Sai mis tahtis. Louise O'Neill

on väga … puhas,” ütlen ma tema autosse istudes.

      Ta nipsab sõrmega Lisa Simpsoni kujulist õhuvärskendajat. „Kas see häirib sind? Kui sa tahad, siis ma võin selle ära võtta. Ma tean, et lõhnad võivad sind …”

      „Kõik on hästi.”

      Ta küünitab üle mu jalgade, et kindalaekast päikeseprille võtta, ja hakkab siis tagurdama, paneb käe mu istme peatoele ja pöörab ennast, et tagaaknast paremini välja näha.

      Vaatan autoaknast, kuidas majadega ääristatud südalinnatänav aheneb kitsaks teerajaks, mille kohale kummarduvad paremalt kitsa kraavikalda külge klammerduvad lookas puud. On mõõnaaeg, nii et vasemale jäävast lahesopist on alles vaid adrust rohetav lomp.

      „Sind on nii tore näha,” ütleb Conor autoraadiot kinni keerates.

      „Jah.”

      „Viimasel ajal ma peaaegu ei näegi sind enam.”

      „Nojah. Jube kiire on olnud, tead isegi, kogu see kool ja muu värk.”

      „Ma mõtlesin seda tõsiselt, mis ma ennist ütlesin.” Ta pigistab autorooli. „Et ma olen tänulik.”

      (O’Callaghanide maja. Puhastusvahendi lõhn. Dymphna naeratab, kui ulatan talle neerumustriga pearätiku, mille ma talle Dunnesist ostsin.)

      „Jäta nüüd, Conor, see on tühiasi.”

      (Istun Conori voodil, vaatan „Uudisteankru” plakatit, mille ta on oma seinale kleepinud. Ta hakkab nutma. Ma ei tea, mida teha. Sa oled suur poiss, tavatses isa Bryanile öelda. Jäta järele. Panen käe talle ümber, toetan pea vastu tema pead.)

      „Minu jaoks see polnud tühiasi,” ütleb ta. (Ta pöörab pead, nii et tema hingeõhk vastu mu põske puutub. Ja ma tunnen, kuidas miski hakkab mu sisemuses sulama, miski, mida tuleb kindlasti kontrolli all hoida.) „Ma tahaksin, et sa …”

      „Jah, aitäh,” katkestan ma teda hetkel, kui me oma elamukvartalisse sisse sõidame. Vaatan Kelleheride aknast sisse: Nina ja tema abikaasa Niall pikutavad diivanil, mõlemal veiniklaas käes. Kumbki klammerdub oma diivaninurka nagu kartes, et nende kehad võivad kogemata kombel kokku puutuda. Üks laps tuleb jooksuga tuppa. Üks käsi otsib kobades tüdruku pead, sasib tema lokke, aga kõik silmad püsivad kiivalt teleril. Lasen pilgul teistestki majadest üle käia, kõigis neis kordub seesama stseen, kõigis neis on iga tugitool ja pilk teleka poole pööratud.

      Conor pargib auto oma isa Mercedese kõrvale ja veel enne, kui ta käsipidurit jõuab tõmmata, lükkan mina juba ukse lahti. Ta viskub mulle järele ja haarab mul randmest. „Sa ei oleks tohtinud naerda.”

      „Millest sa räägid?”

      „Enne. Kui Dylan Jamie kohta niimoodi ütles. Sa ei oleks tohtinud naerda.”

      Näen aknast oma ema, pitsiga ääristatud roosa põll ees, ootamas, et isa koju tuleks.

      Sa oled tohutult oma ema moodi.

      „Püüa olla, Conor,” ütlen ma. „See oli ju ainult nali. Võta vabamalt, eks.”

      (Jamie nägu täna pargis, tema täiesti löödud pilk.)

      (Jamie minu pool, eelmisel aastal, kui see juhtus, lohutamatult nutmas. Mida ma tegema pean, Emma? Mida ma nüüd küll tegema pean?)

      Ja ma soovin, et saaksin aega tagasi pöörata. Ma kärataksin Dylanile, et ta Jamie rahule jätaks ja kuradile käiks. Ma astuksin tema kaitseks välja. Ma oleksin parem inimene.

      „Mis sa mõtled?” Nõjatun toolile ja tean väga hästi, et minu lahtinööbitud pluusikaelusest paistab musta rinnahoidja pitsiline serv. Conori silmad vilksavad alla ja hüppavad sama kiiresti tagasi üles.

      „Ma mõtlesin, et, ma lihtsalt, ma mõtlesin …”

      „Jah?” küsin ma malbelt. Kummardun ettepoole, nii et üks juuksekihar mu näo ette langeb. Ta tõstab käe, et seda kõrvale lükata, aga mõtleb viimasel hetkel ümber.

      „Aitäh küüdi eest, Conor.” Ja ma astun autost välja.

      Jälle on mu tuba ära kraamitud. Minu tammepuust baldahhiinvoodi on üles tehtud, sirelililla lapitekk on külgedelt korralikult madratsi vahele topitud ja ülaservast tagasi pööratud. Ajakirjad on laotud voodi jalutsisse virna, kõik mu meigitopsid on kosmeetikalauale tõstetud ja seisavad nüüd seal rivis, minu tualettlaua valgelt puidult on välja küüritud iga viimane kui puuderkreemitriip. Isegi mu kõrvarõngad ja kaelakeed on sahtlitesse ära pandud. Avan kapiuksed ja näen, et kõik mu riided on kokku volditud või ripuvad kenasti puidust riidepuude peal. Ema on olnud põhjalik.

      Hea tütar oleks talle selle eest tänulik. (Ma pole talle kunagi öelnud, et ta võib minu tuppa tulla.)

      See oli temast väga kena. (Aga ma ei ole kunagi palunud, et ta seda teeks.)

      (Ma ei leia enam midagi üles, sest ta on kõik asjad valesse kohta pannud – nagu alati.)