ja mitte üks neist kriminaalreporteritest, kellega ta tavaliselt rääkis, kui vajadus tekkis. Ta oli kindel, et oli näinud nime trükis, kuid ei mäletanud, et oleks temaga rääkinud.
„Kuidas sa kommenteerid süüdistusi, et sa oled tõendeid võltsinud?” kordas ajakirjanik.
Wisting tundis, kuidas kukalt ja selga mööda liikus alla ebameeldiv judin, kuid ta suutis säilitada rahu hääles.
„Raske kommenteerida,” vastas ta, „kui ma ei ole saanud tutvuda süüdistuse sisuga.”
„Advokaat Hendeni väitel suudab ta tõestada, et Rudolf Haglund mõisteti süüdi võltsitud tõendite alusel.”
„Mina ei ole millestki sellisest kuulnud.”
„Sina vastutasid uurimise eest, eks ole?”
„Vastab tõele.”
„Kuid on see tõsi? Kas tõendeid võltsiti?”
Wisting vaikis, moodustades peas lauset. Ajakirjanik ootas temalt vaevalt, et ta seda kinnitaks, pigem oli ta selle peal väljas, et talt vastust välja provotseerida.
„Ma ei tea Hendeni väidete tausta,” ütles ta aeglaselt, et ajakirjanikul jääks aega see üles kirjutada. „Kuid mul puudub igasugune info selle kohta, et uurimise ajal oleks ette tulnud möödalaskmisi.”
„Väidetavalt ei antud ühele tunnistajale võimalust seletust anda,” jätkas ajakirjanik. „Tunnistajale, kes oleks kostnud Haglundi poolt.”
„Ka sellest ei tea ma midagi, kuid sellisel juhul olen ma kindel, et komisjon selgitab sellise asjaolu paikapidavuse välja.”
„Kuid kas sulle ei tundu, et see on karm süüdistus sinu kui uurimise eest vastutava isiku kohta?”
Ajakirjanik soovis ilmselgelt saada temalt isiklikku hinnangut olukorrale.
„Sa võid tsiteerida mind just nende sõnadega, mida ma äsja ütlesin,” vastas Wisting. „Täna ma rohkem öelda ei kavatse.”
Ajakirjanik proovis veel paar korda, kuid ei saanud teda konksu otsa. Wisting pani telefoni käest, teades väga hästi, et tema arusaam asjast polnud asja juures kõige huvitavam. Ta sai täielikult aru, et ajakirjanduse roll ongi olla valvur. Selle ülesanne oli kritiseerida poliitikuid, võimul olevaid inimesi ja avalikke organeid. See pidi otsima tõde ning paljastama pettuse ja ülekohtu. Ta seisis heal meelel nende printsiipide eest, kuid hetkel tundus, et ta ise oli langenud ülekohtu ohvriks.
Pilk liikus taas vihmasele aknaklaasile. Ta vaatas mõtetest raskel pilgul omaenese peegelpilti. Hämar valgus moondas ta näojooni, muutes need võõraks.
Ta tundis advokaat Hendenit mitmest kohtuloost. Ta ei olnud olnud Haglundi kaitsja selles 17 aasta taguses kohtuloos, kuid oli praegu tunnustatud ja hinnatud advokaat ühes Norra suurimas ja kuulsaimas büroos ning oli olnud nii Justiitsministeeriumi kantsler kui ka nõunik. Neis kohtulugudes, kus Wisting temaga kokku oli puutunud, oli ta käitunud korralikult ja korrektselt. Ta ei ajanud tühja juttu ja tal olid reeglina trumbid tagataskus, kui ta meedias midagi välja käis.
Wisting teadis, et Henden asjaga tegeleb. Advokaat oli paar kuud tagasi palunud toimikut tutvumiseks. Vahetevahel palusid ajakirjanikud, eradetektiivid või advokaadid neil arhiivikappe avada, kuid enamasti või peaaegu kunagi ei viinud see kusagile.
Sigurd Henden polnud seda tüüpi advokaat, kes kirjutaks avaldusi või pöördumisi vaid selleks, et oma klientidele meelerahu valmistada. Tema professionaalne latt oli kõrge ja ta pidi olema leidnud vanast toimikust midagi, mida ta sai kasutada oma taotluses taasavada vana tapmisjuhtumi menetlus. Wisting ei saanud ainult aru, mis see võis olla, ning tundis, kuidas see ta rahutuks muutis.
Suzanne rebis ta mõtetest välja.
„Kas sa aitad mind?” küsis ta ja avas nõudepesumasina. Kuum aur tõusis talle näkku ja ta astus sammu tagasi.
Wisting tõusis, naeratas talle ja läks leti taha klaase oma kohale panema.
Suzanne läks ukse juurde, lukustas selle ja keeras sildi nii, et selle külg, kus seisis „suletud”, oli keeratud väljapoole. Siis hakkas ta küünlaid surnuks puhuma.
Wisting avas suu, et rääkida talle Cecilia Lindest, kuid ei teadnud, kust alata, ning sulges selle taas.
5
Vihm tabas esiklaasi, kui ta garaažikompleksist väljus. Vesi nirises ojadena klaasi mööda alla, muutes autot ümbritseva maailma häguseks.
Esimestel kilomeetritel kiirteel keerlesid ta mõtted isa ja selle teadmatuse ümber, millega too pidi elama. Ta tundis end abituna, otsekui oleks ta isa reetnud.
Ta vaatas vilksamisi kõrvalistmele, kus oli paberileht uudistejuhi märkmetega ning tundis, kuidas pähe hakkasid kerkima muud mõtted. Tal ei olnud mingit võimalust takistada isa loo trükki minekut, kuid ta võis suuta selle esilehelt välja puksida. Kuid see olenes täielikult sellest, mida tal õnnestus võtta oma käesolevast tööst.
Tapmise esimesed tunnid olid ajakirjanikule sama olulised kui politseile. Ta vajutas gaasipedaali ja õngitses taskust mobiiltelefoni ning valis juba kohal oleva fotograafi numbri. Tema nimi oli Erik Fjeld. Lühikest kasvu, ümaravõitu ja paksude prilliklaasidega punapea, kellega ta oli ka paaril korral varem koostööd teinud.
„Mida sa tead?” haaras Line kohe härjal sarvist.
„Nad on lindiga eraldanud suurema territooriumi,” seletas mees. „Kuid kui ma saabusin, polnud siin peaaegu kedagi.”
„Kas me teame, kes tapeti?”
„Ei, ma ei usu, et isegi politsei teab.”
Line vaatas kella. Tähtaeg oli veerand üks. Oma kolm tundi oli veel jäänud. Ta oli varem koostanud esikülje materjali lühemagi ajaga, kuid see olenes rohkem loost kui temast endast. Tapmislood sattusid üha harvemini paberkandjate esilehele. Uudise väärtus langes, kui trükikodade töö ajal netiväljaanded loost juba kirjutasid. Kui, siis pidi lugu olema täiesti eriline ja nende vaatenurk garanteeritult ainulaadne.
„Kuid tegu on mehega?” küsis ta, vaadates kojameeste vahelt välja vihmast märjale teele, mis autotulede valguses läikis.
„Jah, väidetavalt 50ndates.”
Line tegi grimassi. Lugu ei kõlanud just sellisena, millest annaks midagi teha. Noored naised tegid suuremaid pealkirju. Nii see lihtsalt oli. Ja lootus, et tegu oli mingi kuulsusega, oli samuti väike. Jooksu pealt meenusid talle vaid kaks Fredrikstadist pärit kuulsust. Roald Amundsen ja filmirežissöör Harald Zwart. Amundsen oli juba pea sada aastat surnud ja Zwart ei viibinud kindlasti isegi Norras.
„On sul aadressi või autonumbrit?” jätkas Line küsimist – see info oleks aidanud neil tapmise ohvri identiteedile lähemale jõuda.
„Sorry, kuid just selles kohas, kus ta lebab, pole ei autosid ega maju.”
„Kas kohal on juba palju ajakirjanikke?” küsis Line edasi.
„Ainult kohalikud Demokratenist ja Fredrikstad Bladist ja üks fotograaf, kes saadab pilte Scanpixile.”
„Millised pildid sa said?”
„Ma olin siin juba varakult,” seletas fotograaf. „Pääsesin päris ligi ja sain tõsiselt hea seeria. Laibale on pandud tekk peale. Tema koer on seal kõrval ja kael püsti. Fantastiline valgus helkurite sinises kumas. Taustal on eralduslint ja politseimundrid.”
„Koer?”
„Jah, ilmselt oli ta jalutamas, kui talle kallale tungiti.”
Line tundis, kuidas info ta tuju tõstis. Koeraarmastajaid olid kõik kohad täis.
„Mis koer see on?”
„Mingi pikakarvaline, midagi lastesaate Labbetussi2 kanti, kui sa teda mäletad. Ainult et mitte sama suur.”
Line naeratas. Ta mäletas Labbetussi.
„Jäta koerapildid mulle,” ütles ta. „Kuid saada teised