viis aastat. See oli seda tähelepanuväärsem, et Poola juudid korraldasid Poolas vastuboikoti, keeldudes Saksamaaga kaupu vahetamast. Saksa juutide boikoteerimine ja peksmine oli pealtnäha barbaarne, kui jällegi võrrelda eelnevalt aset leidnud sündmustega. Kuid need andsid vaid pisut eelmaiku poliitilisest armagedonist, mis Hitleril meeles mõlkus. Hitler vajas sõda, ja erilist sorti sõda. Selleks ei läinud tal tarvis üksnes võimu Saksamaal, vaid ka Saksamaa võimu ümberkujundamist.
Pärast Hitleri võimule tõusu 1933. aastal ajas ta üle kuue aasta sisepoliitikat, enne kui alustas oma esimest sõda. Inimesele, kelle propageeritav teooria nõudis tungivalt vereohvreid, et loodusseadused taas maksma panna, pidi see aeg ilma relvastatud võitluseta pikk tunduma. Hitler oli pärast oma 1923. aasta riigipöördekatse nurjumist õppinud taktikat ja isegi teatavat taktitunnet, kuid tema valimisstrateegia ei kasvanud läbimõeldud programmiks. Maskeerida oma lõppeesmärki võimule tulla ei ole sama mis langetada igapäevaseid otsuseid, kui võim on võidetud. Hitler ei uskunud institutsioonidesse ega oleks rahuldunud lihtsalt Saksamaa haldusorganite rakendamisega oma eesmärkide teenistusse. Ta ei olnud isegi saksa rahvuslane. Tema vaadete kohaselt olid sakslased küll eeldustelt kõigist teistest rahvustest üle, kuid see hierarhia tuli alles praktikas rassisõjaga kehtestada. Ta vajas erimeetmeid, et viia Saksamaa selle sõjani, ning pidi astuma tavatuid samme, et suunata riiki anarhia tekke poole.
Ülesanded oli mammutlikud, tema taktika aga nende ülesannete kõrgusel.
Esmast inspiratsiooni sai Hitler oma sõnul Balkani mudelist. Nagu paljud teised temaaegsed poliitikud, nägi ta Osmani impeeriumi languse järel 19. sajandil tekkinud Balkani rahvusriikides õiget suhet sise- ja välispoliitika vahel. Serbia ja muud Balkani riigid olid näidanud, kuidas saavutada „konkreetset välispoliitilist eesmärki” sõjaliste konfliktide abil. Balkani laadis militarism esindab erilist poliitökonoomiat. Rahvusriigid, kelle siseturg oli piiratud ja ekspordi moodustasid peamiselt põllumajandustooted, püüdlesid oma juhtide tahtel suurema majandusruumi poole. Riigi territooriumi laiendamist õigustas justkui teisel pool piiri elavate rahvuskaaslaste vabastamine. Kodumaal räägiti valijatele, et tegemist on vabastussõjaga, tegelikult aga laiendati territooriumi hõivamisega tulumaksubaasi. Sisepoliitika ainus eesmärk oli Hitleri arvates mobiliseerida energiat ja ressursse, mis on vajalikud, et piiri taga elamisruumi hõivata.
Teatud mõttes oli Hitler Balkani laadis militarist. Nii kodumaal kui ka rahvusvahelisel areenil põhjendas ta sõjalise võimsuse suurendamist klassikalises Balkani võtmes enesemääramisõigusega. Sisepoliitikast sai niisiis ressursside kogumise ja avaliku arvamusega manipuleerimise kunst, nii et sõda muutus võimalikuks ja paistis möödapääsmatu. Näis küll, et Hitlerit isiklikult suurt ei huvitanud välissakslaste keeruline olukord, aga ta mõistis, et sedalaadi rahvuslus võiks Saksamaal avalikkuse meelsust vajalikus suunas suunata. Hitler paisutas Saksamaa relvajõud üle kõigi varasemate piiride ja pealtnäha lausa üle mõistuse suureks. 1935. aastal taaskehtestati kohustuslik väeteenistus ning riigieelarvest tehtavad sõjalised kulutused kasvasid aastast aastasse märkimisväärselt. Kogu seda sõjamasinat luues kasvatas Hitler riigivõla nii suureks, et seda oli võimalik katta üksnes sõjaga, ning säärasest olukorrast sai veel üks argument sõja alustamise poolt. Vana eelarveprioriteetide dilemma – kahurid või kõhutäide – sai lahendada traditsioonilises Balkani laadis: hankides kõhutäidet kahurite abil. Või nagu Hitler seda sõnastas: „Sõja viletsusest võrsub vabaduse leib.”
Ta pidas Balkani mudelist lugu, kuid nägi selles vaid esimest sammu, mitte lõppsaavutust. Ehkki Hitleril oli vaja kontrolli Saksa riigi üle, polnud see tema tegelik eesmärk. Ehkki ta mõistis saksa rahvusluse kasulikkust, ei olnud ta tegelikult natsionalist. Sakslaste rahvustunne oli tema sõnul „eluruumi vallutamise jõud”, mis annab tõuke rassivõitluseks, ning selle käigus kujuneb sakslastel arusaam oma erakordsusest ja võimalus end teostada. Armastust kodumaa vastu tuli ergutada, et saata saksa mehi kodunt välja võõrastesse maadesse, mida nad võiksid valitseda. Üks Hitlerit hästi mõistnud sakslanna väljendas seda nii: „Kalduvus eelistada ruumikitsikust on kleepuva massina saksa rahva külge jäänud, sellest tuleb üle saada.” Märksa ambitsioonikama Lebensraum’i projekti jaoks tegi Hitler Balkani mudelis seitse täiendust: üheparteisüsteem, vägivallainstitutsioonide asutamine, anarhia eksport, institutsioonide ristamine, riigituse tsoonide kehtestamine, Saksa juutide probleemi globaliseerimine ja sõja mõiste ümberdefineerimine.
Erinevalt Balkani riigijuhtidest, kellele ta vastumeelselt tunnustust avaldas, ei olnud Hitler kuningas, kes juurutaks uuendusi väljakujunenud legitiimsuse ja suveräänsuse arusaamade pinnalt. Ta ei olnud oma kohustuste ja huvidega rahva isevalitseja kehastus, vaid pigem igavesse verisesse võitlusse määratud rassi selge pilguga esindaja – vähemalt ta ise nägi seda nii. Looduse apostel pidi sobitama traditsioonilised institutsioonid oma tulevikunägemusega, mis tähendas nende ümberkorraldamist enne sõtta minekut. Alates kuhtuva vabariigi kantsleri seaduslikust positsioonist pärisid Hitler ja teised natsid suure hulga institutsioone ning lõid neist midagi uut.
Vana ja uue Saksamaa teoreetiliseks lepituseks loodi üheparteiline süsteem ehk parteiriik. Sellise sünteesi oli esimesena kasutusele võtnud Lenin Nõukogude Liidus kümme aastat varem. Nõukogude riik oli igas mõttes riik: sel oli oma valitsus, parlament, kohus, riigipea ja isegi põhiseadus. Tegelikult allus aga Nõukogude riik kommunistlikule parteile, mis väidetavalt pidi esindama töölisi ja nende huve. Kommunistlikku parteid juhtis keskkomitee, mida omakorda suunas väikesearvuline poliitbüroo ning poliitbüroos domineeris tavaliselt üksainus inimene. Lenin puutus kokku kõigi revolutsiooniga kaasnenud heade ja halbade tagajärgedega, Hitleri parteil neid ei olnud. Nõnda toimus natside partei assimileerimine riigiga ehk Gleichschaltung järk-järgult.
1934. aastal sai Hitleri ametlikuks tiitliks „Führer ja riigikantsler”. See ebamäärane tiitel näitas, et Hitler juhib kogu rassi ning ühtaegu valitsust. Hitler oli teoorias rassistlik kolonialist ja praktikas Weimari vabariigi vastane. Rassilise konsolideerumise nimel hävitas ta vabariigi põhivabadused ja teotas põhiseadust. Ometi pidasid bürokraadid Hitleri valitsusvõimu õiguslikult järjepidevaks.
Muidugi on parteiriigi mõiste iseenesest vasturääkiv. Natside partei põhines lakkamatu rassikonflikti eeldusel, samal ajal kui traditsiooniline riik hoiab aus õigust vägivalda kontrollida ja piirata. Konflikti tuli üleval hoida ja samal ajal kanaliseerida. Parteiriigi olemasolu sõltus seepärast Hitleri teisest uuendusest, vägivallainstitutsioonide tegevusest.
Klassikalise definitsiooni järgi, mille on andnud Saksa sotsioloog Max Weber, on riik institutsioon, mis püüab legitiimset vägivalda monopoliseerida. 1920. aastatel ja 1930. aastate alguses püüdis Hitler diskrediteerida Weimari vabariiki, väites, et see pole suuteline nimetatud ülesannet tegelikult täitma. Hitleri relvastatud kaitseüksused, mida tunti nimetuste SA ja SS all, tegutsesid juba enne tema võimuhaaramist 1933. aastal vägivalla demonopoliseerijatena. Vastaseid pekstes ja kaklusi algatades demonstreerisid nad olemasoleva süsteemi nõrkust. Järgides Benito Mussolini eeskuju pärast tolle võimuletulekut Itaalias, säilitas ka riigi etteotsa tõusnud Hitler oma sõjaväestatud üksused. Pärast revolutsiooni allutatakse professionaalsed pahalased sageli riigile ja neist saavad korrarikkujatest korrakaitsjad. Kuid SA ja SS jäid parteilisteks organisatsioonideks isegi pärast riigi ülevõtmist. Ehkki nende liikmed kandsid mundreid ja neil olid auastmed, ei näidanud need konkreetset kohta riigi hierarhias. SA ja SS olid võimuorganisatsioonid, kuid ei esindanud sellist võimu, mis mahuks konventsionaalse riigi raamidesse. Nende ülim eesmärk oli rassi hüvang, nagu seda määratles Führer. Pärast 1933. aasta võimuvõttu said neist vägivallatsejad, kes otsisid võimalusi ja vahendeid tapatöödeks, mis teeniksid rassiimpeeriumi suure projekti huve, samal ajal kui Saksa riik langes natside võimu alla.
See uuendus tekitas omakorda põhimõttelise probleemi: kuidas SA ja SS said propageerida vägivalda Saksamaal, kui Hitler vajas hoopis välissõda ja seega Saksamaasisest ühtset võitlusjõudu? Kui palju verd võib valada sellessamas riigis, mida Hitler vajas rassi hüvanguks peetava globaalse sõja baasina? Kui vägivallaga harjunud inimesed õpetatakse vägivalla abil välja, siis kus seda väljaõpet rakendada? Nõukogude Liidu valitsejad olid varem seisnud silmitsi sama probleemiga ja lahendanud selle elegantselt. Teoreetilisel tasandil nõutav konflikt pidi jätkuma,