kui me Christeriga poliitikat arutasime, mõni kuu enne, kui kõik see juhtus, tuli juttu Che Guevarast.
„Minu meelest on laste tapmine jõle,” ütles Amanda. „Kuigi ma ei ole Lähis-Ida asjadega eriti kursis.”
Samir istus klassis põiki tema taga ja Amanda pidi natuke aega ootama, enne kui Samirile kohale jõudis, et Amanda märkus oli mõeldud temale.
„Nii et ma saan täitsa aru, et sa ameeriklasi vihkad,” ütles Amanda, kui tal viimaks õnnestus Samiri pilku tabada.
Ma ei mäleta, mida Christer ütles. Mäletan ainult, et Samir vaatas mind. Vaatas minule otsa, mitte Amandale. Tema arvates oli see minu süü, et Amanda ei teadnud, kes oli Che Guevara. Et ta ei teinud Ladina-Ameerika, Iisraeli ja Palestiina vahel vahet. Ja et ta oli endale pähe võtnud, et Samir tunneb mingit põhimõttelist vastumeelsust USA suhtes.
Tõesti. Amanda poliitikahuvi oli Disney Channeli tasemel ja mõnikord oli raske teda supersupervõluvaks pidada. Me rääkisime poliitikast harva. Mul hakkas sellest pea valutama ja Amanda tõmbus mossi, sest ta sai aru, et see paistab välja, et ta ei jaga sellest ööd ega mütsi.
Aga palju kordi, kui ma pikutasin tema toas vaibal ja kuulasin tema entusiastlikku me-oleme tegelased-lahedas-noortefilmis-kus-kõik-hüppavad-ust-avamata-oma-kabrioletti-häält sama tähelepanelikult nagu liftimuusikat, mõtlesin, et tema ja mina oleme nii erinevad, et see teeb meid päris sarnaseks. Amanda teeskles hoolimist ja mina teesklesin ükskõiksust. Ja me olime nii head teesklejad, et meil õnnestus kõiki ära petta, sealhulgas ka iseennast.
Kas ma pidasin teda lolliks? Kriminaaltoimikus on üks mess, mille Amanda Sebastianile saatis. Ta kirjutas selle neli päeva enne nende mõlema surma. „Ära kurvasta,” kirjutas ta. „Varsti jääb sellest kevadest vait mälestus.”
Prokurör ei ole veel hakanud Amandast rääkima. Seda hoiab ta oma crescendo jaoks. Ta keskendub hoopis Sebastianile.
Sebastian, Sebastian, Sebastian. Prokurör räägib temast ilmselt mitu päeva, kõik räägivad temast. Kogu aeg. Kui keegi selles loos üldse rokitäht on, siis Sebastian. Sander näitas mulle fotosid, mis ajakirjanikud olid leidnud ja avaldanud. Klassipildilt võetud Sebastiani mustvalge pilt on avaldatud vähemalt kahekümne maailma ajalehe ja ajakirja esiküljel, Rolling Stone kaasa arvatud. Aga on ka teisi fotosid. Ühel Sebastian naerab, suits suus, teisel on ta purjus, laup higine, kolmandal seisab oma jahi ahtris, me sõidame läbi Djurgårdsbrunni kanali Fjäderholmarna poole ja mina istun tema kõrval ja toetan pead tema najale. Samalt reisilt on veel üks pilt, kus minu kõrval istub Samir ja vaatab teisele poole, mitte meie poole. Tal on ilme, nagu me oleksime ta vägisi kaasa vedanud, et meie lähedal viibimine ajab talle merehaiguse peale. Minu teisel käel istub Amanda, valged hambad, pruunid sääred, sinised silmad, tuules õigele poole lehviv juuksepahmakas. Dennist nendel piltidel muidugi ei ole. Aga kriminaaltoimikus on Dennise fotod, Sebastiani telefonis olid mõned, purjus peaga meeldis talle Dennist pildistada, ma ei tea, miks nad pole neid kätte saanud. Igatahes on olemas pildid, kus tema ja Dennis on koos, ühtviisi purjus, pilves, pöörased. Sebastian on kõikidel piltidel jube ilus. Dennis näeb välja nagu Dennis.
Prokurör kavatsebki kõige rohkem rääkida sellest, mida Sebastian tegi, sest ta ütleb, et kõike, mida ta tegi, tegime me koos. Ma ei tea, kuidas ma jaksan kuulata. Aga tähelepanul hajuda lasta on ohtlik. Sest siis tulevad helid.
See heli, kui nad klassi tulid ja mu minema vedasid, see heli, kui Sebastiani pea põrandale langes, see oli õõnes kolksatus. See kõmiseb minu sees ja niipea kui ma ette ei vaata, tuleb see tagasi. Ma surun küüned peopessa, püüan sealt minema saada. Aga sellest pole kasu. Ma ei saa sellest lahti. Mu aju tirib mind kogu aeg sinna kuradi klassi tagasi.
Magades näen seda mõnikord unes. Ja viimast hetke enne nende tulekut. Kuidas ma hoian käega tema verd tagasi, ta lebab mu süles ja ma surun nii kõvasti, kui jaksan. Verejooks ei peatu, ükskõik kui kõvasti ma ka ei vajutaks. Ma püüaksin justkui hoida tagasi vett, mis purskub voolikust, mis hakkab kraani küljest lahti tulema. Kas teadsite, et veri võib purskuda? Et seda on võimatu kätega peatada? Ja Sebastian muutub külmaks, ma tunnen seda ikka veel, öösiti, ikka ja jälle – kuidas tema käed muutuvad üha külmemaks. See toimub kiiresti. Ja ma näen unes Christeri viimseid hingetõmbeid. Need kõlasid nii, nagu oleks seebikivi kanalisatsiooni valatud. Ma ei teadnud, et unenäos saab teise inimese nahka tunda ja helisid kuulda, aga saab, sest mina tunnen ja kuulen kogu aeg.
Ma püüan hoiduda vaatamast neid, kes on tulnud kohtusaali mind vaatama. Sisse tulles ei otsinud ma pilguga isegi isa. Aga ema puudutas mind, kui ma mööda läksin. Tema silmis oli midagi võõrast. Ta naeratas mulle, kallutas pea viltu ja tõmbas suunurgad üles – see pidi ilmselt meelde tuletama, mis ta eile telefoni teel ütles. Kõik-läheb-hästi-naeratus. Aga ta värahtas, enne kui ma pilgu ära pöörasin, mikrosekundi võrra liiga vara, raputas midagi endalt maha.
Enne kui see lugu juhtus, oli mu ema kõige suuremaks väljakutseks süsivesikutest loobumine. Ta võttis kaalus juurde ja maha nii kiiresti, et oleks võinud arvata, et see ongi tema amet, ja oli tõeliselt uhke, kui ta toitumise üle kontrolli saavutas. Nüüd istub ta siin. Kriminaaltoimikus on peaaegu kõik kirjas. Mitte ainult selle päeva kohta. Meie pidude kohta, mis Sebastian tegi, mis mina tegin. Amanda kohta. Mu emale meeldis Amanda väga. Talle meeldis väga ka Sebastian, vähemalt alguses, aga seda ei taha ta enam tunnistada.
Ei tea, kas ema usub „minu lugu”. Kas ta „on otsustanud” seda uskuda. Aga ta ei ole selle kohta midagi öelnud ja mina ei ole küsinud. Kuidas ma saaksingi küsida? Ma ei ole ema ja isaga kohtunud pärast vahistamisistungit, mis oli üheksa kuud tagasi, ja meie telefonikõned pole olnud kuigi usalduslikud.
Kas pole imelik? Et mina, ema ja isa viibisime viimati ühes ruumis üheksa kuud tagasi. Kuigi ega me ka siis õieti kokku ei saanud. Ma nägin neid ainult läbi klaasruudu, mis lahutas eeluurimisvangla klassisuurust kohtusaali pealtvaatajate kohtadest, kus nad said istuda oma veerand tundi, enne kui kohtunik kuulutas vahistamisistungi kinniseks ja kõik, ema ja isa kaasa arvatud, saadeti välja.
Vahistamisistungi ajal nutsin ma lahinal. Vahetpidamata. Ma nutsin juba siis, kui me sisse läksime. Tundsin end umbes sama normaalselt nagu vägisi nuumatav hani, tundsin samasugust iiveldust, ja ema ja isa nägudest paistis kabuhirm.
Vahistamisistungil oli emal seljas uus pluus. Ma polnud seda varem näinud. Huvitav, kelleks ta oli ennast kostümeerinud tol päeval, kui olukord oli veel nii segane. Kui ta veel ei teadnud. Võibolla arvate, et ta oli kostümeerinud ennast emaks, kes teab, teab kindlalt, et kõik on eksitus ja tema tütar ei ole milleski süüdi. Aga mina arvan, et ta oli kostümeerinud ennast emaks, kes on teinud kõik õigesti, emaks, keda ei saa milleski süüdistada, ükskõik mis ka ei ole juhtunud.
Vahistamisistung toimus kolm päeva pärast seda, kui mind oli eeluurimisvanglasse viidud, ja ma soovisin, et ma ei nutaks nii palju. Oleksin tahtnud selle klaasruudu katki lüüa, et saaksin küsida emalt midagi ebaolulist.
Ma tahtsin küsida, kas ta tegi mu voodi korda, kui ma olin Sebastiani juurde läinud. Tanja ei töötanud reedeti. Kas mu voodi seisis politsei tulekuni puutumata? Aga pärast? Mis edasi sai? Kas Tanja koristas pärast või keelasid ema ja isa tal minu tuppa minna, nagu vanemad keelavad, kui nende laps sureb ja nad hoiavad tema tuba kolmkümmend aastat täpselt samasugusena, nagu see lapse lahkumise ajal oli?
Ma tahtsin, et ema ja isa oleksid nii teinud, tahtsin, et nad ütleksid seda mulle: et kõik näeb täpselt samamoodi välja nagu siis, kui ma ära sõitsin, et politsei ei ole midagi muutnud, et elu, minu elu, senine, endine elu, on külmutatud, konserveeritud, mähitud paksult muumiariide kihtidesse. Kui ma praeguse jama üle elan ja jälle koju saan, on kõik mulle tuttav.
Aga seda ei saanud nad muidugi öelda. Ja ilmselt polnud vahet, kas ema oli voodi korda teinud või mitte. Ma teadsin juba, et politsei oli maja läbi otsinud, sest ülekuulamisel öeldi seda mulle. Ja nad ütlesid, et mu arvuti on nende käes ja nad on mu telefoni haiglast ära toonud (pidin ütlema neile kõik oma paroolid, kõigi foorumite, kõigi äppide, kõigi lehekülgede omad, mida ma külastasin), ja kui ma küsisin, mis nad veel võtsid, siis öeldi: „Peaegu kõik … iPad ja paberid ja … raamatud, voodipesu, riided, mis sul peol seljas