Mõne sekundi jooksul vaatasid nad teineteisele silmagi pilgutamata otsa. Paistis, et ka mees oli temast võlutud.
Lõpuks ei pidanud Leslie vastu, viis pilgu kõrvale ja märkas taksojuhi lehvitavat kätt.
“Ma pean nüüd minema. Registreerimislehte täitma,” pomises ta rutakalt.
“Kas kavatsete siia elama asuda? Tähendab, et meist saavad naabrid. Loodan teiega veel kohtuda… Valges.”
Leslie naeratas hajameelselt.
“Jah… võimalik…”
Seejärel kiirustas ta vastuvõtulaua poole.
Kas tõesti? kas tõesti? keerles lõputult ta peas, kuni ta tegeles hotelli formaalsustega, maksis taksojuhile ja liikus mööda pimedaid koridore ja treppe oma järjekordse saatja järel, kelleks sedakorda oli jooksupoiss, kes ta kohvrit kandis.
Kas tõesti see mees ongi – tema? Teineteist silmitsedes oleksid nad justkui püüdnud millelegi jälile saada. Ja ta süda… Tont võtaks, ta süda sealjuures ju lausa galopeeris.
Lõpuks kohale jõudnud, Leslie toibus ja mõõtis pilguga hotellituba. See oli igati väärt kahtsadat viitkümmet ruupiat, mis selle eest küsiti. Tohutu suur kaheinimesevoodi, selle kõrval öökapike ja telefon. Voodi vastas päratu suures kastis seisis klaasi all televiisor, akna all asetses ajakirjalauake, mille kõrval lösutas päevi näinud tugitool. Ühte seina oli sisse ehitatud kapp, mille uksel ilutses peegel.
Leslie silmitses oma saatjat.
“Tänan.”
Poisike seisis kohmetult naeratades ja jalalt jalale tammudes edasi ega kiirustanud lahkuma. Leslie taipas, et ei teeks paha suusõnalist tänu ka materiaalselt kinnitada, soris veidi oma rahakotis ja torkas talle pihku kakskümmend ruupiat.
“Kui te midagi vajate, madame, helistage vastuvõtulauda,” lausus poisike naeratades ja oli silmapilk läinud.
Leslie jäi üksi. Ta astus akna juurde ja lükkas kardinad kõrvale. Akna taga avanes vaade kõrvalmajadele, mis olid tihedasti üksteise vastu surutud ja millelt värv oli juba ammu maha koorunud, lamedatele katuseterrassidele, mis olid pesu täis riputatud, ja lillepottidele, mis paigutatud piki kivirinnatist.
Leslie istus tugitooli.
Uskumatu! Aga ta tegi selle teoks! Esmakordselt elus sooritas ta täiesti iseseisva teo! Ja veel kui meeleheitliku!
Aga kui ta poleks seda teinud… Jah, kui ta praegu ei istuks siin Delhi odavas hotellis, viibiks ta koos Malcolmiga Hawaiil. Oh, selle peale on nüüd isegi hirmus mõelda.
Malcolm. Ainuüksi mõte temast sundis Lesliet vastumeelsusest nägu krimpsutama. Ah, kui ta ei oleks põgenenud… Pagan küll, ta poleks niikuinii saanud Malcolmi kõrvale jääda. Mehega voodisse minekuks ei piisa tema naiseks saamisest. Ja kogu see farss oleks lõppenud sellega, et pärast Hawaiilt tagasipöördumist oleksid nad lahutuse sisse andnud. Võib-olla ta salajas seda lootiski?
Jah, Malcolm kulutas terve hulga raha pulmade ettevalmistamisele ja tema, Leslie, kahetseb seda siiralt. See-eest on tal nüüd võimalus kokku hoida lahutuse pealt.
Hea küll, aitab sellest. Kõik see on möödas. Ehkki ema ja õde on vist siiani paanikas.
Ärge otsige mind, mu kallid, sest mind pole kerge leida. Ma lihtsalt tahan, et te mõistaksite, et mul on veel võimalus kohata meest, keda võin hakata armastama, ja ma ei kavatse sellest võimalusest loobuda. Suudlen teid kõvasti. Teie Leslie
Kiri, mille ta jättis oma magamistuppa korralikult üles tehtud voodile, oli talle sõna-sõnalt mällu sööbinud. Küllap midagi muud poleks saanudki lisada. Tuli loota, et nad mõistavad teda. Isa arvatavasti ainult rõõmustab ta pärast. Tema oli ainus, kes seda abielu heaks ei kiitnud. Ja kuigi ta väljendas end liiga arglikult, üksnes vihjetega, oli Leslie veendunud, et ta hoiab tema poole. Malcolm oli soliidne ja väga rikas, kuid tema huvi Leslie vastu piirdus vaid sooviga teda omada. Ja isa teadis seda. Ei, Leslie ei hakka tehtut iial kahetsema. Isegi kui see mustlasnaine teda lihtsalt narritas.
Aga ei, mustlanna ei saanud teda narrida. Milleks talle seda vaja? Mustlanna teadis tema eelseisvatest pulmadest veel enne, kui Leslie jõudis suu avada.
“Abielu mehega, keda ei armasta, on kõige andestamatum viga naise elus,” ütles ta tervituse asemel kohe, kui oli istunud ta kõrvale pargipingile.
Leslie jäi teda põrnitsema ja siis sirutas mustlanna talle käe.
“Gina. See on mu nimi.”
See täidlane, odavate vidinatega kuklasse kinnitatud lopsaka juuksepahmakaga eatu naisterahvas äratas Les-lies millegipärast kohe poolehoidu. Lõpetanud viimase vahetuse kohvikus ja jätnud töökaaslastega hüvasti, otsustas Leslie nädal aega enne pulmi teha pargis jalutuskäigu. Esimest korda elus ei tahtnud ta pärast tööd kojuminekuga kiirustada. Iseendaga üksi olek tundus praegu loomulikum kui üksindus lähedaste seltsis, sest, nagu talle juba mõnda aega tundus, ei huvitanud kodus kedagi, mis ta hinges toimus. Ema ja õde muud ei teinudki, kui aina lobisesid pulmadest, riietest, külalistest ja kingitustest. Aga siin ilmus välja see mustlasnaine, kes vaatas tema hinge ja veel enam – teadis ka ta tulevikku, nagu hiljem selgus.
“Kust te teate, et ma kavatsen minna mehele inimesele, keda ma ei armasta?” küsis Leslie imestunult.
“Pole tähtis, kust mina seda tean. Tähtis on, et sina seda ei teeks.”
Ühe hetkega oleks Leslie justkui ärganud pikast jampslikust unest.
“Peale naudingute, mida võib saada raha eest, on elus olemas ka armastus,” jätkas mustlanna rahulikult ja tõsiselt. “Ja ära arva, et oled kõik kaotanud. Ära lase käest võimalust armastada mõnda meest tõeliselt.”
Iga tema sõna puudutas Leslie südant nagu tervistav palsam. Mustlanna rääkis talle kõike seda, mis veel hiljuti oli kõlanud ta enda südames, kuid mida ta nii visalt püüdis mitte kuulata. Peale selle aitasid neid sõnu edukalt summutada ta ema ja õde.
“Vaevalt õnnestub sul veel kunagi kohata sellist meest nagu Malcolm,” rääkis ema.
“Jah, Leslie, ära ole rumal,” toetas teda õde Lucy. “Sa ei kujuta ettegi, millist elu võib see mees sulle pakkuda.”
Kuid Leslie ei tahtnud seda isegi mitte ette kujutada.
“Tähendab, Gina, te tahate mulle öelda, et minu jaoks pole kõik veel kadunud?”
Mustlanna heitis talle nördinud pilgu.
“Ja mis sina siis arvad, kas mul oleks muidu mõtet sinuga siin juttu puhuda?”
Leslie silmis tärkas elav huvi ja ta külvas mustlanna üle küsimustega.
“Niisiis, selleks, et teda kohata, pean ma sõitma Indiasse? Miks just Indiasse, Gina? Ja kus nimelt seal Indias ma teda kohtan?”
“Ma ei saa vastata kõigile su küsimustele, Leslie,” lausus mustlanna väsinult. “Ütlesin sulle kõik, mida võisin öelda. Valik on sinu. Otsusta. Sa pead enne pulmi teele asuma.”
“Ja kuidas ma ta ära tunnen?” jätkas Leslie nüüd juba tõelise huviga.
Seepeale mustlanna ohkas ja tõstis silmad taeva poole, andes sellega Lesliele mõista, et need tobedad küsimused on ta ära väsitanud.
“Aga kuidas naine tunneb, et on armunud?”
Leslie naeratas kohmetult.
“Ei tea.”
“Hakkad armastama, saad teada.” Nende sõnadega Gina tõusis ja lahkus hüvasti jätmata.
Leslie saatis teda lummatud pilgul seni, kuni ta alleelt ära pööras ja silmist kadus. Nagu oleks mustlanna tõepoolest olnud kehatu viirastus, tema isiklik kaitseingel, kes materialiseerus ühel eesmärgil – hoida ära õnnetus ja innustada teda otsima armastust.
Tol õhtul pöördus ta koju tagasi hoopis teistsuguse inimesena.
Ema ja õe eest ei olnud keeruline oma kavatsusi varjata, sest nad olid üle pea sukeldunud