title>
1
Vihmasahmakad peksid vastu akent. Vesi nirises mööda klaasi alla ja tilkus katuseservast kõnniteel olevatele kohvikulaudadele. Papli raagus oksad kraapisid akent ägedates tuulehoogudes.
William Wisting istus ühes aknaaluses lauas ja vaatas välja. Tuul rebis maast nätskeid sügislehti ja lennutas neid siia-sinna.
Vihma käes seisis kolimisauto. Noor paar jooksis auto vahet, käes suured pappkastid, kiirustades siis kangialusesse tagasi.
Wistingule vihm meeldis. Ta ei teadnudki, miks, kuid see mahendas kuidagi kõike. Nii et ta langetas õlad ja ta pulss aeglustus.
Sumedad džässihelid segunesid vihma häälega. Wisting pöördus leti poole. Hulk küünlaid heitis seintele heitlevaid varje. Suzanne naeratas talle, sirutas käe seinal oleva riiuli poole ning keeras muusikat veidi vaiksemaks.
Nad ei olnud selles piklikus ruumis päris üksi. Baarileti tagumises otsas oleva laua ümber istus kolm noort. Suurlinlikust ja hubasest kohvikust oli kujunenud lähedalavatud Sisekaitseakadeemia filiaali tudengite lemmikkoht.
William vaatas jälle aknast välja. Sellel seisis kaarjas kirjas jäätunud tähtedega tagurpidi „Kuldne Rahu. Galerii-kohvik”.
Suzanne oli sellest alati unistanud. Kui kaua see naisel meeles oli mõlkunud, ta ei teadnud. Ühel talveõhtul oli naine raamatu käest pannud ja öelnud, et see rääkis Hudson Riveri paadimehest. Too oli terve elu New Yorgi ja Jersey vahet seilanud, edasi-tagasi. Päev päeva ja aasta aasta järel. Ühel päeval oli ta langetanud suure otsuse. Ta pööras paadinina ringi ja võttis täiskiirusel suuna avamerele. Ookeanile, millest oli alati unistanud. Järgmisel päeval ostiski naine kohvikuruumid ära.
Naine oli küsinud, mis on Williami unistus, kuid mees ei olnud vastanud. Mitte et ta ei tahtnud, ta lihtsalt ei teadnud. Talle meeldis tema elu, nagu see oli. Ta oli politseinik ega soovinud olla midagi muud. Töö uurijana tekitas temas tunde, et ta teeb midagi olulist ja tähtsat.
Ta tõstis kohvitassi, tõmbas pühapäevase lehe lähemale ja heitis uue pilgu sügispimedusse. Ta istus tavaliselt seina ääres, kus keegi teda ei märganud. Kuid sellise ilmaga ei olnud väljas palju inimesi ning ta sai rahulikult akna all istuda, ilma et mõni mööduja ta ära oleks tundnud ja sisenenud, et temaga juttu puhuda. Ta oli sellega juba harjuma hakanud, et teda tänaval ära tuntakse – seda tuli üha tihedamini ette pärast seda, kui ta oli lasknud endale augu pähe rääkida ja osalenud ühes vestlussaates, kus ta rääkis käsilolevast juhtumist.
Üks leti ees oleva laua ääres istuvatest noormeestest oli tema poole vaadanud ja teisi müksanud. Wisting oli samuti noormehe ära tundnud. Too õppis politseinikuks. Wisting oli kutsutud septembri alguses pidama loengut eetikast ja moraalist. Poiss oli istunud esimeses reas.
Wisting tõmbas ajalehe enda ette. Esikülge täitsid kaalulangetamise nipid, hoiatused vihmasaju ägenemisest ja ühe tõsielusarja intriigid. Pühapäevastes väljaannetes oli harva värskeid uudiseid. Line kutsus sündmusi, mis olid toimetuses päevi ja nädalaid avaldamist oodanud, konservuudisteks. Ta tütar oli juba peaaegu viis aastat töötanud ajalehes VG. See amet sobis hästi tema arenenud kriitikameele ja uudishimuga. Ta oli töötanud eri toimetustes, kuid oli nüüd asunud krimiuudiste toimetusse. Seetõttu kirjutas tema toimetus vahest Wistingu käsilolevatest juhtumitest. Ta oleks selle topeltrolliga muidu lihtsalt hakkama saanud. Mis teda tütre karjäärivaliku puhul häiris, oli teadmine, et töö tõttu puutub ta kokku ühiskonna varjupoolega. Wisting oli töötanud politseinikuna 31 aastat. Seetõttu omas ta ülevaadet enamikust brutaalsuse ja vägivalla vormidest, kuid sellega oli kaasnenud ka palju unetuid öid. Ta oleks tahtnud tütart sellest säästa.
Ta jättis kommentaaride leheküljed vahele ja libistas pilgu üle ajalehe väheste uudiste. Ta eeldas, et Linelt pole midagi uut. Ta oli tütrega enne nädalavahetust rääkinud ning teadis, et too oli vaba.
Ta hindas Linega uudistest rääkimist üha rohkem. Tal oli olnud seda endale raske tunnistada, kuid vestlused Linega olid muutnud seda, millisena ta nägi oma rolli politseinikuna. Tütar vaatas teda ja tema ametikaaslasi väljasseisjana ja see oli sundinud teda nii mõnelgi korral oma üsna kivistunud vaateid endast ümber hindama. Viimati, kui ta oli ta tundnud, et Line seisukohad olid andnud talle kindla jalgealuse, oli siis, kui ta oli pidanud Sisekaitseakadeemias loengut, kus ta oli seletanud, kui oluline on see inimeste turvatundele ja usaldusele, et politsei käituks läbinähtavalt, väärikalt ja korrektselt. Ta oli üritanud tulevastele kolleegidele seletada nende põhiväärtuste tähtsust politsei rollis.
Kui ta jõudis ajalehe tagaosas telekavani, tõusid tudengid lauast. Nad jäid ukse juurde seisma ja jakke kinni nööpima. Pikim neist otsis Wistinguga silmsidet. Wisting naeratas ja noogutas äratundvalt vastu.
„Vaba päev?” küsis teine noormees.
„Kaua süsteemis töötamise eelis,” vastas Wisting. „Töö kaheksast neljani ja nädalavahetused vabad.”
„Ja suur tänu hea loengu eest.”
Wisting haaras kohvitassi järele.
„Pole tänu väärt.”
Tudeng tahtis veel midagi öelda, kuid Wistingu telefon helises. Ta võttis selle taskust ja nägi, et Line helistab, ning võttis kõne vastu.
„Tere, isa,” ütles Line. „Kas keegi on sulle ajalehest helistanud?”
„Ei,” vastas Wisting, noogutades kolmele tudengile, kes olid väljumas. „Mispärast? Kas midagi on juhtunud?”
Line ei vastanud.
„Ma olen praegu toimetuses,” seletas ta.
„Sa olid ju vaba?”
„Olin küll, kuid ma käisin trennis ja pistsin vaid korraks nina sisse.”
Wisting võttis tassist lonksu. Ta tundis oma tütres ära iseenda. Teadmistejanu ja tahe olla alati seal, kus midagi juhtub.
„Sinu kohta tuleb homme ajalehes lugu,” ütles Line ja tegi pausi, enne kui jätkas. „Kuid seekord oled sihikul sina ise. Nad ajavad sind taga.”
2
Line kuulis torus isa hingamist. Ta keerutas kursorit sihitult ekraanil, millel oli avaldamiseks valmis lugu isast. Tema nägu oli esiküljel.
„See on Cecilia juhtumist,” seletas ta.
„Cecilia juhtumist?” kordas isa toru teises otsas.
Isa hääl oli kõhklev. See oli üks neist juhtumeist, millest isa ei olnud tahtnud kunagi rääkida.
Mis oli üks raskeimatest ja valusamatest.
„Cecilia Linde,” seletas Line, kuigi teadis, et isale polnud meeldetuletust vaja. Isa oli olnud tookord noor kriminaaluurija ja mõrv oli olnud aastakümne enimkajastatumaid.
Ta kuulis isa neelatust ja tassi, mis pandi lauale.
„Tõesti?” kostis isa vaid.
Line tõstis pilgu ekraanilt. Vanemtoimetaja tõusis uudistelaua tagant ja suundus trepi poole, et siirduda ülakorrusele. Õhtuse koosoleku aeg oli käes, seal seoti homse ajalehe viimased lahtised otsad ning langetati lõplik otsus, mida panna esilehele. Materjal tema isast täitis kaks lehekülge ja oleks olnud loogiline esilehelugu. Cecilia Linde tapmine oli endiselt lugejate teadvuses ja müüs kindlasti ka veel praegu hästi, kuigi sellest oli 17 aastat.
„Advokaat Henden saatis taotluse menetluse taasavamise komisjonile,” seletas ta, kui vanemtoimetaja tema lauast möödunud oli.
Isa toru teises otsas vaikis. Uudistejuht korjas kokku pataka pabereid ja järgnes vanemtoimetajale ülemisele korrusele. Line libistas uuesti pilgu üle enda ees oleva artikli. Tegelikult püstitas see rohkem küsimusi kui pakkus vastuseid ning ta mõistis, et loost kujuneb järjejutt, ja mitte ainult tema ajalehes.
„Looga on tegelenud üks eradetektiiv,” jätkas ta.
„Ja mis minul selle kõigega pistmist on?” küsis isa, kuid Line kuulis tema häälest, et ta teadis, mis oli toimumas. Isa oli tookord, 17 aastat tagasi uurimist juhtinud. Temast oli vahepeal saanud hinnatud politseinik. Tuntud nägu, mida sai süüdistada ja mis lihtsustas looga püünele pääsemist.
„Nende meelest on tõendeid võltsitud,” seletas Line.
„Milliseid