pisut vasakul rinnus oli punkt, mis oli nii valus.
Ta oli kindel, et nad näevad, kuidas ta väriseb.
Ta läks uuesti.
Aga ainult seda.
Mitte piiksugi. Mitte mingit muud häält.
Seekord, mitte rohkem, peab sind kuulda olema, sind tuleb kontrollida, ainult seda.
Ta ootas, kuni kõige kaugemal istunud mundrikandja laskis oma koeral püksirihma nuusutada, sai selle siis tagasi ja toppis läbi teksaste aasade. Püüdis nende pilke kohata ja kiirustas mööda betoonpõrandat külastustoa poole, mis asus keskel ja oli pisut valgem kui teised ruumid.
Nad keerasid ukse väljastpoolt lukku.
Tüdruk oli sellel toolil ennegi istunud. Ta vaatas ringi.
Ruum ei olnud hea.
Tal oli kombeks jagada tube, kortereid ja maju headeks ja pahadeks. See siin oli paha. Voodil oli lina all kile ja selles ei maga kunagi keegi. Valamu fajanss oli kollakaks tõmbunud ja kraanist tuli ainult külma vett.
Akna ees olid trellid ja sealt avanes vaade mururibale, mis ühendas seitsme meetri kõrgust müüri värvimata administratiivhoonega.
Tal ei olnud enam nii külm, ta peaaegu ei higistanudki.
Ta pesi käsi ja kuivatas need voodipäitsis olevast tualettpaberirullist võetud paberiga. Ta vaatas peeglisse, naeratas nagu alati, tema väikevend oli seda peeglinäoks nimetanud, kontrollis oma huuli, kulme, juukseid.
Vangla raudustel on rohmakad lukud, mis teevad erilist häält. Kui keegi avab ukse, tundub, nagu praksuks miski, algul vaikselt, siis valjemini.
„Üks tund.”
Leon astus sisse.
„Me viime enne sinu ära, siis tüdruku. Okei?”
Tema ees ja taga sammunud kaks valvurit peatusid ukselävel, noogutasid tüdrukule ja ootasid, kuni too vastu noogutas, nad võisid minna, nad võisid ukse uuesti lukku keerata.
Leon osutas voodile. Tüdruk istus, Leon osutas uuesti, tüdruk heitis selili, padi oli kõva ja kile hõõrus kukalt, kui lina ära libises.
Leon vaatas tüdrukule otsa.
Too teadis, kuidas lamada, kui Leoni käed püksirihma lahti tegid, tõmbluku avasid ja tal püksid jalast võtsid.
Leoni käsi tema nahal, põlvel, reiel, see nihutas aluspükste serva kõrvale ja ta pidi jalad rohkem laiali ajama, Leoni nimetissõrm ja pöial puudutasid tema häbememokki.
Väljaspool.
„Lase lõdvaks.”
Sees.
Leon sai sellest kinni, hoidis, tõmbas välja.
Kilekoti, mis ei paistnud hästi läbi.
Leon kaalus seda käes.
Kakssada grammi.
LEON NAERATAS TALLE, sile ja läikiv kilekott käes, mitte kuigi palju, kuid võib-olla piisavalt, et ka tema söandaks Leonile vastu naeratada.
„Sa pead siia tulema. Tagasi. Täpipealt neljateistkümne päeva pärast.”
Kas Leon on rahul, kas ta oli tubli olnud, ta hingas ettevaatlikult, kõhkles, hingas uuesti. Ja naeratas.
„Siis pead sa sisse toppima. Sa topid jälle sisse, aga enne tulekut tirid välja. Sa pead haisema. Aga tühi olema.”
Nad seisid lähestikku. Leon ei olnud temast kuigi palju pikem.
Tüdruk ei oleks tohtinud naeratada.
Leoni hääl oli taas vali.
„Said aru, hoor?”
Leoni liigutused olid ägedad.
„Hoor, sa naeratad nii tobedalt, sa pead haisema, aga tühi olema, saad aru?”
Leoni hingeõhk. Tüdruk noogutas.
„Saan aru.”
Leon vaatas talle otsa. Saan aru. Sittagi sa saad.
Leon oli terve nädala hoolega rääkinud, et talle tuleb külaline, kes tuleb, millal tüdruk jälle tuleb.
Kakssada grammi.
Paari päeva pärast teab D-maja igas osakonnas iga valvur, et D1 vasakusse tiiba on tulnud uut kanget kraami ning aimab, et see jõudis pärale niimoodi.
Ta vaatas tüdrukule seni otsa, kuni too pilgu ära pööras, ja pani siis käe omaenda kõhule, katsus seda, surve oli rohkem külgedel.
Ta oli võtnud voodipäitsis olevast pakist, mis oli alati tualettpaberi rullide kõrval, kaheksa kondoomi, pannud igaühte kakskümmend viis grammi ja need kollaka valamu kraanist võetud külma veega alla neelanud, ning natukese aja pärast ta oksendab, ühte teise valamusse, ühes teises kongis.
„Reza.”
Österåker. Sada grammi.
„Uros.”
Storboda vangla. Sada grammi.
„Sa lähed sinna, kohe.”
Aspsås, Österåker, Storboda.
Üle nädala üks külastus kolme vanglasse.
„Ma lähen kohe sinna.”
„Neil on trahv. Mõlemal. Viis tuhat krontsi.”
„Viis tuhat?”
„Jah. Sa annad neile kõigepealt selle, mille nad peavad saama. Ja ütled siis, et neil on trahv. Saad aru, hoor?”
„Saan aru.”
Leon astus uksepiida ja peegli vahel oleva metallplaadi juurde, pani sõrme kergelt punasele nupule, aga ei vajutanud.
„Ja Gabriel?”
„Jah?”
„Tema ettekanne.”
Leon seisis endiselt ligidal, tema hingeõhk oli soe.
„Poisid on kõik maha müünud. Üheksakümmend tuhat. Södertäljest ja võib-olla Märstast tuleb juurde.”
Tüdruku hääl oli vaikne, otsekui loeks ta peast, oli oluline, et tal õigesti meeles oleks.
„Kaksteist eramaja Salemis ja Tullinges. Sada nelikümmend kuus tuhat. Kaks sissekasseerimist Vasastanis. Viiskümmend viis tuhat. Kaks suurt vaati bensiini Alby Shellist. Üheksa tuhat. Minu arust homme üks arvutipood.”
Leon noogutas. Tüdruk ei teadnud, kas see on hea. Ta lootis, et on.
„Ja … veel üks asi. See on tähtis.”
„Ah soo?”
„Gabriel ütles, on tähtis, et ma ütleksin, ühte teie telefoni kuulatakse pealt.”
Leon oli kätt punase nupu juures hoidnud, nüüd laskis ta käe alla, vaatas tüdrukule otsa.
„Mihukest?”
„Ta ütles … Gabriel, ta ütles …”
„Mihukest, hoor?”
„Ta ütles … seda, mis sul Mihailoviciga kahe peale on.”
Talle oli meelde tulnud. Ta pani nüüd silmad kinni. Talle ei meeldinud Leoni pilk.
„Ja sa oled kindel, hoor, sa oled kindel, et ta niimoodi ütles?”
„Jah.”
Tüdruk ei tahtnud seal olla, Leoni nägu oli nii pinevil, kui ta löömise asemel selle taas uksepiida ja peegli vahel oleva metallplaadi poole pööras, kui ta mikrofoni juurde kummardus ja punast nuppu vajutas.
„Me oleme valmis.”
Taas ragin.
„Valveruum.”
„Jensen. Me oleme valmis.”
„Viis minutit.”
Leonil oli raske