olendina, kellel on eriline inimesele omane loomus. Marksismi toonane juhtiv teoreetik Karl Kautsky väitis vankumatult, et inimesed on loomad.
Samas piirasid neid liberaale ja sotsialiste seosed tavade ja institutsioonidega, teadvustasid nad seda ise või mitte. Sotsiaalsetest kogemustest lähtuvad vaimsed harjumused hoidsid neid jõudmast kõige radikaalsemate järeldusteni. Nad olid eetiliselt seotud selliste hüvedega nagu majanduskasv ja sotsiaalne õiglus ning neile meeldis või neil oli mugav mõelda, et loomulik konkurents toobki need hüved kätte. Hitler pani oma raamatu pealkirjaks „Mein Kampf” – „Minu võitlus”. Alates neist kahest sõnast suutis ta oma kahes mahukas köites ja kaks aastakümmet kestnud poliitilises elus olla otsatult nartsissistlik, halastamatult järjekindel ja ülevoolavalt nihilistlik asjades, kus teised seda ei olnud. Rasside lõputu võitlus ei olnud üks elu element, vaid elu olemus. Sellisele tõdemusele ei rajatud teooriat, see oli konstateering, kajastamaks universumi tegelikkust. Võitlus oli elu ise, mitte vahend mingi sihi saavutamiseks. Seda ei õigustanud püüd majandusliku õitsengu poole (kapitalism) ega õigluse tagaajamine (sotsialism), mille see väidetavalt kaasa tõi. Hitleri idee ei seisnenud sugugi selles, et soovitud eesmärk pühitseb verise abinõu. Eesmärki polnud, oli ainult võitlus. Rass oli reaalne, indiviidid ja klassid aga üksnes ajutised ja vigu täis konstruktsioonid. Võitlus ei olnud metafoor ega millegi analoogia, vaid käegakatsutav ja üleüldine tõde. Tugevad pidid valitsema nõrkade üle, sest „maailm ei ole argade rahvaste päralt”. See oligi kõik, mida oli tarvis teada ja uskuda.
Hitleri maailmavaade jättis kõrvale religioossed ja ilmalikud traditsioonid, ometi sõltus see mõlemast. Hitler ei olnud küll originaalne mõtleja, kuid pakkus nii mõtlemise kui usu kriisile teatava lahenduse. Nagu paljud enne teda, püüdis ta neid kahte ühendada. Tulemuseks ei lootnud ta aga saada ülendavat sünteesi, mis päästaks nii hinge kui vaimu, vaid peibutava kokkupõrke, mis mõlemad hävitab. Hitleri rassivõitlust sanktsioneeris väidetavalt teadus, kuid selle objekti nimetas ta „igapäevaseks leivaks”. Nende sõnadega viitas ta ühele kõige tuntumale kristlikule tekstile, muutes täiesti selle tähendust. „Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev,” paluvad inimesed, kes issameiet loevad. Universumis, mida see palve silmas peab, on sellest maailmast kaugemale ulatuv kord, arusaam headusest, mis ulatub ühest sfäärist teise. Kes loevad issameiet, need paluvad, et Jumal annaks „andeks meie võlad, nii nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast.” Hitleri „võitluses loodusrikkuste pärast” oli patt mitte krabada kõike, mis võimalik, ning kuritegu lasta teistel ellu jääda. Halastus rikkus asjade korda, sest lubas väetitel sigida. Piibli käskude tagasilükkamine oli Hitleri sõnul just see, mida inimolendid peavad tegema. „Kui ma saan aktsepteerida mõnd jumalikku käsku,” kuulutas ta, „siis kõlab see: „Sina pead oma liiki säilitama.””
Hitler kasutas kristlastele tuttavaid kõne- ja muid kujundeid: Jumal, palved, pärispatt, käsud, prohvetid, valitud rahvas, messiad, samuti kristlusest tuttavat aja kolmeosalist struktuuri: esmalt paradiis, siis exodus ja lõpuks lunastus. Me elame kõntsas ja peame püüdlema enese ja maailma puhastamise poole, et saaksime paradiisi tagasi pöörduda. Vaadeldes paradiisi kui liikide võitlust, mitte kui kõige loodu kooskõla, ühendati kristlik igatsus bioloogia näilise realistlikkusega. Kõikide sõda kõigi vastu ei olnud hirmuäratav eesmärgitus, vaid ainus eesmärk, mida universumist võis leida. Looduse rikkus oli inimese jaoks, nagu kirjutab ka Esimene Moosese raamat, aga ainult sellise inimese jaoks, kes järgib looduse seadust ja võitleb selle rikkuse eest. Nagu Esimeses Moosese raamatus, on loodus ka „Mein Kampfis” inimestele antud ressurss, aga mitte kõigile inimestele, vaid ainult võidukatele rassidele. Eeden polnud aed, vaid kaevik.
Teadlikkus oma kehast polnud probleem nagu Esimeses Moosese raamatus, vaid lahendus. Võidukad peavad sugu tegema. Tapmise järel oli inimese järgmine kohustus Hitleri arvates seks ja paljunemine. Selle teooria kohaselt oli pärispatt, mis viis inimese paradiisist väljaajamiseni, vaimne ja hingeline, mitte kehaline. Hitleri arvates seisnes meie kurblooline nõrkus selles, et me oskame mõelda ja suudame aru saada, et inimesed, kes kuuluvad teistesse rassidesse, oskavad samuti mõelda, ning seeläbi tunnistame nad oma kaasinimesteks. Inimesed ei lahkunud Hitleri verisest paradiisist lihaliku kogemuse pärast. Inimesed lahkusid paradiisist hea ja kurja tundmise pärast.
Kui paradiis kaob ja inimesed lahutatakse loodusest, langeb süü tegelasele, kes ei kuulu ei inimeste ega looduse hulka – näiteks nagu madu Esimeses Moosese raamatus. Kui inimesed pole tegelikult midagi enamat kui looduse osa ning teadus võtab loodust kui verist võitlust, siis kõik, mis jääb loodusest väljapoole, peab olema liiki rikkunud. Hitleri jaoks tõi teadmise heast ja kurjast juut, kes hävitas nii ka Eedeni. Juut ütles inimestele, et nad on kõikidest loomadest kõrgemad ja suudavad ise oma tuleviku üle otsustada. Juut pani aluse valele eristusele poliitika ja looduse, inimlikkuse ja võitluse vahel. Hitler leidis, et talle on saatusest määratud inimesed juudi vaimsuse pärispatust lunastada ja vereparadiis taastada. Kuna Homo sapiens jääb ellu vaid ohjeldamatu rassitapmise hinnaga, tähendab juudilik mõistuse võit sisemiste ajede üle liigi lõppu. Hitler arvas, et rass vajab maailmavaadet, mis võimaldaks tal võidutseda, lõppkokkuvõttes tähendas see usku iseenda arutusse missiooni.
Juudi ohtu kirjeldades demonstreeris Hitler iseäralikku segu religioossetest ja zooloogilistest ideedest. Hitler kirjutas, et kui juut võidab, „on tema võidukroon inimliigi matusepärg”. Ühest küljest tunnistas Hitleri ettekujutus universumist ilma inimolenditeta teaduse teesi iidsest planeedist, millel inimkond on arenenud. Pärast juutide võitu, kirjutas ta, „kulgeb Maa taas täiesti ilma inimesteta läbi universumi, nagu see oli miljonite aastate eest.” Samal ajal tegi ta sellessamas „Mein Kampfi” lõigus selgeks, et see iidne rasside ja väljasuremiste Maa oli Jumala looming. „Seepärast usun, et talitan Looja soovide kohaselt. Kuniks ma juute ohjeldan, kaitsen Issanda tööd.”
Hitleri ettekujutuses jagunes inimliik rassideks, kuid ta keeldus tunnistamast, et juudid on üks nendest rassidest. Juudid ei olnud kõrgem ega madalam rass, vaid mitterass või kontrarass. Rassid järgisid loodust ning võitlesid maa ja toidu pärast, samal ajal kui juudid järgisid võõrapärast „mittelooduse” loogikat. Nad panid vastu looduse põhilisele imperatiivile, keeldudes rahuldumast teatava elupaiga vallutamisega, ning veensid teisi toimima samamoodi. Nad taotlesid ülemvõimu kogu planeedil ja kõigi rahvaste üle ning töötasid selleks otstarbeks välja üldisi ideid, mis juhtisid rasse looduslikust võitlusest eemale. Maal ei olnud pakkuda midagi muud peale vere ja mulla, juudid aga lõid võõrikuid kontseptsioone, mis võimaldasid vaadelda maailma mitte niivõrd ökoloogilise lõksuna, kuivõrd inimese kehtestatud korrana. Poliitilise vastastikuse ideed ja praktikad, milles inimesed tunnistavad teisi inimesi samuti inimesteks, pärinesid juutidelt.
Hitleri põhimine kriitika ei olnud tavaline etteheide, et inimesed on head, kuid ülemäära juudilikust tsivilisatsioonist rikutud. See kõlas hoopis nii, et inimesed on loomad ning igasugused eetilised kaalutlused on juba iseenesest märk juudilikust rikutusest. Vihkamisväärne oli just nimelt püüd universaalseid ideid ja jõupingutusi eetiliste kaalutluste poole suunata. Hitleri põhilisi lähikondlasi Heinrich Himmler ei mõistnud Hitleri kõiki mõttenüansse, kuid ta sai aru järeldustest: eetika kui selline on viga, ainus moraal on ustavus rassile. Osalemine massimõrvas oli Himmleri väitel heategu, sest see tekitas rassis sisemise harmoonia ja kooskõla loodusega. Näiteks tuhandete juutide laipade nägemine oli nii raske, et see tähendas üleolemist tavamoraali piiridest. Mõrvast tingitud ajutised pinged olid väärikas ohver rassi tuleviku nimel.
Igasugune mitterassistlik hoiak on juudilik ja igasugune universaalne idee on juutide ülemvõimu teostamise vahend, leidis Hitler. Nii kapitalism kui ka kommunism on juudilikud. Näiline eesmärk konkurentsi soodustada oli vaid suitsukate juutide ihale maailma valitseda. Igasugune abstraktne riigiidee oli samuti juudilik. „Pole olemas sellist asja,” kirjutas Hitler, „nagu riik kui eesmärk iseenesest.” Ta selgitas: „Inimeste kõrgeim eesmärk ei ole mis tahes riigi või valitsuse hoidmine, vaid oma liigi säilitamine.” Olemasolevate riikide piirid kaotatakse loodusjõudude toimel rassivõitluse käigus: „Igavese õiguse piiridelt ei tule tagasi pöörduda seepärast, et on olemas poliitilised piirid.”
Kui riigid ei olnud muljetavaldavad inimlikud