polnud vahepeal teinud muud, kui oodanud.
„Kas ma saaksin pilte näha?” küsis ta.
Erik Fjeld lülitas aparaadil sisse pildi näitamise funktsiooni ja keeras ekraani tema poole.
Pilt oli parem, kui ta ette oli kujutanud. Surnud mees oli kaetud helesinise vaibaga, mille alt paistis vaid paar kummikuid. Peapoolses otsas istus tema koer. Märg, sassis karv läikis. Koer hoidis pead veidi viltu, mis andis talle kurva ja üllatunud ilme. Kuid koera koon oli ette sirutatud ja suu avatud. Peaaegu oleks võinud koera ulgumas kuulda.
Line noogutas rahulolevalt. See oli liigutav pilt. Must asfalt nende ees moodustas samas pinna, kuhu redigeerijad said paigutada pealkirja ja teksti.
„Kus koer praegu on?” küsis ta ja tõstis pilgu. Akna sisekülge kattis niiskuse aur. Ta kummardas ja tegi käega selle sisse augu.
„Falcki auto viis ta ära.”
„Falcki?”
„Nemad hoolitsevad linna kodutute koerte eest. Ma arvan, et kõigil hakkas kergem, kui nad koera ära viisid. Seda oli õudne kuulata.”
Linele torkas korraga pähe mõte; ta avas esiukse, nii et autos süttis valgus.
„Kuhu nad ta viisid?”
„Koera?”
„Jah. Kus ta nüüd on?”
„Nende jaamas, ma kujutan ette. Tomteveienil Lislebys.”
Line oli uksest väljas enne, kui mees lause oli lõpetanud.
„Kuhu sa lähed?”
„Tema koera vaatama.”
„Kas ma pean kaasa tulema?”
Line raputas pead.
„Oota siin. Nad kannavad kindlasti laiba peagi välja. Meil peab ka sellest pilt olema. Ma helistan, kui mul sind vaja on.”
Ta lõi ukse pauguga kinni, kiirustas enda auto juurde ja sisestas GPS-i saadud tänavanime ja majanumbri. Tänav asus teisel pool Glommat, keskusest väljas. Üheteist minuti kaugusel, nagu aparaat teda teavitas. Tal kulus kohale jõudmiseks üheksa ja pool minutit.
Suure hoone ees, mille fassaad oli hallist terasest ja alumiiniumist, seisis tühikäigul teisaldusauto. Juht keris kokku tõstetrossi ja pani selle tõstepaneeli all olevasse kappi. Ta tõstis pilgu, kui Line oma auto tema kõrvale parkis.
Line väljus autost ja naeratas mehele.
„Kas teie hoolitsete kadumaläinud koerte eest?” küsis ta ja sasis käega oma juba sassis tukka.
„Kas sinu oma on kadunud?” küsis mees ja tõmbas töökindad käest.
„Mitte päriselt,” vastas Line. „Kuid ma mõtlesin, et äkki saaksin näha koera, mille te just Heibergi tänavalt tõite.”
Ta seisis seintel olevate lampide tugevas oranžis valguses. Mees mõõtis teda pilguga, heledatest juustest kuni kinganinadeni. Teel üles jäi pilk pidama rinnakõrgusel, enne kui ta noogutas.
„Selle tapetud mehe koera?”
Line noogutas, esitles ennast ning seletas, kus ta töötab. Ta koges tihti, et see võis lõppeda kahte moodi. Nad kas keeldusid, kui kuulsid, et ta on ajakirjanik, või siis kohtas ta neid, kellele meeldis ajaleht, kus ta töötas. Need olid inimesed, kes seda iga päev kohvitassi kõrvale lugesid ning kes nägid võimalust osaleda järgneva numbri sisu kujundamises.
Mees tema ees tõmbas käega läbi vihmast märgade juuste.
„Tahad sisse astuda ja tere öelda?” küsis mees, noogutades peaga enda selja taga asuva garaažikompleksi poole.
Line naeratas ja järgnes mehaanikule halli, mille laes rippusid jalgrataste read.
„Leitud esemed,” seletas mees, viibates käega.
„Drillo on seal.”
Ta osutas käega ruumi tagaotsas asuva ukse suunas.
„Drillo?” kordas Line.
„Jah, me kutsume teda nii,” naeratas mees. „Drillol on ju just selline koer.”
Õigus, mõtles Line. Jalgpallikoondise treeneril oli ju pikakarvaline koer, just selline, nagu ta oli fotol näinud. Ka see mees oli Fredrikstadist pärit, kui ta õigesti mäletas. Siis oli linnal veel üks kuulsus.
Mees tema ees lükkas lahti järgmisesse ruumi viiva ukse. See oli hämaralt valgustatud ning koosnes neljast trellidega eraldatud boksist, mille ukse ees oli traatvõre.
Esimeses boksis oli paks hundikoer, halli ninaga ja tühi vaade silmis. Ta pilgutas loiult silmi ja langetas siis koonu käppade vahele tagasi.
Alumises puuris oli koer, kelle Falcki keskuse meeskond oli juba Drilloks ristinud. Loomal oli silmis tume pilk ja ta jälgis iga nende liigutust. Silmad oleksid olnud kui klaasist, vaadates neist otse läbi, kuid samas neile otse silma.
Line astus päris puuri võre ligi. Koer puuris tõusis ja lonkis rahulikult lähemale. Line pani pihu vastu traati. Koer vaatas talle otsa ja nuusutas õhku, kuid saba ei liputanud.
Mees astus Line selja taha.
„Tahad sa tema juurde puuri minna?”
Ta ei oodanud vastust, vaid tõmbas traatvõrega uksel riivi eest. Line astus sisse. Koer istus maha ja vaatas teda rahulikul pilgul.
„No tere siis kah,” tervitas Line ning sügas koera lõua alt. Siis tõstis ta koera kõrvad üles ja uuris neid.
„Tead sa, kas ta on kiibistatud?” küsis ta ning pöördus tunkedes mehe poole.
Mehe suunurk kerkis.
„Ma ei usu, et keegi on jõudnud selle peale mõelda,” ütles ta ning astus ühe kapi juurde. „Kuid meil on siin kusagil vahend selle väljaselgitamiseks.”
Kunagi ammu, enne seda, kui Linest oli saanud krimireporter, oli ta kirjutanud artikli koerte märgistamisest. Seda sai teha kahte moodi. Kas tätoveerides tunnuse kõrva siseküljele või loomaarsti poolt nõelaga kaela vasakule küljele õla kohale süstitud mikrokiibi abil. Elektrooniline kiip sisaldas registreerimisnumbrit, mida sai internetist otsida ja omanik üles leida.
„Siin see ongi,” ütles mees ning tõmbas välja aparaadi, mis sarnanes nendega, millega poes loeti toodete triipkoode.
Line üritas kiipi käega katsudes leida – see oleks pidanud asuma otse naha all, kuid ta ei leidnud midagi.
Mees tuli tema juurde ja tõmbas kiibilugejaga koera kaela mööda üles ja alla. See piiksatas ja ekraanile ilmus viieteistkümnekohaline number. 578097016663510.
7
„Jäta see põlema,” palus Wisting.
Suzanne oli tagumise laua kohal kummargil ja kavatses just küünla ära puhuda, kui Wisting katkestas teda. Naine vaatas talle küsivalt otsa.
„Istu korraks,” palus ta ja läks laua juurde.
Suzanne vaatas teda segaduses pilguga, kuid võttis istet. Küünla sära valgustas naise nägu. Pähkelpruunide silmade iiriseid ümbritsesid hallid täpid, mis peegeldasid valgust nagu kvartskristallid.
Wisting sulges silmad ja kogus end, enne kui võttis naise vastas istet. Kui Suzanne oli järginud Hudson Riveri paadimehe eeskuju, oli Wisting tundnud, otsekui oleks naine tema juurest minema purjetanud. Kui naine oli oma kohviku, millest ta nii kaua unistanud oli, kätte saanud, oleks temast otsekui saanud teine inimene, mitte see, kelle ta oma ellu oli lubanud. Asi oli ilmselt kõige rohkem selles, et naist polnud peaaegu kunagi kodus. Kohvikust oli saanud tema jaoks kõige tähtsam asi ja see võttis oma aja. See oli avatud kuus päeva nädalas, kaksteist või neliteist tundi päevas. Majanduslikult oli ta investeerinud peaaegu kõik, mis oli saanud oma maja eest, mille oli müüki pannud, kui ta oli Wistingu juurde kolinud, kuid kõige olulisem investeering oli aeg. Tal oli paar abilist, kuid ta tegi peaaegu kõik ise, kaasa arvatud koristamine ja raamatupidamine. Kui nad kokku kolisid, oli naine täitnud selle tühjuse ja