et aimad juba, mida kavatsen sulle teatada. Mulle tundub, et oled seda alati teadnud, ainult ei sinul ega minul pole jätkunud julgust seda avameelselt tunnistada. Ja ometi, vaatamata oma meelekindlusetusele, otsustasin ma seda lõpuks siiski teha. Me pole kunagi teineteist armastanud, Malcolm. Ja ehkki me mõlemad seda teadsime, kavatsesime ikkagi selle eksisammu astuda…
Malcolmil läks silme ees mustaks. Mida kuradit? Paistab, et Leslie on aru kaotanud. Vahetult enne pulmi. Vaatame edasi, mis sundis teda sellist jama ajama.
Andesta mulle, et lasksin endal liikuda oma lähedaste sõiduvees ja nõustusin sulle naiseks tulema. Oma südames teadsin ma alati, et ei või kunagi su naiseks saada ja sa teadsid sama hästi kui mina, et olen sulle vajalik vaid kui ihaldatud mänguasi, mille tahtsid muuta oma rikka, eduka ja kindlustatud elu armsaks, kuulekaks kaunistuseks. Ma tean, et on alatu rääkida sulle sellest nii-öelda kaheteistkümnendal tunnil enne pulmi, millel pole antud teoks saada sel lihtsal põhjusel, et mina sellel tseremoonial ei viibi…
Viimaseid ridu ei soovinud Malcolm lõpuni lugeda. Ta surus kirja raevukalt rusikasse ja virutas paberinutsaku magamistoa kaugemasse nurka.
Neetud! Neetud! Neetud! Ei, selliseks asjaks pole ta ometi võimeline! Ta ei või nii halastamatult jalge alla tallata kõiki tema lootusi! Sellist salakavalust poleks ta ühelt tagasihoidlikult ettekandjalt küll kuidagi osanud oodata.
See pole lihtsalt võimalik! Pole võimalik! – tagus vahetpidamata ta peas. See oli esimene ebaõnnestunud tehing tema elus. Leslie Haylow oli esimene naine, keda ta ei suutnud oma tahtele allutada. Ja tema veel oli hoidnud oma kirge vaos! Hullumeelsus!
Raevust lämbudes tormas Malcolm telefoni juurde ja valis väriseva käega numbri.
“Missis Haylow? Jah… siin Malcolm. Ma tahan Lesliega rääkida,” rõhutas ta madala häälega iga sõna.
Telefonitorus valitses vaikus, seejärel kostis kramplik ohe, mis sarnanes oigamisele, lühike sosin ja lõpuks vastas Lucy nõrk hääl:
“Malcolm, anna andeks. Me oleme lihtsalt šokis… Ta… ta… põgenes…”
“Põgenes?!!”
1. peatükk
Niipea, kui Leslie Haylow oli Delhi lennujaama hoonest väljunud, tekkis tal kange tahtmine sinna otsekohe tagasi joosta. Kuumaks köetud leitsakulise õhu tihke embus meenutas talle pulmaeelset saunaskäiku.
Kuid kõik, mis seotud pulmadega, oli nüüd jäänud seljataha. Ta oli sooritanud hüppe uude ellu ja tagasiteed enam polnud. Ta ei ostnud lennukile isegi tagasisõidupiletit, tal oli vaid passis kolmekuuline India viisa, kõik säästud Visa-kaardil ning meeleheitlik lootus südames.
“Takso, madame?”
“Rikša?”
“Kuhu soovite? Paharganj? Odav hotell?”
Leslie ei märganudki, kuidas oli äkki sisse piiratud agaratest india taksojuhtidest, kes elavalt silmi välgutades kutsusid teda üksteise võidu kõikvõimalikesse lennujaama kõrvale pargitud liiklusvahenditesse.
Mõne sekundi seisis Leslie täielikus segaduses, tobedalt naeratades ja õlgu kehitades.
Ah, kui ta vaid teaks, kuhu ta tegelikult minna tahab, tormaks ta sinna linnutiivul!
Kuid “Paharganj” ja “odav hotell” kõlasid üsna ahvatlevalt. Mõttes neid sõnu vaagides oskas Leslie isegi leida neis mingi sümboolse mõtte.
“Paharganj. Odav hotell,” lausus ta lõpuks veendunult ja astus lähima takso poole.
Tundes, et kala on võrku langenud, elavnes taksojuht märgatavalt, haaras Leslie käest kohvri ja sibas sellega oma auto poole. Leslie sattus segadusse, talle tundus, et nüüd rööviti ta lihtsalt paljaks. Ta tormas auto juurde ja kavatses just hakata valjusti karjuma, kuid kärme taksojuht, kes oli jõudnud juba ta kohvri pakiruumi toppida, avas talle sama kähku autoukse ning kutsus seejärel käeviipega Leslie tagaistmele, et ta võiks kenasti jätkata reisi koos oma kohvriga.
Kergest šokist kiiresti jagu saanud, nõustus ta meelsasti.
Teekond Paharganjsse osutus üpris huvitavaks. Hommikune Delhi paistis justkui eksootiline miraaž, nagu illustratsioon idamaistele muinasjuttudele. Algul vilksatasid avatud autoakna tagant mööda luksuslikud villad, mida ümbritsesid palmid ja kaunilt kujundatud pargid. Kohati oli näha rohelusse uppuvaid India templite kupleid ja mošeede elegantseid torne. Siis ilmusid nähtavale armetud, vaesed kvartalid räsitud majade ja räpaste tänavatega, sildade alused olid tihedasti täis rägastikke. Teeäärsetel puudel ja põõsastel kirendasid erksavärvilised lilled ja ristmikel pikutasid lehmad, põhjustades teedel kohati päris korralikke ummikuid.
Lõpuks hakkas takso aeglaselt ja sujuvalt sõitma mööda kitsaid tänavaid, mida ääristasid madalad hooned, kus ilutsesid arvukate eksootiliste nimetustega sildid. Leslie taipas, et nad lähenevad Paharganjle.
“Ma tean üht head ja odavat hotelli, madame,” lausus lõpuks taksojuht, pöörates kergelt pead Leslie suunas.
“Ma usun teid,” vastas ta.
Ja mis tal muud üle jäi?
Peatanud auto ühel tänavanurgal, ronis juht kähku välja ja ootas juba mõne sekundi pärast Lesliet, tema kohver näpus.
“Meil tuleb veidi maad jalgsi käia. Tänaval on liiga palju rahvast, raske on edasi sõita,” selgitas ta.
Leslie noogutas mõistvalt.
Liikunud viiskümmend meetrit mööda kireva rahvahulgaga täidetud kaubatänavat, peatusid nad kitsa kolmekorruselise hoone ees, mida ümbritsesid rõdud ja mille sissepääsu kohal rippus silt “Hotell Radja”. Kerge südamevaluga taipas Leslie, et tal tuleb end tõenäoliselt siia sisse seada.
Kui nad peatusid, avanes hotelli uks ja fuajee tihe hämarus neelas kõigepealt teenistusvalmis taksojuhi ja tema järel ka keskpäeva päikesest pimestatud Leslie.
“Tont võtaks, miks siin nii pime on?” torises ta. “Ma ei näe midagi.”
“Ei mingeid probleeme, madame. Tulge minu järel. Siin kandis lülitati lihtsalt elekter välja. Kuid see ei kesta kaua,” kostis pimedusest ta saatja hääl.
Leslie tegi veel mõned ebakindlad sammud hääle suunas ja tundis äkki, kuidas keegi teda järsult vastu õlga tõukas.
“Ai!” hüüatas ta. “Ettevaatlikumalt!”
“Hol-la-laa, vabandust, mademoiselle!”
Ägedasti silmi pilgutades ja õlga hõõrudes vaatas Leslie poolhämarusse.
“Vabandust, jumala pärast,” lausus uuesti meeldiv meesterahva hääl. Sellele järgnes prantsuse keeles pikk vihane lause, mille see meeldiva hääle omanik adresseeris nähtavasti iseendale.
Kui Leslie silmad olid lõpuks pimedusega harjunud, nägi ta enda ees keskmist kasvu atleetliku kehaehitusega noort meest.
Oo, jumal küll! Kas tõesti? On see tõesti tema? Ta tardus, suu lahti, kuulatades tahtmatult omaenda südame lööke. Kas nad tõesti juba kohtusid! Ja nii romantiliselt! Põrgates kokku hotelli intiimses hämaruses!
“Kas saite haiget?” kuulis ta uuesti meeldivat häält. “Mul on nii kahju.”
“Ei…” pomises Leslie endale nina alla, kartes uuesti pilku tõsta. “Hoopis teie vabandage mind. Siin on nii pime… Ma ei näinud üldse, kuhu astun.”
“Mina samuti. Ja ikkagi, rääkige tõtt, ega te väga haiget saanud?”
“Talutavalt. Ja teie?” Erutuse tõttu tundus talle, et ta enda hääl kostis kuskilt kaugelt.
Ta peaaegu kuulis, kuidas mees muheles.
“Mis te räägite, mademoiselle? Minu puhul oli see nagu õrn puudutus. Ja ausalt öeldes poleks mul midagi selle vastu, et teiega veel kord kokku põrgata. Kuid mitte mingil juhul niiviisi, et te sealjuures haiget saaksite.”
Prantslase galantne jultumus võttis