raske ennast tagasi hoida, et mitte kuuldavalt hambaid kiristada.
“Kelly, taevas hoidku! Kuidas sa ennast tunned?”
Naine püüdis temast kuidagi viisakalt eemale tõmbuda. “Palun, palun. Ma vannun, et minuga on kõik korras.”
“Kiirabi jõudis kohale,” ütles Joe kindlalt.
“Aga ma ju ei…”
“Kelly!” Tema agent Mel Alton pressis end rahvahulgast läbi. Naine naeratas, sest ta teadis, et selle mehe mure oli tõesti suunatud temale, mitte kümnele protsendile, mis tema sissetulekust agendile kuulus.
“Viige ta haiglasse!” nõudis Joe.
“Ma lähen temaga kaasa,” ütles Mel lühidalt.
“Kuulge, me võiksime selle stseeni ju lõpuni teha…” proovis Kelly ennast maksma panna.
“Oled sa hull?” küsis Joe nõudlikult. “Kelly, sa jooksed ju verd!” Mees kõhkles. “Muide, see stseen on tegelikult… see, mille lindile saime, on ju hämmastav ja kordumatu. Aga sina! Sina pead tänaseks lõpetama ja lased ennast koju viia!”
“Mul on ainult põlv marraskil!” protestis naine. “Ma ei pea tänaseks lõpetama.”
“Kelly, me ju ei tea, mis sul võib veel viga olla. Arstid peavad su läbi vaatama,” ütles Matt Avery kindlalt.
“Ta võib meid ilmselt kohtusse kaevata,” ütles keegi rahvahulgast. Sellele järgnes piinlik vaikus.
Joe püüdis selle vaikuse varjutada tehtud naeruga. “Kelly, sa peaksid tõesti tänaseks lõpetama… kindlustuse jaoks, või nii.” Korraga näis ta murelikuna. “Ma loodan, et sinuga on kõik korras! Sind on vaja teisipäeval Floridas teemapargis!”
“Ma olen kohal,” ütles Kelly.
“Ainult siis, kui see ei kahjusta sinu tervist!” ütles Joe.
Naine polnud kindel, kas see hüüatus oli päris siiras. Joe oli paras karakter. Nagu muidugi enamik teisigi tolle trupi tegelasi. Ometi olid nad kaua aega koos töötanud ja naine uskus, et Joe hoolis temast ikka päris tõsiselt.
Veel kord püüdis Kelly kõiki veenda, et temaga pole midagi halba juhtunud. “Uskuge mind.” Aga seda ei võetud tõsiselt. Juba oli kohale saabunud nii politsei kui ka kiirabi.
“Kelly, niimoodi tuleb neid asju teha,” ütles Joe.
Naine teadis, et ülemusel oli õigus. Seriaal ei oleks saanud endale lubada kohtuasja, sellepärast tuli iga vähimatki õnnetusjuhtumit tõsiselt ja ametlikult uurida.
Meeldiv hallinevate juustega politseiohvitser piidles Kellyt, kui naine kiirabiautosse astus. Mel hüppas sisse, et olla tema saatjaks. Nagu Joe, oli ka tema Kellyle palju rohkem kui vaid kaastööline. Ta oli hea sõber, sageli nagu isa eest. Mees muigas, ehkki oli pisut murelik.
“Kui natuke helgemat poolt vaadata, siis homme kirjutavad sellest kõik ajalehed,” ütles ta naisele.
“Lobalehed,” vastas naine kuivalt.
“Pole olemas sellist asja nagu…”
“Halb kuulsus, tean küll.”
“Preili, palun heitke pikali ja laske end lõdvaks,” ütles kiirabiarst hellalt.
“Aga mul pole midagi viga. Mida iganes teete, ärge pange sireeni peale…”
Ent teda ei kuulatud, auto kihutas sireeni saatel haigla poole.
Vaatamata õnnetusele paratamatult järgnevatele võimalikele seaduslikele tagajärgedele, ei olnud Joe Penny seriaali tuleviku pärast mures. Lõppude lõpuks, õnnetusi juhtub alati. See konkreetne õnnetus oli muidugi veider ja salapärane. Nad olid valinud spetsiaalselt põneva võttekoha kõrgel kaljul. Joe oli olnud rõõmus, et sai selle kätte suhteliselt mõistliku hinnaga, pealegi veel terveks päevaks. Ta ei pidanud maksma suuri summasid trupi sõidutamiseks kuhugi kaugele, selleks, et saavutada vajalikku eksootilise saare muljet. Tõsi, neil tuli tassida varustust: kaameraid, prožektoreid, kostüüme, järelkärusid –, aga see oli naljaasi võrreldes sellega, mis see kõik oleks maksma läinud, kui nad oleksid võtteks üürinud koha, mis asus päriselt Kariibi mere saarel. Kõik oli nii hästi korda läinud… kuni siiani.
Rahvas oli laiali läinud. Politseiohvitser Ben Garrison, kes uurimist juhtis, oli väga rahulik mees, kes suutis ka teisi maha rahustada. Tema ja ta meeskond olid esitanud tosinate kaupa küsimusi kõikidele juuresolijatele, alustades kunstnikust-lavastajast kuni operaatorite ja valgustajateni välja. Isegi mitmel pealtvaatajal oli palutud kirjeldada, mida nad olid näinud.
Nüüd, oodates oma järjekorda politseinikuga kõnelemiseks, oigas Joe sisemiselt. Ta armastas seda seriaali. See oli tõeliselt hea. Sarjal oli kindel ja turvaline koht igavesti muutuvas maailmas – ja igavesti muutuval meelelahutusturul.
Tal oli võtetel varemgi tõsiseid probleeme ette tulnud – mõrva võib ju tõsiseks probleemiks pidada –, aga miski polnud seriaali veel seisma pannud. Ja see kõik oli praeguseks minevik.
Ta tundis higi kehal voolamas, ehkki õhk oli jahe. Oodates piidles ta maja üleval kalju peal, tundes äkitselt vihkamist selle elutu tunnistaja vastu, just nagu oleks see inimene. Matt Avery ilmus Joe selja taha.
“Ma ei ole ei produtsent ega lavastaja,” ütles Matt vaikselt, “aga meie, sponsorid, oleme selles asjas sees niisama sügavalt nagu teiegi. Mul on ettepanek, sest see oli üks jubedamaid õnnetusi, mida minul on olnud juhust pealt näha.”
Joe pöördus tema poole ja sundis end naeratama. Nende töö pidi jätkuma, kõikidest probleemidest hoolimata, sest Majapidamisparadiisi reklaamidollarid pidasid sarja üleval. Matt Avery oli mees, kelle võimuses oli otsustada, kas Majapidamisparadiis jätkab seriaali rahalist toetamist või lõpetab selle. Ja Matt oli eelkõige ärimees, pealegi veel väga rikas ja võimukas ärimees.
“Teil on ettepanek?” küsis Joe, teades ette, mida Avery öelda tahab, ja mõistes tema muret.
“Kui see oleks olnud keegi teine näitlejatest, siis arvaksin, et see oli õnnetus,” ütles Matt. “Aga kukkus Kelly. Ta oleks võinud kaljult alla kuristikku lennata. Maastik, mis oli meile võtte jaoks nii vajalik, oleks võinud temale saatuslikuks saada.”
“Politsei uurib asja.”
“Aga te tegite seal ju stseeniga proove. Päris mitu korda. Siis ei juhtunud midagi.”
“Võib-olla just see panigi tolle muldri lõpuks liikuma,” arutles Joe.
“Aga võib-olla üks neist sadadest – või tuhandetest –, kes on Marla Valentine’ile vihkavaid kirju saatnud, soovis tegelikult tema surma?”
“Matt! Meie võtete koht oli ju saladus.”
“Täna oli siin väga palju rahvast.”
Joe lehvitas käega, vaadates ringi. Matt Avery ja veel mõned inimesed tema meeskonnast olid võttele kutsutud. Seal oli ka üks kutt, keda üks toimetaja oli talle tutvustanud, kes tahtis teha mingit oma rokkmuusikavideot. Too päikeseprillidega vennike oli rokistaar. Üks operaatoritest oli palunud, et võiks kaasa võtta õe, kes tal külas oli. Mis puutub teistesse… Joe ei tundnud neid. Keegi polnud kuskilt läbi trüginud ega segadust tekitanud. Kõik uudishimulikud ja fännid hoidusid väga viisakalt võtteplatsilt eemale tänavale.
“Matt, Kelly on näitleja,” ütles ta.
“Jah, ja ta on meie jaoks väga oluline. Kuule, Joe, sa ei taha ju sellele seriaalile veel üht skandaali kaela.”
“Ausalt öeldes,” ütles Joe pisut ebalevalt, “skandaalist võib ka kasu olla. Vaatajad tunnevad huvi, kes mida teeb, ja kellega,” lisas ta kuivalt.
“Meil pole siin tegemist staaride intiimeluga,” ütles Matt. “Sellest värgist võib välja kasvada järjekordne surmaskandaal ja ma ei usu, et sa tahaksid midagi niisugust veel kord võtetel läbi elada. Ma tean kindlalt, et sa seda ei taha.”
“Millest sa räägid?’ küsis Joe nõudlikult.
“Me