Poolmantelkuul, millel on üks pool tinast, teine titaanist, läks vastu pealuud põrgates pooleks.”
Krantz ajas ennast püsti ja sirutas käe üles. Korter oli vana ning laed kolme meetri ja kahekümne sentimeetri kõrgused. Ainult paar väikest pragu, muidu heas seisukorras, kui mitte arvestada sügavat kriimu valgel värvil, millele kriminaaltehnik osutas.
„Sealt leidsime pool kuuli.”
Pisikesed krohvitükid olid maha kukkunud, kui ettevaatlikud sõrmed tugevat metalli välja koukisid.
Pisut kaugemal oli pehmes puidus tunduvalt suurem kriim.
„Ja seal oli teine pool. Järelikult oli köögiuks kinni.”
„Ma ei tea, Nils.”
Ewert Grens kükitas endiselt liiga paljude aukudega pea juures.
„Väljakutse kirjeldas hukkamist. Aga kui ma vaatan… võib sama hästi olla tegemist enesetapuga.”
„Keegi on püüdnud panna seda niimoodi välja nägema.”
„Mida sa silmas pead?”
Krantzi nihutas jala püstolit hoidva käe juurde.
„See paistab lavastusena. Ma arvan, et keegi tulistas teda ja pani pärast relva talle pihku.”
Ta kadus esikusse ja naasis kohe, must kott käes.
„Aga ma kontrollin järele. Vaatame, kas käel on püssirohu jälgi. Siis saame teada.”
Ewert rehkendas, heitis pilgu Hermanssonile, too tegi sedasama.
Väljakutsest oli möödas tund ja nelikümmend viis minutit, aega oli küllalt, laip ei olnud veel jõudnud piisavalt palju võõraid osakesi külge tõmmata, et püssirohujälgede kontroll väärtusetuks muuta.
Krantz tegi koti lahti, võttis sealt ümmarguse tuubi, mille ühes otsas oli sõrmejälgede teip, pressis teipi mitu korda vastu surnu kätt, eriti nimetissõrme ja pöidla vahelises piirkonnas. Läks siis kööki nõudepesulaual oleva mikroskoobi juurde, pani teibi klaasile ja uuris seda läbi objektiivi.
Piisas mõnest sekundist.
„Püssirohu jälgi ei ole.”
„Nagu sa arvasid.”
„Seega püstolit hoidev käsi ei tulistanud.”
Ta keeras ringi.
„Ewert, see on mõrv.”
TA VÕTTIS VASAKU käega paremast õlast kinni ja sikutas nahkrihma, kuni surve õlgade ümber lakkas ja ta sai kabuuri ühes käes hoida. Ta tegi kabuuri lahti ja võttis sealt üheksamillimeetrise kaliibriga Radomi firma püstoli. Ta tõmbas kelgu tagumisse asendisse ja pani ka viimase padruni salve tagasi – kõik neliteist olid nüüd omal kohal.
Piet Hoffmann seisis natuke aega paigal ja hingas nii valjusti, et kuulis seda ise.
Ta oli üksinda korteri selles toas, kust avanes vaade Vasagatanile ja Kungsbrole. Viimane muul oli juba paari tunni eest lõuna poole suunduvale rongile läinud, Mariusz ja Jerzy käivitasid äsja auto ning sõitsid sama teed.
Päev oli olnud pikk, aga käes oli alles pärastlõuna ning ta peab veel palju tunde ärkvel olema.
Relvakapid olid kirjutuslaua taga. Kaks ühesugust kappi, umbes meetrikõrgused, umbes meetrilaiused, üleval väike tühi sahtel ja all tunduvalt suuremas sahtlis kaks püssi. Ta pani püstoli ühe kapi ülemisse sahtlisse ja täis padrunisalve teise kapi ülemisse sahtlisse.
Ta kõndis läbi tubade, mis juba kaks aastat olid olnud AS Hoffmann Security kontoriks. See oli üks emafirma Wojtek Security Internationalsi paljudest filiaalidest. Praeguseks oli ta enamikus neist millalgi käinud, põhjapoolsemates – Helsingis, Kopenhaagenis, Oslos – mitu korda.
Tumedast kivist valgete vuukidega kamin oli ilus, ta teadis, et niisugust on Zofia hulk aega endale koju igatsenud. Ta õngitses puukorvi põhjast peotäie kuivi laaste, pani neile tule otsa ja ootas, kuni ka nende peale pandud suuremad halud olid tuld võtnud ja kooris siis ennast riidest lahti. Pintsak, püksid, särk, aluspüksid ja sokid kadusid peaaegu kollastesse leekidesse. Sinnasamasse läksid Jerzy ja Mariusze riided – leegid olid nüüd punased ja võimsad –, ta seisis tule paistel alasti ja nautis mõnusat soojust, kuni tuli parajalt kokku vajus, nii et ta võis vannitoa ukse kinni panna ja põrguliku päeva duši all maha uhta.
Ühel inimesel lasti meelekoht sodiks.
Inimesel, kes tõenäoliselt täitis samasugust ülesannet nagu ta ise, aga kelle taust oli halvemini üles ehitatud.
Ta keeras kraani ja kuum vesi pahises vastu nahka, see oli nii kuum, et tegi peaaegu valu, aga kui ta välja kannatas, muutus keha pikkamööda tuimaks ja teda valdas kummaline rahu.
Ta oli seda tööd liiga kaua teinud, juhtus, et ta unustas, kes ta on ning see kohutas teda, kui elu kellegi teisena kasvas kokku eluga abikaasa ja isana, päevadega eramus, piirkonnas, kus naabrid niidavad muru ja rohivad lillepeenraid.
Hugo ja Rasmus.
Ta oli lubanud neile kohe pärast kella nelja järele minna. Ta keeras vee kinni, võttis peegli kõrvalt riiulilt uue vannilina. Kell hakkas pool viis saama. Ta tõttas kabinetti, kontrollis, et tuli on pikkamööda kustumas, tegi riidekapi lahti ja valis sealt valge särgi, halli pintsaku, kulunud teksased.
„Sul on kuuskümmend sekundit aega, et lahkuda ja korter lukustada.”
Ta võpatas ja adus, et ei harju eluilmaski tolle elektroonilise häälega, mis kostis välisukse kõrvalt fonolukust hetkel, kui ta oli sisestanud kuus õiget numbrit.
„Sinu häiresüsteem aktiveeritakse viiekümne sekundi pärast.”
Ta peab kohe Varssaviga ühendust võtma, ta oleks pidanud seda juba teinud olema, ent oli meelega oodanud, sest tahtis esmalt teada, et kaup on kindlas kohas.
„Sinu häiresüsteem aktiveeritakse neljakümne sekundi pärast.”
Ta lukustas võreukse ja AS Hoffmann Security tugeva välisukse. Turvafirma. Organisatsioon töötas niimoodi. Nii töötasid kõik Ida-Euroopa maffia harud. Piet Hoffmannile meenus aastatagune reis Peterburisse, linna kus tegutseb kaheksasada endiste KGB-laste ja julgeolekuohvitseride asutatud turvafirmat – fassaadid on teistsugused, aga tegevus sama.
Ta oli jõudnud poolde treppi, kui üks tema kahest telefonist helises.
Mobiiltelefon, mille number oli ainult ühel inimesel.
„Oota natuke.”
Ta oli auto parkinud pisut kaugemale Vasagatanile. Ta avas autoukse, istus sisse ja jätkas juttu ilma võimalike pealtkuulajateta.
„Jah?”
„Sul on minu abi vaja.”
„Seda oli mul eile vaja.”
„Ma vormistasin oma kojulennu ümber ja jõuan juba homme Stockholmi. Kohtume kell üksteist viiendas. Ja ma arvan, et ka sina pead enne seda ühe reisi tegema. Oma usaldusväärsuse huvides.”
SUURED AUGUD tapetu peas tundusid natuke kaugemalt veel suuremad.
Ewert Grens oli Nils Krantzi kannul kööki läinud, kuid natukese aja pärast ringi keeranud ja takseeris nüüd meest, kes lamas pikalikukkunud tooli lähedal ja kellel oli paremal meelekohal üks sisenemisava, aga vasakul kaks väljumisava. Ta oli mõrvu uurinud sama kaua, kui too seal põrandal üldse hinganud oli, ja saanud selgeks üheainsa tõe – iga surm on unikaalne, sellel on oma lugu, oma kulg, oma järg. Iga kord nägi ta midagi, mida ta kunagi enne näinud ei olnud ja teadis juba tühjadele silmadele lähenedes, et need vaatavad sinnapoole, kuhu ta ei tohiks minna.
Ta küsis endalt, kus just see surm lõppes, mida just need silmad olid näinud ja ikka veel vaatavad.
„Kas sa tahad teada või ei?”
Krantz oli natuke liiga kaua köögipõrandal kükitanud.
„Muidu on mul muudki teha.”
Tema käsi oli