kaelale.
“Kas hakkan süüa tegema?” küsib ta.
“Viola peaks tunnikeseks silma looja laskma.”
“Nüüd sa räägid täpselt nagu su ema,” sõnab mees hellalt. “Kas ta on juba jõudnud helistada?”
“Jah.”
“Et küsida, kas Viola tohtis kaasa tulla?”
“Jah.”
“Kas läksite riidu?”
Penelope raputab pead.
“Mis siis on?” küsib mees. “Kas sa oled kurb?”
“Ei, ainult et ema ütles…”
“Mida?”
Penelope kuivatab naeratades pisarad põskedelt.
“Et ma ei tohi jaanipäevaks tema juurde minna.”
Björn embab teda.
“Ära tee välja.”
“Ei teegi,” vastab Penelope.
Väga pikkamööda manööverdab ta paadi sügavale lahesoppi. Mootorid podisevad tasa. Paat on nüüd maale nii lähedal, et võib tunda saare taimestiku sooja lõhna.
Nad viskavad ankru sisse, lasevad köit järele ja sõidavad kaldakividesse. Björn hüppab, köieots käes, üles kaldajärsakule ja seob selle puutüve külge.
Maapind on kaetud samblaga. Björn seisatab ja vaatab Penelope poole. Ankrupeli koliseb ja puulatvades sahistavad mõned linnud.
Penelope tõmbab jalga jooksudressid ja valged tossud ning võtab maale hüpates Björnil käest kinni. Mees haarab ta oma embusse.
“Lähme vaatame saart?”
“Kas polnud nii, et sa pidid mind milleski veenma?” küsib Penelope viivitusega.
“Igameheõiguse eelised,” vastab mees.
Penelope noogutab naeratades ning Björn pühib juuksesalgud ta silme eest ning tõmbab sõrmega üle ta kõrgete põsesarnade ja paksude mustade kulmude.
“Kuidas sa saad nii ilus olla?”
Ta suudleb naist kergelt huultele ja hakkab siis madala metsatuka poole sammuma.
Keset saart on väike mäekallak, kus kasvab tihedate puhmastena kõrge aasahein. Liblikad ja mesilased lendavad lillelt lillele. Päikese käes on palav, põhja pool puude vahel sillerdab vesi. Nad seisavad tasa, kõheldes, silmitsevad teineteist naeratades ja muutuvad siis tõsiseks.
“Mõtle, kui keegi tuleb,” lausub Penelope.
“Siin saarel pole kedagi peale meie.”
“Oled kindel?”
“Kui palju saari on Stockholmi skääristikus? Kolmkümmend tuhat? Kindlasti rohkemgi,” ütleb Björn.
Penelope võtab seljast bikiinirinnahoidja, pusib tossud jalast, tõmbab koos dressipükstega bikiinipüksidki alla ja seisab korraga rohu sees ihualasti. Tema esmane häbitunne asendub peaaegu kohe puhtakujulise rõõmuga, adudes, et meretuule kokkupuude ihuga on tegelikult väga erutav ja maapind kiirgab veel päevasoojust.
Björn silmitseb teda, pomisedes, et pole küll seksistliku suhtumisega, kuid peab veel natuke vaatama. Penelope on pikk, käsivarred lihaselised, ent siiski pehmed ja täidlased. Oma peenikese piha ja jõuliste reitega näeb ta välja nagu sportlik antiikjumalanna.
T-särki seljast ja lillelisi põlvini ulatuvaid rannapükse jalast võttes tunneb Björn, kuidas ta käed värisevad. Ta on Penelopest noorem, tema keha on poisilik, peaaegu karvutu, turi juba päikesest põlenud.
“Nüüd tahan ma sind vaadata,” ütleb Penelope.
Björn punastab ja läheb laialt naeratades Penelope ligi.
“Kas ei tohi?”
Poiss raputab pead, peites näo Penelope juustesse ja kaelaõnarusse.
Nad hakkavad suudlema, väga tasa, vaid seistes tihedasti teineteise vastas ja suudlust nautides. Penelope tunneb poisi sooja keelt oma suus ja teda täidab pulbitsev õnnetunne. Ta peletab huulilt laia naeratuse, et edasi suudelda. Nende hingamine muutub kiiremaks. Penelope tunneb poisi erektsiooni ja raskemaks muutuvaid südamelööke. Nad heidavad erutatult rohule, otsides endale heinatuustide vahel kohta. Björn otsib huultega ta rindu, suudleb pruune rinnanibusid ja kõhtu ning tõukab ta reied laiali. Naist vaadates tundub talle, nagu helendaksid nende kehad õhtupäikese käes iseenesest. Kõik muutub korraga ääretult intiimseks ja õrnaks. Naise üsk on juba märg ja paisunud ning kui mees teda väga pehmelt ja aeglaselt limpsima hakkab, peab naine tema pea hetke pärast eemale lükkama. Ta surub reied kokku, naeratab ja tema põsile valgub puna. Ta sosistab Björnile, et see tuleks, tõmbab meest enda poole, juhib käega ja laseb tal enda sisse libiseda. Björn hingab raskelt talle kõrva, sellal kui Penelope silmitseb enda kohal kõrguvat roosakat taevast.
Viivuke hiljem seisab naine soojal rohukamaral, sirutab end, teeb mõned sammud ja heidab siis pilgu puudesalu poole.
“Mis on?” küsib Björn summutatud häälel.
Penelope vaatab tema poole – poiss istub paljalt maas ja naeratab talle.
“Sul on turi puha kõrbenud.”
“Iga suvi.”
Björn puudutab ettevaatlikult õlgade punetavat nahka.
“Lähme tagasi, mul on kõht tühi,” ütleb Penelope.
“Ma pean ainult enne veidi ujuma.”
Penelope tõmbab alukad ja püksid uuesti jalga, ajab tossud varba otsa ja seisab, bikiinirinnahoidja käes, libistades pilguga üle poisi karvutu rinnakorvi, käsivarrelihaste, hooletu päevituse, õlal paikneva tätoveeringu ja heleda, mängleva pilgu.
“Järgmine kord oled sina alumine,” naerab ta.
“Järgmine kord,” kordab poiss lõbustatult. “Sa oled juba sõltuvuses, ma teadsin seda.”
Penelope naerab ja teeb tema poole tõrjuva liigutuse. Björn heidab muiates selili ja vaatab taevasse. Sammudes läbi metsa rannajärsaku juurde, mille ääres nende paat ankrus seisab, kuuleb Penelope poissi endamisi vilistavat.
Enne kaatri juurde jõudmist ta seisatab ja paneb bikiinirinnahoidja selga.
Pardale ronides juurdleb Penelope, kas Viola põõnab ikka veel ahtrikajutis. Ta mõtleb, et peaks panema tulele poti värskete kartulite ja tillipealsetega, seejärel käima duši all ja vahetama riided. Kummalisel kombel on ahtritekk üleni märg nagu pärast vihma. Ilmselt on Viola seda mingil põhjusel küürinud. Kaater tundub kuidagi teistsugune. Penelope ei saa aru, mida see tähendab, kuid ta ihule tekib järsku kananahk. Kõik jääb korrapealt peaaegu hääletuks, kui linnudki äkki laulmise lõpetavad. Kuuldub üksnes vee vaikset vulksumist vastu laevakeret ja köie tasast naginat puidu ümber. Penelope saab korraga teadlikuks omaenda liigutustest. Ta läheb trepist alla ahtrisse ja näeb, et külalistekajuti uks on poikvel. Lamp põleb, aga Violat seal pole. Väikese tualeti uksele koputades märkab Penelope, et ta käsi väriseb. Ta teeb ukse lahti, vaatab sisse ja läheb siis tagasi üles tekile. Eemal lahesopis silmab ta Björni vette kahlamas. Ta lehvitab, kuid poiss ei märka teda.
Penelope avab salongi viiva kahe poolega ukse, möödub sinistest diivanitest, tiikpuust lauast ja kokpitist.
“Viola?” hõikab ta vaikselt.
Ta läheb allpool asetsevasse kööginurka, võtab kastruli, kuid paneb selle käest, kui süda hakkab rinnus kõvemini pekslema. Ta heidab pilgu suuremasse vannituppa ja liigub siis edasi vöörikajutisse, kus nad Björniga tavaliselt magavad. Ta avab ukse, vaatab hämaras ruumis ringi ja arvab algul, et näeb peeglist iseenda peegeldust.
Viola istub täiesti liikumatult voodiserval, käsi toetumas kaltsukast ostetud roosale padjale.
“Mis sa siin teed?”
Penelope kuuleb iseennast küsimas, mida õde nende magamistoas teeb, ise juba taibates,