ning ootasid, süüdimõistetute kobarad, päevadeks, kuudeks, aastateks luku taha pandud. Need, kes iialgi ei mõtle ajast, ei luba seda endale, kes teadsid, et see mees või naine, kes vangistuses hingetõmbeid loeb, ei suuda enam kuigi kaua õhku kopsudesse tõmmata.
Sel hommikul oli lahkunud kolm tükki. Kella viie paiku kiire ümberpaigutamine – 0342 Gorgis ja 2415 Lang F-majast – vastavalt Kumlasse ja Tidaholmi. Kella seitsme paiku lasti C-majast vabadusse 0221 Jacobs, kes oli teel Bommeni meeste ühiselamusse Göteborgis.
Elu osad. Mis jätkuvad kusagil mujal.
Sel hommikul pidi saabuma kolm tükki. Härnöstadi vanglast – kuus ja pool aastat jõhkra vägistamise eest –, see paigutatakse A3 paremasse tiiba. Huddinge arestimajast – neli ja pool aastat, jõhker röövimine –, see paigutatakse F2 vasakusse tiiba. Kumlast – ümber paigutatud selle eest, et avaldas kaasvangidele halba mõju, eluaegne vangistus mõrva eest – paigutatakse H-maja kinnisesse osakonda.
Elu osad. Mis jätkuvad siin. Ja mida ei tohi kokku rehkendada.
Tal oli kombeks seda teha.
Rehkendada.
Neli ja pool aastat pluss kuus ja pool, pluss eluaegne, kes ootuste kohaselt istub ära kakskümmend viis. Hommikupoolikuga kolmkümmend kuus uut aastat.
Pool keskmist eluiga, mis maha igatsetakse.
Ta heitis taas pilgu üle kuiva vanglaõue, silmitses neid, kes istusid lihtsatel puidust pinkidel betoonmüüri taga ja olid nii erinevad nendest, kes istusid seal siis, kui tema alustas – nad olid nooremad, vihasemad, katkisemad, vägivaldsemad; see, mis toona oli elu kurjategijate maailmas, mis hääbus, kui väsimus jõust võitu sai, võis tänapäeval olla teadliku valikuga kujundatud karjäär, mul läheb õnneks, minust saab keegi, minust saab kurjategija ja, saad aru, kui mul kuradi hästi läheb, istun ma isegi vanglas. Ta oli terve oma tööelu käinud ridamaja ja müüri vahet ning kusagil sellel teel ei olnud ta muudatust märganud ning tal ei olnud enam õrna aimugi, kuidas seda ära tunda; Aspsåsis oli olnud seespoolne ühiskond, et sealt välja igatseda, ja väljaspoolne, et sinna igatseda, nüüd oli veel üks, kus ta ei olnud kunagi käinud, sest ta ei teadnud, kus see asub.
Uksele koputati.
Ta viivitas, keeras ennast teise, laiema akna poole, kust paistis just avanev suur värav ning siseneva ja valveruumi välisukse ees peatuva vanglate ametile kuuluva valge bussi katus.
Taas koputus, pikemalt, kõvemini.
Ta tegi lahti.
„Kas sul on aega?”
„Tule sisse.”
Vanem mees, pikka kasvu, kõhn, sõbralikus näos elu tekitatud kortsud. Martin Jacobson. Lennart Oscarsson vaatas ühte oma vähestest sõpradest. Siin ja teisel pool müüri alevikus. Sõpra, kelle ta oleks peaaegu kaotanud, kui tegi mõni aasta tagasi pantvangikriisi ajal valeotsuse, kes jäi ellu ja palus ennast Punkrisse üle viia – seal oli personali julgeolek kindlam, iga külastuse juures viibis kaks valvurit, ei mingit füüsilist kontakti vangide ja kõrvaliste isikute vahel, vahialused, kes said teiste vahialustega suhelda loosi, mitte oma soovi põhjal.
„Meil on probleem.”
„Jah?”
„See seal.”
Vanglaülem pööras ennast taas laia akna poole. Vanglabussi külguksest toodi välja vaevu teismeliseea ületanud noor mees.
Käerauad. Ahelavöö.
Neli valvurit ees ja kõrval ja taga.
„Mariefredi vanglast. Kuus aastat ja neli kuud. Paigutatakse ümber, kuna ähvardas personali ja teda kahtlustatakse kahe kaasvangi julmas peksmises, kuriteokoosseis: õigusemõistmise takistamine.”
Veel üks.
Kuus aastat ja neli kuud.
Kolmekümne kuue aastaga hommikust oli saanud neljakümne kahe aasta ja nelja kuuga hommikupoolik. Veel aega, mida arvestamata jätta.
„Marko Bendik. Ta tuuakse minu juurde. Aga ma ei saa teda vastu võtta.”
„Ah soo?”
„Ta on süüdi mõistetud sama kohtuasja raames, mille eest üks juba meil istub. Jõhker peksmine ja mõrvakatse Stockholmi kesklinnas. Ja prokurör valmistab ette teiste kuritegude menetlemist, mille nood kaks koos toime panid.”
Vanglate ameti bussil olid valgete triipude kohal punased. Noor mees rebis ennast korraks lahti, lõi käeraudadega vastu ühte külgakent ja oli nii kuulda kui ka näha, et see pragunes.
„Mitte kunagi kaks kuriteoosalist ühel ajal. Punkris mitte kunagi.”
Lennart Oscarsson noogutas ja istus kirjutuslaua taha toolile, kohendas klaviatuuri, otsis midagi ekraanilt.
„D-maja.”
Ta pani lugemisprillid ette, sest tähti ja ruute oli raske eristada, kui tema enda nägu päikesevalguses tolmusel klaasplaadil peegeldus.
„D1 vasak tiib. Kong 12. See on eilsest alates tühi.”
Ettevaatlikult mindi administratiivhoonet vastuvõturuumiga ühendavast keerdtrepist alla. Kui nad lahku läksid, puhkas Lennart Oscarssoni pilk sõbra kuklal, Martin Jacobson läks mööda käiku edasi Punkri poole ja Oscarsson avas ukse ning astus kitsukesse eredasti valgustatud ruumi, kuhu toodi äsjasaabunud vangid. Keset tuba seisis neljast valvurist ümbritsetud tugeva kehaehitusega ja väga kahvatu poiss, kes oli alles hiljuti olnud laps. Tema silmad vaatasid mööda, läbi, üle, ükskõik kuhu, aga mitte selle otsa, kes käe ulatas ja tere tulemast ütles.
„Lennart Oscarsson.”
Ja kes ei vastanud.
„Mina olen siinse vangla ülem.”
Silmad, mis ei vaadanud, muutusid väiksemaks.
„Tore on.”
Äsja läbi otsitud, uued riided.
Hiljuti laps, nüüd pikaks ajaks vangi mõistetud mees.
Oscarsson pöördus kõige lähema valvuri poole ja tasandas häält.
„Ta läheb D-majja.”
„Aga kirjas on ju …”
„Ma tean. Mina kirjutasin selle.”
Praegusel ajal ei käinud ta kuigi tihti tunnelis – neljakandilises betoonkäigus, mis ulatus vanglaõue alla ja hargnes seal sirgelt iga suunas, mis korrapäraselt jagunes ning läks üle lukustatud usteks ja jälgivateks kaamerateks; kui päevi ei rehkendatud, oli see sissepääs, ja kui alles oli jäänud lühem elu, oli see väljapääs. Ta piidles vangi, kes oli täiskasvanuna üheainsa aasta vabaduses elanud ning peab nüüd kuus aastat ja neli kuud seespool müüri elama. Ta nägi välja samasugune nagu teised, vihkas nagu teised. Kohe lastakse ta osakonda, ta istub oma kongis voodile ja jookseb kohandumisraskuste tõttu peaga vastu seina. Nad tulid iga kord ühest teisest ajamullist, nad olid toime pannud kuritegusid ja täitnud öösiti oma veene narkootikumidega ning päeval maganud ja jõudu kogunud; nüüd keeratakse rauduks, mida nad jõllitavad, igal õhtul kell pool kaheksa lukku ja igal hommikul kell seitse lahti, nad peavad üles ärkama, voodist välja ronima, kusel ja duši all käima ning siis minema kas töökotta punaseid puuklotse tegema või klassiruumi valjusti lugema.
„Pollar osakonnas!”
Oscarsson ei olnud jõudnud isegi ust avada.
Laps, kellel oli mõni napp minut aega jõudmaks seletada, et ta on pikaks ajaks vangi mõistetud mees, kes teab täpselt, kuidas asjad käivad, ja keda tuleb seepärast austusega vastu võtta, karjus unisele osakonnale nii, nagu ta oli karjuma õppinud – nüüdsest peale on ta üks Aspsåsi vangla kolmekümnest vanemate vangide sekka paigutatud noorest. Mitte kunagi rohkem. Siis kasvab kokkuhoidmine kambaks. Siis saab kambast jõud. Ja vanglaülem oli mitu korda hilinemisega ära taibanud hetke, millal grupp ei vaja vaenlaseks ja ähvarduseks olemiseks enam toitu nendelt väljaspool olijatelt, kes seda just vaenlase ja ohuna määratlevad ja sõnastavad, hetke, kui see on piisavalt suur ja piisavalt tugev,