üllatuslikule läbikukkumisele järgnenud kiire improvisatsioon. Kogu selle aja oli Poola omaette tegija, kellel olid omad sihid ja püüdlused. Saksamaa ja Poola sattusid omavahel vaenujalale lõpuks sellepärast, et Saksamaa ja Poola välispoliitika olid üles ehitatud täiesti erinevale globaalpoliitika analüüsile ja riigi rollile selles poliitikas.
Maailmapoliitikat, mida Berliin pärast Hitleri võimuletulekut kuulutama hakkas, võiks nimetada rekoloniaalseks. Sellised impeeriumid olid õiglased ja head; parimad impeeriumid olid rassilised; Suurbritannia ja Ameerika olid konkureerivad näited ühe rassi ülemvõimust; Saksa impeerium taastaks maailma tasakaalu. Maailm oli loomulikul moel konkureerivate impeeriumide päralt; juudi impeeriumi – Nõukogude Liidu – olemasolu oli selles ebaloomulik tegur, nagu ka juutide mõju Londonis, Washingtonis, Pariisis ja mujal. Saksamaast saaks lunastav rassiimpeerium, mis tõrjub dekadentliku juudi ülemvõimu välja. Hitler nägi Poolale selles rekoloniseerimise projektis kohta Saksamaa abilisena: sõjas liitlasena või sõbraliku neutraalse riigina, hiljem satelliit- või marionettriigina. See kontseptsioon ei eeldanud mingeid vägivaldseid muudatusi Saksa-Poola piiril, sest Poola pidi loovutama osa territooriumi Saksamaale, saades vastutasuks osa nende ühisest vallutusest Nõukogude Liidus. Lõppkokkuvõttes polnuks sellel mingit tähendust, sest Poola langenuks sõja ajal iseenesest Saksamaa lõa otsa.
Varssavi globaalpoliitilist hoiakut võiks seevastu nimetada dekoloniaalseks. Poola ajaloost mäletati Poola-Leedu uniooni hävitamist naaberimpeeriumide poolt 1795. aastal ja rahvusriigi loomist 1918. aastal. Poolakad nägid asja nõnda, et impeeriumid ei ole kuigi legitiimsed ning ajaloolise loogika ja õigluse kohaselt taandusid need rahvusriikide ees. Impeeriume võib hävitada, nagu arvasid ka natsid, aga kui see juhtub, siis asemele tulevad rahvusriigid, mitte rassilised režiimid. Kõik riigid on ajaloos enam-vähem võrdsed tegijad ja püüdlevad vabaduse poole. Enamik Poola juhtivaid poliitikuid juhindus rahvusriigi ideest kui loomulikust väärtusest ja lähimineviku kollektiivsest saavutusest. Riigi antipaatne konservatiivne definitsioon – vägivallamonopoli hoidja ja seaduste täidesaatja – oli paljude poolakate jaoks liig; see oli liiga agressiivne ja ebatõenäoline, et olla eesmärk. Hoolimata suurtest sõnadest välispoliitilises retoorikas ei kujutanud ükski Poola liider ette, et Poola võiks mõne maailmariigi kõrvale tõrjuda. Erinevalt Hitlerist ja mõnedest teistest natsidest ei räägitud Poola juhtkonnas mingist Nõukogude Liidu või mis tahes muu impeeriumi juutlikust salavalitsusest, ka ei loodud mingeid illusioone suurriikide varjatud haprusest. Imperialistlik süsteem, mille enam-vähem normaalne osa oli ka Nõukogude Liit, taandub varem või hiljem rahvaste vabadusliikumise ees. Vahepeal pidid aga mereimpeeriumid Suurbritannia ja Prantsusmaa avama ennast miljonite Poola juutide ümberasumiseks. Varssavi lootis, et Poola juudid tõstavad impeeriumide vastu mässu ja moodustavad Poola juutide riigid, mis laiendavad Poola mõju kõikjal, kuhu juudid ümber asuvad – kõige tõenäolisemalt Palestiinas. Iisraelist kaugemale Varssavi unistused ei ulatunud.
Nii Berliin kui ka Varssavi toetasid miljonite juutide lahkumist Euroopast. Hitleri jaoks oli see osa hiigelsuurest ökoloogilisest taastusprojektist, mille raames juutide hävitamine pärast Saksamaa võitu korrastaks planeedi. Saksa riik oli eesmärgi saavutamise vahend; seda võib muundada ja muundataksegi. Antisemitismil oli Poolas tõenäoliselt suuremgi kandepind kui Saksamaal, vähemalt enne 1933. aastat, kuid mitte keegi, kelle ideed Hitleri omadega sarnanesid, ei pääsenud Varssavis võimu lähedalegi. Kui Saksamaa poliitika nägi ette nende riikide hävitamist, kus juudid elasid, siis Poola poliitika pidas õigeks juutidele oma riik rajada. Saksamaa välispoliitika varjatud sisu 1930. aastate lõpus oli auahne plaan rajada Ida-Euroopas tohutu rassiline impeerium. Poola välispoliitika varjatud eesmärk oli luua Palestiinas Iisraeli riik nendest aladest, mis Rahvasteliidu mandaadiga Briti impeeriumi käsutusse anti.
Natside rekoloniaalne ja Poola dekoloniaalne hoiak olid mõlemad omamoodi üsna radikaalsed. Mõlemad esitasid väljakutse olemasolevale imperialistlikule korrale; esimene nägi ette selle ümberkorraldamist rassilisest printsiibist lähtuvalt, teine aga selle möödapääsmatut asendumist postkolonialistlike riikidega. Mõlemast lähtunud välispoliitikad võisid väliselt paista üsna sarnased, eriti Berliinis resideerivale Führerile, kes arvas, et ta vajab liitlasi. Poliitteooria otsustaval tasandil oli vastuolu aga põhimõtteline: traditsioonilise riigi eitamine versus selle soosimine.
Riigiteoreetiliste arusaamade fundamentaalne erinevus tulenes suurel määral esimese maailmasõja vastandlikest kogemustest ja tõlgendustest. See oli teise maailmasõja algpõhjus. Poola patriootidele oli 1918 imede aasta, kui Euroopa kaardile tekkis taas iseseisev Poola riik, mis oli sealt enam kui sajandi puudunud. Sakslastele oli 1918 kirjeldamatu sõjalise lüüasaamise aasta, millele järgnes 1919. aastal Versailles’ rahuleping koos alandava territooriumide loovutamisega – enamjaolt uuele Poola riigile.
Pärast ebaõnnestunud riigipöördekatset õppis Hitler poliitilist asjaajamist, kasutades sakslaste pahameele energiat selleks, et oma erakordseid ambitsioone ellu viia. Ta rakendas Saksamaal maad võtnud laialdast konsensust Euroopa poliitilise korra revideerimiseks, ehkki tema enda eesmärk oli see hävitada. Ta etendas rahvusliku enesekindluse sihiteadlikku edendajat, ehkki ta tegelikult ei uskunud rahvaste enesemääramisõigusse. Samuti õppis ta pehmendama oma juudi ohu retoorikat. Ta ei öelnud enam avalikult, et kristlus on sama juutlik nagu bolševism. Saksa kristlased said võimaluse oma doktriini modifitseerida ning neid ei sunnitud sellest loobuma, samal ajal kui nad kaasati suuremasse võitlusse, milles kadus kristluse sisu ja mõte. Hitlerile pakkusid rahvuskaaslased huvi üksnes sedavõrd, kuivõrd neid oli võimalik üles kihutada arutusse sõtta rassi tulevase õitsengu nimel. Teisisõnu olid sakslased pettumust valmistavalt tühised ja maadlesid 1920. aastate Weimari vabariigis oma tühiste muredega. Seda ei saanud Hitler neile öelda ega öelnudki.
Pärast vanglast vabanemist olid Hitleri mõtteavaldused võrreldes Saksamaad valitsenud sotsiaaldemokraatide või traditsiooniliste konservatiivide omadega endiselt radikaalsed, kuid siis oli tema radikalism poliitiliste rivaalidega dialoogis ja see pidi võitma sakslaste hääli. Edu saabus 1930. aastate alguses, kui maailma majandus vaevles kriisis ning kapitalism ja kommunism paistsid olevat ühtemoodi läbi kukkunud. See pakkus natsionaalsotsialistidele võimaluse kujutada nii kapitalismi kui ka kommunismi hullumeelsusena ja hukatusele viiva valikuna ning ennast päästjatena, mitte revolutsionääridena. Hitler ei rõhutanud siis, nagu ta tegi seda „Mein Kampfis”, et ainult juutide hävitamine säästab sakslasi ja kogu maailma nendest kahest väidetavalt juudilikust režiimist. Oma valimiskampaanias 1932. ja 1933. aastal esitles Hitler hoopis omaenda natsionaalsotsialismi kui stabiilsuse garantiid ja mõistlikku alternatiivi, mis vastandub vaimuhaigusega võrreldavale kapitalistlikule ja kommunistlikule ideoloogiale.
Tegelikkuses kätkes natsionaalsotsialism eesmärki hävitada kommunism, et ehitada üles tohutu impeerium, mis isoleeriks Saksamaa globaalse kapitalismi heitlikest oludest. Selles eesmärgis ei olnud vähimatki konservatiivsust. Hitler ei esitlenud oma antikommunismi sõjaretkena suurriigi vastu, vaid murena Saksamaa ettevõtete tuleviku ja riigi valijaskonna täis kõhu pärast. 1933. aasta kevadel, kui üleminek kollektiivsele põllumajandusele tõi Nõukogudemaal kaasa miljonite maainimeste nälja, kasutas Hitler seda inimeste hirmutamiseks, et nad vasakpoolsete poolt ei hääletaks. Kõneldes Berliini Sportpalastis „miljonite inimeste näljutamisest”, rõhus ta just keskklassile ja nende hirmudele. Kui ta jätkas väitega, et Nõukogude Ukrainast võib saada „terve maailma viljaait”, kõneles ta oma natslikele jüngritele. Ta looritas Lebensraum’i ühe mõtte, elamisruumi verise vallutamise teisega, mis tõotas materiaalset heaolu.
1933. aastal võidutses Hitler demokraatlikel valimistel, mis peeti Saksamaa pika põhiseaduskriisi ajal, kui võim oli juba koondunud riigikantsleri kätte. Hitleri natsionaalsotsialistlik partei, mis 1928. aastal sai parlamendis vaid 12 kohta, võitis 1932. aasta juulis koguni 230 kohta. Uutel valimistel novembris 1932 vähenes see arv küll 196-ni. Konservatiivide ja natsionalistide koalitsioon, kes uskus, et suudab Hitlerit kontrolli all hoida, nimetas ta 1933. aasta jaanuaris kantsleriks. See oli viga. Parlamendihoone tulekahju veebruaris 1933 andis Hitlerile ettekäände Saksamaa kodanike õigusi piirata ja kehtestada pidev eriolukord, mis võimaldas tal valitseda ilma parlamendile aru andmata.
Hitleri võimuvolituste