ringutas taas, surus pealetikkuva haigutuse maha ja suundus ukse poole, kellegi ettevaatlik käsi oli ülema suletud uksele koputanud. Martin Jacobson ja hästi noor naine, kellega Oscarsson oli tööintervjuu käigus põgusalt kohtunud, keda ta vaevu nägupidi tundis, aga ei olnud temaga tegelikult iialgi rääkinud.
„Julia. Julia Bozsik. Ma töötan D-majas. D1 vasak tiib.”
Lennart Oscarsson osutas lahke žestiga uue diivani poole ja istus, teine käsi algul teise nelinurkse padja peal, siis nende ümber. Oscarsson oli teadlikult töötanud selle kallal, et värvata traditsioonilisse ja mõnikord läppunud meestemaailma naissoost personali, ning oli rõõmus ja peaaegu uhke enda ees seisva noore inimese üle, kes ei olnud mõne osakonna mõnest nooremast vangist kuigi palju vanem.
„Jah?”
Julia pöördus vanglaülema poole, keda ta oli vaevu kohanud ja veel vähem temaga rääkinud. Mees tundus sõbralikum kui tema kabinet, mis oli liiga suur, liiga ametlik; Julia sai mehele otsa vaadata, tundmata, et teda uuritakse, hinnatakse.
„Paar ööd tagasi.”
Diivan vanglaülema kabinetis.
Julia vaatas ringi, ta ei olnud kindel, vahel … kunagi justkui ei õnnestunud välja arvestada, kuhu inimene tahab jõuda, või isegi seda, miks.
Taevas hoidku … vangla.
Kolm aastat gümnaasiumis ja tehnikasuund. Mõni suvepäev töötuna ja käik tööhõivetalitusse.
Ta ei olnud elu seeski mõnda vanglat näinud.
Ta ei olnud ühtegi kurjategijat elu seeski tundnud, isegi mitte näinud.
Kolm päeva hiljem, pärast kolmepäevast koolitust, sai ta allkirja vastu mundri, oli esimest päeva tööl ja pidi nende eest vastutama.
„Paar ööd tagasi muutus öine vahetus … palun vabandust, põrguks. Üheksa kongi, üheksa kinnipeetavat ei maganud, hakkasid … ma ei oska seda paremini seletada, häält tegema, nad kõndisid pidevalt ringi, olid närvilised ja lärmakad, kraamisid oma kongi, tegid voodi ära, keerasid sassi, koristasid jälle, muudkui sahmerdasid.”
Julia Bozsik oli pärast kolmepäevast koolitust mundrit kandnud ja nende eest vastutanud, aga kõige rohkem kartnud. Noori. Nende agressiivsus ja viha andsid tunda ja võtsid võimust. Vanemad olid harva meeldivad, nad arvustasid ja kommenteerisid tema keha, ent ei tekitanud kunagi samasugust tunnet – vastumeelsust, ebamugavust, nooremad võisid iga hetk katki minna, nad vihkasid kuidagi teistmoodi, tohutult tugevasti.
„Täna öösel asi jätkus. Nad olid ärkvel, rahutud. Ja täna hommikul, kui uksed lukust lahti tehti, kaebasid nad peavalu või ükskõik mida, et aga haiguspuhkust saada ja ennast välja magada. Need, kellel see ei õnnestunud, keda me tööle ajasime, on peast segi – üks tõmbas kahveltõstuki esimese tõstega neli kaubaalust maha ja põrutas siis otse vastu töökoja seina, teine peitis ennast ühte pesumaja tualetti, kustutas tule ära ja istus seal kolm tundi, ta oli ukse käepideme kahe põrandaharja abil blokeerinud.”
Vastumeelsus, hirm; ta oli esimesest päevast saadik kõndinud mööda lukustatud koridore, valmis iga hetk saama rusikahoopi näkku või teravaks ihutud metallitükki selga, olnud nii pinges ja surmahirmul nende ees, keda ühegi hetke tagajärjed ei loksutanud – kes vihkasid, plahvatasid, peksid –, ja peagi taibanud, et hiilib mööda hallide betoonseinte ääri, ning püüdnud ennast vaos hoida, vaadata otse enda ette, mitte iialgi näidata, kui väga ta tegelikult kardab, neile alati silma vaadata, kaua ja kõva häälega naerda, aina rääkida; ta ju teadis, et hirm paistab lihtsalt välja, kui seda piisavalt ei varjata.
Taevas hoidku … vangla?
„Tänan …”
Martin Jacobson istus uue diivani teise serva, noogutas oma noorele kolleegile.
„… keegi ei maga, peast segi, ettearvamatud. Sul ei ole tarvis rohkem seletada. Eks ole, Lennart?”
Vanglaülem kehitas kergelt õlgu, võib-olla ohkas, talle meenusid matsutav suu ja vilavad silmad.
Ta oli seda näinud ja õigesti arvanud.
„Jah. Sul pole tarvis rohkem seletada.”
Ta silmitses oma kolleegi ja sõpra. Nad olid seal nii kaua aega töötanud, seda ikka ja jälle näinud.
„Ma olen seda asja natuke uurinud.”
Martin Jacobson naaldus vaistlikult ettepoole, toetas käed diivanilauale.
„Ja ma olen täiesti kindel, et uimasti, mida nad tarbisid, toodi sisse kolm päeva tagasi ühe külastuse ajal. 9022 Jensen. D1 vasak tiib, kong 2.”
Ta lehitses väikest peenikeste punaste joontega spiraalplokki.
„Külastaja oli noor seitsmeteistkümneaastane naine, registreeritud elukohta Botkyrka vallas Råbys. Tema nimi on … oota natuke … Wanda Svensson.”
Oscarsson vastutas kahe tuhande üheksakümne ühe kinnipeetavaga vangla eest. Kõigile olid mõistetud pikaajalised karistused. Tal oli aega ja põhjust ning ta kandis alati hoolt selle eest, et vähemalt üks kord igaühte kättpidi tervitada ja siis nende minevikuga tutvuda.
„Jensen? Saabus neli, äärmisel juhul viis kuud tagasi?”
„Råby. Isa on pärit Botkyrkast. Ema Zagrebist.”
„Jõhker peksmine, rööv, väljapressimine.”
„Neli ja pool aastat.”
„Seos mõne jõuguga?”
„Tõestatud.”
Ta tõusis, asutas akna juurde minema, jäi järsku seisma. Veel mitte. Seal on ta täiesti üksinda.
„Ja tüdruk?”
„Nagu teisedki. Karistamata. Nahk ja panipaik.”
Nad vaatasid taas teineteisele otsa, nad olid ka seda mitu korda näinud – noored, karistamata ja kergesti mõjutatavad pruudid, kes peavad jalad laiali ajama esmalt nende jaoks, kes tahavad olla niisugused, nagu mehed kindlasti on, ja siis ajama jalad veel rohkem laiali nende jaoks, kes tahavad olla niisugused, nagu kõrge staatusega kurjategijad kindlasti on.
„Ma tahan siia Hallist ühte lisakoera.”
Julia hääl oli rahulik ja asjalik ning tundus palju vanem kui kakskümmend üks, see hakkas kergesti meeldima.
„Pärast uste lukustamist läbiotsimine koos koeraga. D1 vasakus tiivas ja D2 paremas tiivas. Kong kongi järel, ühiskasutuses olevad ruumid, valveruum.”
Vanglaülem seisis ikka veel keset kabinetti, poolel teel akna juurde, paistis, et hakkab vihma sadama.
Koer.
Vanglate amet oli suurendanud koerte arvu kahelt kahekümne viiele. Kui nad ka saja kahekümne viiele suurendaksid, ei oleks sellel mingit tähtsust. Keegi, kes nõuab uimasteid, kisendab suurema koguse metamfetamiini, heroiini või subutexi järele, uuristab alati uue tee, kust sisse pääseda.
„Ja homme kollektiivne UP.”
UP.
Pissiproov.
Täpselt nagu Martin Jacobson, täpselt nagu kõik, kes olid veetnud oma elu mõnes Rootsi vanglas sinist mundrit kandes, teadis ka Lennart Oscarsson, et vangil, kelle pissiproov on positiivne, tekivad probleemid, kui võimude silmad ja kõrvad pööratakse osakonnale, kus ta istub – kaasvangid, kes tahavad rahus narkotsi panna, nuhtlevad teda karmilt. Nad teadsid, et positiivse proovi andmisest, murtud käeluust pääsemiseks eelistab iga vang pissimisest keelduda ja istuda selle asemel ära vangla poolt karistuseks määratud lisapäevad.
Julia Bozsik tahtis midagi. Ta uskus midagi.
„Koer. UP.”
Vanglaülem ei saanud seda usku hävitada, seda pidi tegema aeg.
„Muidugi. Teeme ära.”
Oscarsson oli seisatanud poolel teel akna juurde, nüüd, kui nad ukse kinni panid, läks ta sinna, vaatas välja,