglaslik musta-kuldsekirju plakat, mis reklaamib lähenevat kantri- ja vesternimuusikafestivali. Igal aastal kordub üks ja seesama – kogu riigist voolab Ballinatoomi sadu keskealisi kantrimuusikafänne, kõigil kauboisaapad jalas, kaabud peas ja huulil mõni Nathan Carteri laul. „Kas te pole õnnelikud, et te siin elate?” küsivad nad meilt maaõhku kopsudesse tõmmates. „Miks?” tahan ma neilt küsida. Miks me peaksime õnnelikud olema, et me siin elame? Aga ma juba tean nende vastust.
Teil on siin nii ilus, ütlevad nad. Inimesed hoiavad nii tugevasti kokku. Kõik hoolitsevad üksteise eest.
See võib isegi tõsi olla.
Paari minuti pärast oleme Connolly Gardensis. Siin on suur muruplats, mille keskel seisab marmorist purskkaev ja ümber lookleb kitsas sillutatud jalutusrada. Platsi äärt palistavad kuningas George’i aegsed suured pastelsed majad oma kurviliste terrassidega. Pargime auto Maggie maja ette; see on kahvatusinine ja beežide aknaraamidega, beežil välisuksel on mustast malmist koputi, mis kujutab lõvipead.
„Kas te sisse ei tulegi?” küsib Maggie välisust avades ja nähes, et ainult Jamie talle järgneb. Ali heidab mulle argliku pilgu, ootab, kuni ma pead raputan, ja ütleb siis: „Ei, Mags, ma jään parem siia. Emile seltsiks.”
„Ja too päikesekreemi ka!” hüüan ma neile järele. Ma ei taha Maggie emaga kohtuda. Kui ma neil viimati külas käisin, kadus ta oma „patsiendiruumi”, et tuua sealt „raamat, mis peaks sind tõsiselt kõnetama, Emma”. Hannah lõi kõvasti laineid, kui Bennettid viis aastat tagasi Corki põhjaosast siia kolisid. Ta oli siis juba tublisti rohkem kui natuke rase, ootas Maggie väikest õde Alice’it, nii et tema kõht liibuvate T-särkide alt kenakesti esile punnitas, aga see paistis teda täiesti külmaks jätvat, et kõik vanaprouad kohe ahhetama ja silmi pööritama hakkasid, kui tema kõhupunn kusagil vilksatas. Uustulnukad olid kõigil hambus, kõik rääkisid sellest, et pereema on „mänguterapeut, mida iganes see ka ei tähendaks” ja pereisa „raamatupidaja, kes peab ikka päris head palka saama, kui nad võivad endale sellist maja lubada – oleksid sa näinud, mis see maksab”, ning tütar kahe- või kolmeteistaastane ja väga ilus. Olin seda kuuldes isegi veidi häiritud, kuni ma Maggiet oma silmaga nägin ja veendusin – ta oli tõepoolest ilus. Aga ta ei olnud minust ilusam.
„See naine pidavat päris kena olema,” ütles ema isale samal õhtul, kui nad meie linna kolisid, ja ulatas talle kausiga kartuliputru. „Ja minu arust on paras julgustükk oma juuksed juba nii noorelt halliks jätta.”
„Valmis?” küsib Maggie, kui ta maja välisukse uuesti lahti lükkab.
„Oo, sa näed nii lahe välja,” hüüatab Ali. Maggiel on seljas ruuduline meestepluus, mille ta endale kunagi kaltsukast kleidiks ostis, ja jalas hõbedasest lakknahast tanksaapad. Tema taltsutamatut lokipahmakat hoiab ohjes neerumustriga sall, mille ta on kaks korda ümber pea keeranud ja siis pealaele nii suureks sõlmeks kokku sidunud, et see sõlm on peaaegu sama suur kui tema enda pea; kõigis tema sõrmedes läigivad hõbesõrmused.
„Jeesus.” Pingutan, et naerma hakata. „Sa näed välja nagu mõni amiš.”
Maggie vaatab ennast ovaalsest peeglist, mis nende vibaliku esikulaua kohal ripub. Ma vihkan seda tobedat peeglit, mille raami sisse on hõbedases kaldkirjas uuristatud innustavad sõnad: „Kõige tähtsam on sinu sisemine ilu.” Tunnen alati kihku see tekst sealt välja kraapida.
„Äge,” teatab ta rõõmsalt. „Amišid näevadki minu arust lahedad välja.”
Connolly Gardensis on sel kellaajal väga vaikne. Teisel pool muruplatsi istuvad pingil kolm naist, neil kõigil on seljas liibuvad särgid ning jalas mustad läikivad retuusid ja nahast rihmikud, nende jalge ees lebavad kokkurullitud joogamatid ja pruunid paberkotid ökopoest ostetud kraamiga. Üks kottpükste ja lohmaka T-särgiga naine ajab taga oma kahte jõmpsikat, ühes käes päikesekreem, teises kaks laiaäärset kübarat; paar suuremat last silkab ujumisriietes ümber purskkaevu, nad on paljajalu ja kilkavad.
„Tere, kiisu.” Värava juurde pargitud autost küünitab välja üks nokkmütsiga kutt, tema sõber viskab kõrvalistmel pea naerust kuklasse. Kõnnime edasi ja teeme näo, et me ei kuulnud midagi. Heidan pilgu üle õla ja loomulikult sihib ta sõrmega mind.
„Mis viga on?” hüüab ta.
„Midagi pole viga.”
„Aga naerata siis natuke. Vean kihla, et sa oled naeratades veel palju ilusam.”
„Issand,” ütlen ma, kui oleme jõudnud neist juba piisavalt kaugele. „Miks alati mina?”
„Äkki sellepärast, et sa olid ainus, kes neile otsa vaatas?” ütleb Jamie ja Maggie turtsatab naerma.
„J, kuule, ära ole tema vastu nii karm. Mis siis, kui üks neist poistest talle meeldis?” Maggie pigistab huuled kõvasti kokku, et naeru alla suruda. „See valge dressipluusiga kutt oli ju täielik tegija. Täpselt sinu tüüp, Em, kas polnud?”
„Ha-haa,” vastan, kui nad Jamiega koos jälle naerma puhkevad. „Tõesti väga naljakas.”
Ali ei naera kaasa, vaid pöörab pilgu kõrvale ja vaatab kaugusse. „Sinuga on nii raske sõber olla,” ütles ta mulle eelmisel aastal ühel Dylan Walshi juures toimunud peol. Ta oli silmini täis ja kummardus parajasti vetsupoti kohale. „Kui sa läheduses oled, poleks mind nagu olemaski.” Ta hakkas uuesti öökima ja ma kontrollisin oma telefonist, ega keegi ole mulle sõnumit saatnud. Ta pühkis käeseljaga suud. „Ja mõnikord” – ta hingas sügavalt sisse – „tundub mulle, et sa just sellepärast tahadki minu sõber olla.”
Ütlesin talle, et ta ei räägiks rumalusi. Ütlesin talle, et see on täielik jama.
„Tead, Al, kui aus olla, siis mul on sellest ahistamisest täiesti kõrini,” vastasin ma talle.
„Ja-jah,” ütles ta. „Küll võib alles