joonistas käega õhku väiksema sõõri.
„Kõik sisaldavad ühte ja sama. Toidujäänuseid ja sappi. Aga ka midagi palju huvitavamat. Kummimassi osakesi.”
Kui Grens madalamale kummardus, oli valgeid ebaühtlaste servadega plekke näha vähemalt kolmes kohas.
„Kummimass on osaliselt läbi söövitatud, arvatavasti maohape.”
Krantz tõstis pilgu.
„Ja kui okses on kummimassi jälgi, siis teame ju küll, mida see tähendab.”
Ewert Grens ohkas häälekalt.
Kummimass tähendas inimkonteinereid. Inimkonteinerid tähendasid uimastitarnet. Uimastitarnega seotud surnud mees tähendas narkomõrva. Ja narkomõrv tähendas peaaegu alati pimedat juhtumit ja tohutut hulka töötunde, tohutult ressursse.
„Muul, allaneelaja, kes kohale toimetas, just siin, köögis.”
Ta keeras ennast elutoa poole.
„Ja tema? Mida me tema kohta teame?”
„Mitte midagi.”
„Mitte midagi?”
„Veel mitte. Midagi pead ju sina ka tegema, Grens.”
Ewert Grens läks elutuppa, astus mehe juurde, keda enam ei olnud, vaatas, kuidas kaks meest laibal kätest ja jalgadest kinni võtsid, ta üles tõstsid ja musta kummikotti panid, kuidas nad tõrksa luku kinni tõmbasid, kuidas asetasid koti ratastega metallraamile, mis kitsast esikust hädavaevu läbi mahtus.
TA OLI VASAGATANILT ära keeranud ja Söderledenil Slusseni juures ummikusse kinni jäänud. Kell hakkas viis saama. Ta oleks pidanud juba tund aega tagasi lapsed lasteaiast ära tooma.
Piet Hoffmann istus autos ja püüdis eemale peletada stressi, palavust ja ärritust pärastlõunase liikluse pärast, mida ta mõjutada ei saanud. Kolm rida autosid seisis paigal, rivi ots paistis tunnelist nii kaugele, kui silm seletas. Et suurlinnaga kemplemisest pääseda, mõtles ta tavaliselt Zofia näole, mis oli nii pehme, kui tema sõrmed seda puudutasid, või Hugo silmadele, kui too täiesti ise jalgrattaga sõitis, või Rasmuse juustele, mis olid kibuvitsašampoonist ja lahjendatud apelsinimahlast turris. See ei toiminud. Kellega sa koos istusid? Mälupildid lähedastest läksid iga kord üle mälupildiks tehingust, mis ühes Västmannagatani korteris teise inimese surmaga lõppes. Skåne. Mio. Josef Libanon. Virtanen. Krahv. Palju sa tahad? Teine agent, kellel oli sama ülesanne mis temal endalgi. Kellega veel? Tema vastas istus teine agent, kes mängis kehvemini. Kellega veel? Tema teadis ju paremini kui keegi teine, kuidas näeb välja võltsitud taust, kuidas see on üles ehitatud, milliseid küsimusi tuleb esitada, et sellesse mõra lüüa. Nad mõlemad töötasid politsei heaks, kumbki oma poolelt, ning maandusid ühte ja samasse kohta ja temal ei olnud mitte mingit kuramuse valikut, muidu oleksid nad mõlemad surnud olnud, nüüd piirdus asi ühega, ja see üks ei olnud tema.
Ta oli ennegi inimeste surma näinud. Asi ei olnud selles. Tema argipäev, tema usaldusväärsus nõudsid seda ning ta oli õppinud maha raputama surnuid, kes ei olnud tema lähedased. Kuid see operatsioon oli tema vastutusel, mõrva eest riskis ta eluaegse vangistusega.
Erik oli mingist Jacksonville’ist väljas asuvast lennujaamast helistanud. Üheksa aastat salajase kaastöötajana Rootsi Politseiameti mitteametlikul palgalehel olid Piet Hoffmannile õpetanud, et ta on väärtuslik, ja võimud olid ennegi nii tööalaseid kui ka eraelulisi apsakaid ära klattinud. Erik Wilson klatib ka selle asja ära, politseinikud on selle peale mihklid, tavaliselt piisab mõnest salajasest ettekandest õige ülemuse laual.
Paigalseisvas autos oli kuumemaks läinud, Piet Hoffmann kuivatas krae vahele nõrguvat higi, samal ajal hakkas neetud järjekord liikuma. Ta kinnitas pilgu paar meetrit eespool aeglaselt edasi liikuvale numbrimärgile, manas silme ette pidid Hugost ja Rasmusest ning päriselust ja võis paarikümne minuti pärast keset suurt Enskededaleni kortermajade rajooni Hagtornsgårdeni parklas autost välja ronida.
Ta lähenes välisuksele ja jäi äkitselt seisma, käsi umbes sentimeetri kaugusel lingist. Ta kuulas mängivate ja käratsevate laste valjuhäälset kisa ja naeratas, klammerdus mõneks sekundiks päeva parima hetke külge. Ta avas ukse, ent seisatas taas, tal oli tunne, et miski pigistab ta õlgu, ta pistis kähku käe pintsaku alla, ohkas kergendatult – ta oli kabuuri ära võtnud.
Ta avas ukse. Lõhnas äsjaküpsetatud saia järele – paarile söögitoa laua ääres istuvale lapsele pakuti hilist oodet. Valjud hääled kostsid kaugemast ruumist, suurest mängutoast. Ta istus esikusse madalale toolile, väikeste kingade ja laste nimede ning nende enda joonistatud elevantidega märgistatud nagis rippuvate värvikirevate jopede lähedale.
Ta noogutas noorele naisele, too oli uus töötaja.
„Tere.”
„Kas Hugo ja Rasmuse isa?”
„Kuidas sa küll ära arvasid? Ma ei ole…”
„Lapsi pole enam kuigi palju jäänud.”
Naine kadus riiuli taha, millel olid päevinäinud pusled ja neljakandilised puidust ehitusklotsid, ning naasis kohe koos kahe lapsega, kes olid kolm ja viis aastat vanad ning panid ta südame hõiskama.
„Tere, issi.”
„Tere, tere, issi.”
„Tere, tere, tere, issi.”
„Tere, tere, tere…”
„Tere, mu kaks pojukest. Mõlemad võitsid. Täna ei ole meil aega rohkemate „terede” pärast võistelda. Homme. Siis on jälle aega. Okei?”
Ta küünitas käe punase jope järele ja tõmbas selle üle Rasmuse sirgete käte, võttis siis poisi sülle, et mitte kuigi hästi paigal püsivate jalgade otsas sisejalatsid välisjalatsite vastu vahetada. Ta kummardus ja heitis lühikese pilgu omaenda kingadele. Pagan võtaks. Ta oli unustanud need kaminasse pista. See must ja läikiv võis olla surmapind, nahaosakesed ja veri ja ajuollus – ta peab kingad otsekohe ära põletama, kui koju jõuab.
Ta katsus laste turvatooli tagaistmel. See oli nii kõvasti kinni nagu vaja ja Rasmus, nagu tal kombeks oli, urgitses juba oma istme riidest kattelt mustritükikesi lahti, Hugo iste oli pigem kõva nelinurk, millel istuda, et natuke kõrgem oleks, ta kontrollis turvavööd ja andis samal ajal pehmele põsele musi.
„Issi ainult helistab. Kas olete natuke aega tasa? Ma luban, et olen omadega valmis enne, kui me Nynäsvägeni alt läbi sõidame.”
Kapslites amfetamiin, kinnitamist vajavad laste turvatoolid, kingad, millel läigivad surma osakesed.
Just praegu ei suutnud ta mõista, et need on ühe argipäeva erinevad osad.
Ta lülitas telefoni välja täpipealt sel hetkel, kui auto tiheda liiklusega juurdesõiduteed ületas. Ta oli jõudnud võtta kaks lühikest kõnet – esimese reisibüroosse, et broneerida koht kell 18.55 väljuvale Varssavisse suunduvale SAS-i lennukile ja teise Henrykule – peakorteri sidemehele, et broneerida kolm tundi hiljem kohtumine kohapeal.
„Ma jõudsin. Sain valmis täpselt siinpool teed. Nüüd räägin ma ainult teiega.”
„Kas sa helistasid töö juurde?”
„Jah. Töö juurde.”
Kolm aastat vana. Ja eristab juba keeli ning seda, milleks issi neid kasutab. Ta silitas Rasmuse pead ja tundis, kuidas Hugo tema selja taga ettepoole kummardub, et midagi öelda.
„Mina oskan ka poola keelt. Jeden, dwa, trzy, cztery, pięć, széć, siedem…”
Ta vakatas, laskis siis natuke tuhmima häälega edasi.
„… kaheksa, üheksa, kümme.”
„Tubli. Sa oskad ju hiiglama palju.”
„Ma tahan veel rohkem osata.”
„Osiem, dziewięć, dzisięć.”
„Osiem, dziewięć… dzisięć?”
„Nüüd