elavad?” küsisin Jennylt, et vaikust katkestada. Ta võpatas ja ma taipasin, et olin tahtmatult vale küsimuse esitanud.
„Oh, nendega on kõik korras,” vastas ta ebakindlalt. „Kõik kenad lapsed. Ja lapselapsed ka,” lisas Jenny ja neile mõeldes valgustas ta nägu naeratus.
„Nad on peaaegu kõik noore Jamie juurde läinud,” ütles Ian vahele, vastates mu tegelikule küsimusele. „Ta naisel oli läinud nädalal jälle sünnitus, nii et tüdrukud läksid kolmekesi natuke appi. Ja Michael on parajasti Invernessis, Prantsusmaalt saadetud asju ära toomas.”
Toas sähvatas järjekordne pilguvahetus, seekord Iani ja Jamie vahel. Tundsin, kuidas Jamie kergelt pead kallutas, ja nägin, kuidas Ian vaevumärgatavalt vastuseks noogutas. Huvitav, mida kuradit see veel tähendab. Toas ristus nii palju tundehoovusi, et mul tekkis kiusatus püsti karata ja kutsuda koosolek korrale, et vaid pinget alla saada.
Nähtavasti tundis Jamie sama. Ta köhatas Ianile silma vaadates kurgu puhtaks ja asus päevakorra kõige tähtsama punkti juurde, öeldes: „Me tõime poisi koju.”
Ian hingas sügavalt sisse ja tema pikk sõbralik nägu võttis kalgima ilme. „Nii et tõite koju, jah?” Õhuke viisakusloor, mis koosviibimist seni katnud oli, rebenes nagu hommikune udu.
Tundsin, kuidas Jamie mu kõrval pisut pingule tõmbus, valmistudes iga hinna eest õepoega kaitsma.
„Ian, ta on hea poiss,” ütles ta.
„Kas ikka on?”
Vastajaks oli hoopis Jenny, kaunid tumedad kulmud sügavalt kortsus. „Selle järgi, kuidas ta kodus käitub, seda küll öelda ei saa. Aga võib-olla ta on sinu juures teistsugune, Jamie.” Tema hääles kõlas tugev süüdistusnoot ja Jamie pingestus veel enam.
„Jamie, see on sinust kena, et sa poisi kaitseks välja astud,” sõnas omalt poolt Ian näälule jahedalt noogutades. „Aga kui sa lubad, me kuulaks kõigepealt ära, mis noorel Ianil endal öelda on. Kas ta on üleval?”
Lihas Jamie suunurgas tuksatas, kuid ta vastas kiretult: „Pesutoas, ma arvan; ta tahtis ennast enne teie ette tulekut veidi korda seada.” Ta parem käsi libises alla ja vajutas hoitavalt mu jalga. Jamie ei olnud maininud meie kohtumist Janetiga ja ma mõistsin, miks; ka Janet oli koos õdedega ära saadetud, et vanemad võiksid segamatult tegelda minu väljailmumise ja oma väänkaelast pojaga, kuid ta oli vanemate teadmata tagasi hiilinud – kas selleks, et heita pilk oma paljukõneldud tädi Claire’ile, või siis selleks, et olla toeks vennale.
Langetasin laud, andmaks märku, et olin mõistnud. Polnud mingit mõtet tüdrukut asjasse segada, kui õhk niigi pingest praksus.
Koridorist, vaibata põrandalt kostis sammude kaja ja Iani puujala rütmilist tümpsumist. Ian oli läinud pesutoa poole; nüüd tuli ta süngelt tagasi, lastes enda ees tulla noorel Ianil.
Kadunud poeg nägi just nii viisakas välja, kui seep, vesi ja habemenuga teda üles lüüa suutsid. Poisi kondised lõualuud olid raseerimisest punased ja juuksed kuklal niisketes salkudes, suurem jagu tolmu kuuest välja klopitud ja ümmargune särgikaelus korralikult rangluudeni nööbitud. Kõrbenud peapoolega ei olnud suurt midagi peale hakata, aga teine pool oli viisakalt kammitud. Maniskit ei olnud ja püksisääres haigutas pikk lõhe, kuid kõiki asjaolusid kokku võttes nägi ta nii hea välja, kui üks kohest mahalaskmist ootav inimene üldse näha võib.
„Tere, ema,” ütles ta ja noogutas talle kohmetult.
„Tere, Ian,” vastas Jenny mahedalt ja poiss tõstis kiirelt pea, olles ema toonist silmanähtavalt jahmunud. Poja ilmet nähes ilmus Jenny huulile naeratus. „Mul on nii hea meel, et sa elusalt ja tervelt tagasi kodus oled, mo chridhe,”3 ütles ta.
Poisi nägu selgines sedamaid, justkui oleks kuulnud, kuidas hukkamiskomandole antakse käsklus püssid tühjaks laadida. Kuid siis märkas ta isa nägu ja tõmbus uuesti kangeks. Ta neelatas, kummardas pea alla ja vahtis hoolikalt põrandalaudu.
„Mm-hmh,” tegi Ian. See kõlas väga raske- ja väga šotipäraselt; palju enam pastor Campbelli kui tolle laheda mehe moodi, keda ma siiani olin tundnud. „Ja nüüd ma tahaksin teada, poja, mis sul enda kaitseks öelda on.”
„Ahah. Noh… ma…” Noor Ian vakatas õnnetult, köhatas ja üritas uuesti. „Noh… tegelikult ei olegi midagi, isa,” pomises ta.
„Vaata mulle otsa!” käsutas Ian. Poeg tõstis vastumeelselt pea ja vaatas isale silma, kuid tema pilk kippus ühtelugu kõrvale hiilima, justkui kartes liialt kaua viibida sel karmil näol, mis talle vastu vaatas.
„Kas sa mõistad, mida sa oma emale tegid?” küsis Ian nõudlikult. „Kui ära kadusid ja tema arvama jäi, et sa oled surnud või haavatud? Kadusid ära ilma sõna lausumata, ja siis polnud kolm päeva sinust mitte hõngugi, kuni Joe Fraser su kirja ära tõi? Kas sa üldse oskad ette kujutada, mida need kolm päeva talle tähendasid?”
Iani välimus või sõnad paistsid tema järeltulijale tugevat mõju avaldavat. Noor Ian lasi pea veel enam norgu ja põrnitses põrandat.
„Nojah, ma arvasin, et Joe toob selle kirja varem ära,” pomises ta.
„Ja oli vast kiri!” Iani nägu lõi kõneldes üha enam lõkendama. „Läksin Edinburghi, seisis seal, külmalt nagu kivi.” Ian virutas käe laksuga lauale, nii et kõik võpatasid. „Läksin Edinburghi! Mitte et teie loal, mitte ka, et ma saadan sõna, mitte midagi muud, kui vaid Kallis ema, ma läksin Edinburghi. Ian. Vaat nii!”
Noore Iani pea hüppas püsti, silmad viha täis.
„See on vale! Ma kirjutasin veel Ära minu pärast muretse ja siis et Sinu armastav poeg Ian! Kirjutasin jah! On ju, ema?” Esimest korda vaatas ta Jennyle paluvalt otsa.
Jenny oli sellest saadik, kui Ian rääkima hakkas, olnud vait nagu sukk, nägu ilmetu ja tühi. Nüüd ta pilk leebus ja laial täidlasel suul väreles midagi naeratusetaolist.
„Kirjutasid küll,” vastas ta vaikselt. „See oli sinust kena – aga ma ju ikka muretsesin, eks ole?”
Poiss langetas silmad ja ma nägin tema peene kaela kohta ebaproportsionaalselt suurt kõrisõlme neelatades lõnksatamas.
„Anna andeks, ema,” ütles ta nii vaikselt, et ma vaevu teda kuulsin. „Ma… ma ei tahtnud…” Jälle vajus lause lõpp ära ja seda asendas kerge õlakehitus.
Jenny tegi tahtmatu liigutuse, nagu tahaks poissi puudutada, kuid Ian vaatas talle otsa ja ta lasi käel rüppe langeda.
„Häda on selles,” lausus Ian pikkamisi, iga sõna selgelt välja öeldes, „et see ei ole esimene kord, Ian, eks ole?”
Poiss ei vastanud, kuid tegi kerge tõmbleva liigutuse, mida võis mõista nõustumisena. Ian astus pojale sammu lähemale. Nad olid peaaegu ühepikad, kuid muus osas oli erinevus suur. Ian oli küll pikk ja peenike, kuid samas, puujalale vaatamata, tugevate lihastega jõuline mees. Tema kõrval näis poeg peaaegu et linnuluise kohmaka nõrgukesena.
„Nii et sa ei saa öelda, et sa ei teadnud, mis sa teed. Me olime sulle rääkinud kõigist ohtudest, me olime sul keelanud Broch Mordhast kaugemale minna – ja sa teadsid hästi, et me hakkame muretsema. Sa teadsid kõike seda – aga läksid ikkagi.”
See halastamatu analüüs pani poisi vabisema ja tema keha läbis nagu mingi sisemine judin, kuid ta vaikis endise jonnakusega.
„Ma ei kavatse isegi su onult küsida, mida sa seal tegid,” ütles Ian. „Ma võin vaid loota, et sa ei käitunud Edinburghis sellise lollpeana nagu siin. Kuid ükskõik mis sa seal tegid või ei teinud, igatahes oled sa minu keelust üle astunud ja emale suurt hingevalu teinud.”
Jenny liigahtas taas, nagu tahaks midagi öelda, kuid Iani järsk käeliigutus peatas ta.
„Ja mida ma sulle eelmisel korral ütlesin, väike Ian? Mida ma ütlesin, kui sulle peksa andsin? Ütle sina see välja, poiss!”
Noore Iani põsed olid auku vajunud,