rahva vajadusele ellu jääda”. Juriidilised traditsioonid, mis põhinevad millelgi muul kui rassil, tituleeriti „verevaeseks abstraktsiooniks”. Seadusel ei olnud muud otstarvet peale selle, et kodifitseerida Führeri uitmõtteid oma rassi hüvangust. Saksa kontseptsioonil Rechtstaat’ist, seaduse jõul tegutsevast riigist, polnud mingit sisu. Carl Schmitt selgitas, et seadus teenib rassi ja riik teenib rassi ning rass on seega ainus sobiv kontseptsioon. Idee riigist, mis tugineb välistele õiguslikele standarditele, oli pettus, et tugevamaid alla suruda.
Hitler väitis, et kui universaalsed ideed tungivad mittejuutide meeltesse, nõrgendavad need rassilisi kogukondi juutide kasuks. Erinevate poliitiliste ideede sisu ei puutunud üldse asjasse, see oli pelgalt lõks lihtsameelsetele. Polnud mingeid juudi liberaale ega juudi rahvuslasi, polnud juudi messiaid ega juudi bolševikke: „Bolševism on kristluse sohilaps. Mõlemad on juutide leiutised.” Hitleri meelest oli Jeesus juutide vaenlane, kelle õpetust Paulus oli moonutanud, nii et sellest sai veel üks eksitav juudilik universalism, mis jutlustas halastust nõrkade vastu. Pühast Paulusest Lev Trotskini välja on need jutlustajad kõik olnud ainult juudid, kes on erinevate maskeeringute tagant kergeusklikke peibutanud, leidis Hitler. Ideedel ei ole ajaloolist päritolu ega seost sündmuste jada ning indiviidide loovusega. Need olid lihtsalt juutide taktikaline looming ja selles mõttes olid need kõik ühesugused.
Õigupoolest ei eksisteerinudki Hitleri jaoks inimajalugu kui sellist. „Maailmaajaloolised sündmused,” väitis ta, „ei ole midagi enamat kui rasside enesealalhoiutungi väljendus paremal või halvemal kujul.” Minevikust tuleb ainult arvesse võtta, mismoodi juudid on lakkamatult moonutanud looduse struktuuri. See jätkub senikaua, kui juudid maa peal elavad. „Just juutlus hävitab seda korda,” ütles Hitler. Tugevad peavad nõrku näljutama, aga juudid suudavad asju niimoodi korraldada, et nõrgad näljutavad tugevaid. See pole tavamõistes ebaõiglus, vaid olemise loogika rikkumine. Juutide ideedest moonutatud universumis võivad olelusvõitlusel olla kohutavad tagajärjed: mitte tugevamate ellujäämine, vaid tugevamate nälgimine.
Sellest sai järeldada, et sakslased jäävad alati ohvriteks, kuni eksisteerivad juudid. Saksa rahvas kui kõrgeim rass väärib kõige enamat ja sakslastel on ka kõige rohkem kaotada. Juutide ebaloomulik võim „mõrvab tuleviku”.
Kuigi Hitler püüdis määratleda maailma ilma ajaloota, muutsid tema ideid ta enda kogemused. Esimene maailmasõda, mis oli ajaloo veriseim, peeti maailmajaos, mis pidas ennast tsiviliseerituks, ning see kustutas paljudes eurooplastes usu, et võitlus on kokkuvõttes midagi head. Paremäärmuslastest ja vasakäärmuslastest eurooplased järeldasid sellest õppetunnist aga vastupidist. Verevalamist polnud nende meelest piisavalt ja ohvreid ei toodud küllaldaselt. Vene impeeriumi bolševikele, distsiplineeritud ja voluntarismi pooldavatele marksistidele, pakkusid sõda ja revolutsiooniga kaasnenud energia võimaluse alustada maailma sotsialistlikku ümberehitamist. Hitleri ja paljude teiste sakslaste jaoks lõppes sõda enne, kui jõuti otsustava lahenduseni, ülem rass tagandati lahinguväljalt enne, kui ta oli oma osa välja teeninud. Muidugi oli laialt levinud seisukoht, et Saksamaa peab võitma, ning seda ei jaganud pelgalt militaristid ega äärmuslased. Suurim Saksa kirjanik ja hilisem Hitleri oponent Thomas Mann kõneles Saksamaa „õigusest domineerida, osaleda planeedi valitsemises”. Silmapaistev Saksa filosoof Edith Stein, kes arendas empaatiateooriat, pidas „võimatuks, et me nüüd lüüa saame”. Pärast Hitleri võimuletulekut võeti ta oma kloostris kinni ja mõrvati, sest ta oli juut.
Hitlerile näitas esimese maailmasõja lõpp seda, et planeet on laastatud. Hitleri käsitus sõja tulemustest läks kaugemale tema rahvuskaaslaste natsionalismist ning tema reageering kaotusele meenutas ainult väliselt üldist nördimust kaotatud territooriumide pärast. Hitlerile näitas Saksamaa lüüasaamine, et kogu maailma struktuuris on midagi viltu; see oli tema jaoks tõend, et juudid olid looduse meetodid põrmuks teinud. Kui mõni tuhat Saksamaa juuti oleks sõja alguses gaasikambrisse saadetud, siis oleks Saksamaa võitnud, leidis ta. Ta uskus, et juudid nagu ikka näljutasid ohvreid, ja Briti laevastiku blokaadi Saksamaa vastu esimese maailmasõja ajal (ja pärast sõda) pidas ta selle meetodi rakenduseks. See oli näide püsivast olukorrast ja tõend, et kannatused jätkuvad. Kui juudid näljutavad sakslasi, mitte sakslased ei näljuta, keda neile meeldib, on maailm tasakaalust väljas.
1918. aasta lüüasaamisest tegi Hitler järeldusi mis tahes tulevaste konfliktide kohta. Sakslased võidutsevad alati, kui juudid pole asjasse segatud. Kuna aga juudid domineerisid tervel planeedil ja olid oma ideedega ka sakslaste meeli köitnud, pidi võitlus võimu pärast Saksamaal toimuma kahel moel. Ei piisaks lihtsast vallutussõjast, ükskõik kui hävitavalt võidukas see ka ei oleks. Lisaks alamate rasside näljutamisele ja nende maa äravõtmisele tuli sakslastel alistada ka juudid, kelle ülemaailmne võim ja reetlik universalism õõnestasid igasugust elutervet rassivõitlust. Sakslaste käsutuses oli seega tugevate õigus nõrkade vastu ja ka nõrkade õigus tugevate vastu. Tugevatena pidid nad valitsema nõrgemate rasside üle, kellega nad kokku puutusid; nõrkadena pidid aga vabastama kõik rassid juutide ülemvõimu alt. Niisiis ühendas Hitler kaks oma sajandi suurt motiveerivat jõudu maailmapoliitikas: kolonialismi ja antikolonialismi.
Hitler kujutas võitlust maa pärast ja juutide vastu ette drastilise ja hävitavana, kuid samas nägi ta seda ka uuel viisil. Võitlus alamate rasside vastu territooriumi pärast seisnes planeedi pinnast mingi osa hõivamises enda kontrolli alla. Võitlus juutide vastu oli aga ökoloogiline, kuna tegemist ei olnud konkreetse rassivaenlase ega territooriumiga, vaid elutingimuste parandamisega kogu planeedil. Juudid olid „katk, vaimne katk, hullem kui must surm”. Kuna nende relvaks olid ideed, ulatus nende võim kõikjale ja igaüks võis olla nende teadlik või ebateadlik agent. Sellist katku oli võimalik välja juurida ainult lähtekohas. „Kui juut pidi looduse kava järgi olema rahvaste allakäigu ja languse otsene põhjus,” ütles Hitler, „siis andis loodus nendele rahvastele ka võimaluse loomulikul moel reageerida.” Likvideerimine pidi olema täielik: kui Euroopasse jääb kas või üksainus juudi perekond, võib see nakatada uuesti terve maailmajao.
Inimese allakäiku saab peatada, planeeti saab terveks ravida. „Rahvas, kes on oma juutidest vaba,” ütles Hitler, „naaseb iseenesest loomuliku korra juurde.”
Hitleri vaateid inimelule ja loomulikule korrale iseloomustas totaalsus ja tsirkulaarsus. Kõigile poliitilistele küsimustele vastas ta nii, nagu oleksid need küsimused looduse kohta. Kõigile loodust puudutavatele küsimustele vastas ta viidetega poliitikale. Selle ringi joonistas Hitler ise. Kui poliitika ja loodus ei olnud kogemuse ega perspektiivi allikad, vaid tühipaljad stereotüübid, mis eksisteerivad vaid teineteise suhtes, siis kuulub kogu võim sellele, kes klišeesid pööritab. Arutlus asendatakse viidetega, argumentatsioon loitsudega. „Võitlus”, nagu reedab raamatu pealkiri, on „minu”, s.t Hitleri oma. Vääramatu arusaam elust kui võitlusest tekitas kujutluse, et raamatu autoril on võim tõlgendada mis tahes sündmusi.
Looduse ja poliitika võrdsustamine ei muutnud tühiseks üksnes poliitilise, vaid ka teadusliku mõtlemise. Hitleri silmis oli teadus rassivõitluse seaduse ilmutis, verevalamise lõpetatud pühakiri, mitte hüpoteeside esitamise ja eksperimentide tegemise protsess. See varustas meid zooloogilist konflikti käsitleva sõnavaraga ega olnud selliste kontseptsioonide ja protseduuride allikas, mis võimaldaksid laiemat ja sügavamat mõistmist. Teadus pakkus vastuse, kuid ei esitanud küsimusi. Inimese ülesanne oli alistuda sellele kreedole, mitte rakendada looduse peal petlikult kena juudilikku mõtlemist. Hitleri maailmavaade nõudis ühtainsat tsirkulaarset tõde, mis hõlmaks kõike. See oli haavatav lihtsaimagi pluralismi poolt: näiteks väite poolt, et inimesed võivad muuta oma keskkonda nii, et see võiks muuta omakorda ühiskonda. Kui teadus võib muuta sellist ökosüsteemi, mis muudab inimese käitumist, siis olid kõik tema väited põhjendamatud. Katkeks Hitleri loogiline ring, milles ühiskond võrdub loodusega, sest loodus võrdub ühiskonnaga, ja milles inimesed on loomad, sest loomad on inimesed.
Hitler möönis, et teadlastel ja spetsialistidel on rassilises kogukonnas oma otstarve: toota relvi, arendada sidevahendeid, edendada tervishoidu. Tugevamatel rassidel peavad olema paremad suurtükid, paremad raadiod ja parem tervis, et paremini nõrkade üle valitseda. Tema arvates sellega allutakse looduse käsule võidelda, mitte ei rikuta looduse seadusi. Tehnilised edusammud olid rassilise ülemvõimu tõendiks, mitte ei andnud