olemegi mures. Ja sellepärast on nad otsustanud sind seriaalist välja kirjutada – vähemalt järgmiseks neljaks kuuks.”
Kelly ahhetas üllatunult ning jahmunult. “Neljaks kuuks! Vaatajad unustavad mu ära.”
“Loodetavasti mitte. Sinust hakatakse palju rääkima, kui püütakse jälile saada, mis sinuga päriselt juhtus,” vaidles Ally vastu.
“Neli kuud…” pomises Kelly. “Ma ei suuda seda uskuda!”
“Aga sul tuleb seda uskuda,” ütles Mel pead raputades. “Kelly, kas sa üldse loed oma e-posti? See on surmtõsine asi! Seda tuleb tõsiselt võtta ja sellega arvestavad ka meie sponsorid.”
Kelly ei osanud muud kui vaid hetke jooksul meest pilguga puurida. Jah, tema tegelaskuju vihati, vihati just parimal kombel, nagu üht seebiseriaali kangelast võidi vihata. Algul oli Marla olnud tore, ent loo edenedes oli temast saanud tõeline nõiamoor, seriaalis oli Marlast tehtud inimestele eetri kaudu nõuandeid jagav diiva. Mitte et tal oleks olnud mingit ametlikku võimu, aga “Valentine’i orus” polnud ametlikku võimu vajagi. Kelly oli vahel püüdnud mõistatada, kes seriaali kirjutajatest peitis endas nii sügavat, peaaegu maniakaalset vihkamist meeste vastu. Üks neist pidi olema täis tõelist ülekeevat raevu, sest tema tegelaskuju on viimasel ajal suure osa igast pooletunnisest saatest pritsinud õelaid nõuandeid vaatajatele selle kohta, kuidas oma meest petta, kuidas käituda alkohoolikuist või töötute abikaasadega, või lihtsalt ükskõik missuguse mehega, kes polnud just eriti leebe. Kelly oli esialgu natuke ettevaatlikult suhtunud äkilisse muutusse stsenaariumis, aga ta pidi tõesti tunnistama, et ta polnud kunagi varem nii palju kirju saanud.
Ilmselt oli vaatajate hulgas väga palju naisi, kes tundsid end puudutatuna – ja nautisid tema mängitava tegelase ettepanekuid hammusta-katki-sülita-välja-stiilis meestega käitumiseks. Ehkki Kelly teadis, et paljud naised olid tõesti abiellunud valede meestega, kes neid pidevalt emotsionaalselt ahistasid, siiski oli ta veendunud, et halb selles maailmas ei ole kunagi ühepoolne. Mehed ja naised võisid vahel olla uskumatult julmad üksteise vastu. Õnnetuseks pidi nii mõneski abielusuhtes keegi kannatama.
Aga Marla Valentine oli tegelaskuju seebiooperis, mitte päris lihast ja luust inimene. Kuna tegemist oli päevase seebiseriaaliga, siis oli ta tegelikult pigem karikatuur kui tõsine kuritegelane, kelle arvamused, soovitused ja hoiakud olid äärmiselt kaugel Kelly enda filosoofilistest tõekspidamistest.
“Seda ei juhtu,” ütles Kelly kindlalt. “Sestpeale, kui Marla on vana õelus olnud, on talle palju rohkem tähelepanu pööratud. Ta lendab praegu populaarsuses ülespoole nagu kotkas. Inimestele lausa meeldib naissoost kaabakaid vihata.”
“Neile meeldib ka näha, et need kaabakad oma tegude eest karistada saavad,” ütles Mel.
Naine raputas jälle pead, olles hämmastunud sellest, et too maalihe ja tema allalibisemine seal mäe peal võis talle nii palju pahandust kaasa tuua. “Hea küll, ütleme, et ma olen praegu koomas. Aga Marla jaoks pole kunagi olnud nii põnevat aega! Me ju teame, et tegelikult sõltub kõik rahast, ja mina toon neile praegu hiiglamoodi raha sisse. Uskuge mind. Juba mõne kuu pärast tuuakse mind koomast välja.”
“Ei,” pomises Mel kõrvale vaadates. “Mina küll nii ei arva.”
“Siis – kui nad mu ära tapavad, võiksin ma ju vaimuna tagasi tulla?” sõnas Kelly kergelt. “Või toome Peooriast kohale minu armsa süütu õekese, kellest ma midagi ei teadnud, sest meid lahutati teineteisest sünnihetkel?”
Mel ohkas väga sügavasti. “Kelly, palun, kuula. Ma püüan sulle kõik ära seletada. Sinu ümber oli juba enne midagi hämarat. Tõsiselt hämarat. Vaata, meie inimesed on praegu üksjagu hirmul igasuguste rünnakute pärast. On loomulik, et nad kardavad. Mõned sõnumid, mis sinu tegelasele on saadetud, on olnud ikka äärmiselt tõsised ähvarduskirjad. Meie seriaal ei saa endale lubada niisuguse ohtliku olukorra jätkumist. Kuna Marlast on saanud niivõrd põlastusväärne tegelane, siis nii mõnedki inimesed soovivad, et talle tehtaks lõpp peale.”
“Surnud ja maha maetud, kardan, et see peab nii olema,” ütles Ally. “Joe ütles sedasama, kui me temaga paar päeva tagasi kokku saime.”
“Suurepärane. Miks mind sinna koosolekule ei kutsutud?” nõudis Kelly.
“Joe ütles, et sind ei ole vaja sinna kutsuda,” ütles Mel kindlalt.
“Joe on argpüks!” pomises Kelly. Ta piidles Meli. Ta oli meest sõbraks pidanud, ühtlasi ka nõuandjaks. Mees oli üle viiekümne, kui vaja, oskas ta olla raevukas, kui vaja, siis väärikas, ja kui saate jaoks vaja oli, siis oskas ta olla armastusväärne ja lahke nagu jõuluvana. Naine uskus kogu südamest, et mees oli temale alati soovinud kõige paremat. Et Mel oli valmis tema eest võitlema nagu tiiger.
Kelly vaatas Ally Bassettit. Naine polnud talle kaugeltki niisama lähedane, ometi oli agent temale meeldinud esimesest kohtumisehetkest peale. Ally oli samuti raevukas isiksus. Ta püüdis alati teha seda, mis oli klientidele kasulik, sest tema peamine eesmärk oli karjääri edasi arendada.
“Nii et mind võidakse vallandada,” ütles Kelly. “Mis me siis edasi teeme?”
“Sa mõtle selle muusikavideo peale,” ütles Ally.
“Kaalu seda tõesti väga tõsiselt!” soovitas Mel.
“Hea küll,” ütles Kelly, püüdes seda ideed endale vastuvõetavaks teha. “Millal ma nendega kokku saan?”
“Nad korraldavad ühe suure peo jahi peal merel,” ütles Ally. “See saab olema maru vahva.”
“Maru vahva, õige!” rõõmustas Mel kaasa, ehkki ta olek väljendas rõõmule lisaks ka paraja annuse kõhedust.
“Sa saad kokku nende inimestega, kes seda videot teevad. Kelly, nad tahavad sind sinna nii väga! Nad maksavad sulle tohutu summa. Tuleta meelde, Courteney Cox alustas sellest, et tantsis Bruce Springsteeniga!” lisas Ally.
Kelly heitis talle pilgu. “Ta oli siis väga nooruke. Ma kardan, et mina ei ole nii noor! Ma olen juba terve igaviku seebikates mänginud!”
“See võiks olla sinu jaoks hoopis uus käänak, mis loksutab su lahti ohtlikust tüüpampluaast,” ütles Mel otsustavalt. “On aeg natuke tiibu sirutada, kas pole?”
“Ma võiksin ka mujal tiibu sirutada, näiteks mõnes lavastuses kaasa teha,” ütles Kelly.
“Muidugi võiksid. Aga siit saad sa palju raha ja video kaudu püsid sa televaatajate silme ees. Sa ei pea ju igaveseks ennast sellega siduma. Pärast seda oled sa kuulsam ja hinnatum, usu mind. Siis, kui sa tõesti tahad, võid juba ise valida, missuguses lavastuses kaasa teha.”
“Te mõlemad tulete ju minuga kaasa, eks?” küsis Kelly.
Mel viskas Allyle pilgu ja ütles: “Mina tulen kaasa.”
“Ma pean siin mõne asja korda seadma, siis pean ma Kaliforniasse tagasi minema,” selgitas Ally. “Tegelikult mulle väga meeldiks teiega kaasa tulla. See on Marc Logani jaht. Seal ta juba kulude pealt kokku ei hoia. Mul on tuline kahju, et ma ei saa sinna tulla!”
“Aga mina olen kohal,” ütles Mel. “Ma ei tahaks sellest mitte mingi hinna eest loobuda!”
“Tere!”
Doug O’Casey lükkas päikeseprillid pealaele ja vaatas üles. Ta lamas rannaliival, mida tal oli haruharva võimalik teha. Sündinud ja kasvanud Lõuna-Floridas, oli ta harjunud mere, päikese ja lainetega. Ta oli just äsja mõtisklenud sel teemal, et sellegipoolest ei veetnud ta kuigi palju aega lihtsalt rannaliival lebades. Ta armastas ju väga vett, aga ta eelistas olla selle peal, sõita lainelauaga või tegelda mõne muu veega seotud spordialaga. Peale selle pakkus vesi talle liiga palju aega ja võimalust tegelda ei millegi muuga kui vaid omaette mõtlemisega – ja mõtted, mis ta peas ringi tormlesid, ei teinud teda hetkel just eriliselt õnnelikuks.
Ta oli siia tulnud koos Jane Ulrichiga, et talle seltsiks olla. Nad olid Montage’i piirkonnas, kus oli eramaaomanikele kuuluv kinnine rand, vanas heas hotellis, mis oli tuntud suurepärase teeninduse poolest. Doug polnud