Belmarshi vanglasse. Lase vanglaülemal viia end otse Naguib Khalidi juurde.”
„Khalidi juurde?” küsis Baxter šokeeritult, heites tahtmatult pilgu Wolfile.
„Jah, Khalidi juurde. Helista mulle kohe, kui oled teda elusana näinud. Laske käia!”
Wolf vaatas aknast oma kortermaja, mis asus teisel pool teed. Paljud aknad olid endiselt pimedad, ülejäänutest vaatasid välja elevil näod, filmides mobiiltelefonidega all avanevat vaatemängu, eeldatavasti lootes tabada midagi verdtarretavat, millega hommikul sõpru lõbustada. Arvatavasti ei saanud nad näha hämaralt valgustatud mõrvapaika, kuhu neil oleks muidu olnud esireapiletid.
Wolf nägi oma korterisse sisse, see asus paar akent kõrvalsuunas. Kiirustades oli ta jätnud kõik tuled põlema. Ta nägi üksteise peale ritta seatud pappkastide seast alumist, millele olid sirgeldatud sõnad „Püksid ja särgid”.
„Ahaa!”
Simmons tuli tagasi Wolfi juurde ja hõõrus oma väsinud silmi. Nad seisid vaikides teine teisel pool ülesriputatud surnukeha ja vaatasid tumedat taevast, mida juba rikkusid koidu ended. Isegi toas valitsenud kära taustal kuulsid nad väljast rahulikku linnulaulu.
„Et see ongi siis kõige jubedam asi, mida sa oled iial näinud?” viskas Simmons väsinult nalja.
„Jääb napilt teiseks,” vastas Wolf, pööramata pilku tumesiniselt laienevalt taevalapilt.
„Teiseks? Kas ma üldse tahan teada, mis sellest – sellest kaadervärgist – veel üle on?” Simmons heitis veel kord vastumeelse pilgu õhus rippuvale tükeldatud kehaosade kollektsioonile.
Wolf koputas õrnalt kuju väljasirutatud paremale käsivarrele. Peopesa tundus kahvatu, võrreldes päevitunud naha ja täiuslikult maniküüritud punakaslillade küüntega. Kümned siidjad niidid toetasid väljasirutatud kätt ja veel kümmekond niiti hoidis esileküünitavat nimetissõrme.
Ta vaatas, ega keegi nende juttu pealt ei kuula, ja kummardas siis ettepoole, et Simmonsile sosistada: „See näitab minu korteri aknasse.”
2. PEATÜKK
Baxter oli jätnud Edmundsi logisevat lifti ootama. Ise tormas ta avariiväljapääsu kaudu masendavasse trepikotta, kus liikus näiliselt lõputu rongkäik südametutest ja ärritunud inimestest, kellel oli viimaks ometi lubatud koju naasta. Poolel teel alla pani ta töötõendi ära, saades aru, et kui sellel oligi mingi mõju, siis see vaid takistas pideva voolu vastu võitlemist. Juba mitme tunni eest oli tolle öö sündmuste uudsuse võlu kadunud, nii et unepuuduse käes vaevlevad majaelanikud tundsid nüüdseks politsei vastu ainult kibedust ja vimma.
Kui tal õnnestus lõpuks vestibüüli tungida, oli Edmunds juba kannatlikult välisukse juures ootamas. Ta marssis mehest välja tegemata mööda ja astus jaheda hommikuõhu kätte. Päike ei olnud veel oma etteastet alustanud, ent täiesti pilvitu taevas viitas kuumalaine jätkumisele. Ta vandus, kui nägi, et politsei eralduslindi ümber oli uudistajate ja ajakirjanike hulk kasvanud, lõigates ära tee tema musta Audi A1 juurde.
„Mitte sõnakestki,” nähvas ta Edmundsile, kes ei pööranud talle omase viisakusega tähelepanu hääletoonile, millega see mõttetu korraldus oli antud.
Nad lähenesid politsei poolt piiratud alale küsimuste ja kaameravälkude rahe all, kummardasid, et lindi alt läbi minna, ja asusid end rahvamassist läbi pressima. Baxter kiristas hambaid, kui kuulis selja taga Edmundsit mitu korda vabandamas. Just siis, kui ta oli ümber pööranud, et Edmundsit vihaselt jõllitada, põrkas ta kokku jässaka mehega, kelle kobakas telekaamera maha kukkus, prõksatades sealjuures üsna kallikõlaliselt.
„Raisk! Vabandust,” ütles Baxter ja võttis automaatselt taskust Londoni politsei visiitkaardi. Aastatega oli ta juba sadu kaarte ära kasutanud, ta jagas neid välja nagu võlakirju ja unustas siis otsekohe kogu enda külvatud kaose.
Suur mees oli ikka veel maas ja põlvitas kaamera laialipuistatud jäänuste kohal, nagu oleks see kallis kadunuke. Kellegi naise käsi tiris visiitkaardi Baxteri haardest välja. Baxter tõstis vihase pilgu ja nägi ebasõbralikku nägu endale vastu jõllitamas. Varasest hommikutunnist hoolimata oli too naine televisiooni jaoks laitmatult jumestatud. Igasugused kurnatuse märgid, mis kõigi teiste juures näha olid – tumedad kotid silme all –, olid ära varjatud. Naisel olid pikad ruuged lokid, seljas kostüümiseelik ja topp. Hetke seisid kaks naist pinevas vaikuses ja Edmunds jälgis neid aukartlikul pilgul. Ta ei olnud kunagi kujutlenud, et tema mentorit saab sel määral kimbatusse ajada.
Punapäine naine vaatas vilksti Edmundsi poole. „Näen, et oled endale lõpuks leidnud sama vana kaaslase,” ütles punapea Baxterile, kes põrnitses Edmundsit, nagu oleks too talle pelgalt oma olemasoluga ülekohut teinud. „Kas ta on juba püüdnud sind ära rääkida?” küsis punapea Edmundsilt kaastundlikult.
Edmunds kangestus ja mõistatas siiralt, kas käes oli tema elu kõige jubedam hetk.
„Ei olegi?” jätkas punapea, heites pilgu kellale. „Nojah, päev on alles noor.”
„Ma abiellun,” pomises Edmunds, teadmata, kuidas sõnad temast välja tulid.
Punapea naeratas võidurõõmsalt ja tegi suu lahti, et midagi öelda.
„Lähme minema!” nähvas Baxter Edmundsile ja suutis siis end uuesti koguda, et tavapärase ükskõiksusega öelda: „Andrea.”
„Emily,” vastas too.
Baxter keeras naisele selja, astus kaamera väljapudenenud sisikonnast üle ja kõndis edasi, Edmunds sabas. Ta kontrollis turvavööd kolm korda sel ajal, kui Baxter pani mootori huugama, tagurdas ootamatult, põrkas kahest kõnniteeservast üles-alla ja kihutas siis minema, nii et vilkuvad sinised tuled tahavaatepeeglis järjest väiksemaks muutusid.
Baxter polnud kuriteopaigast lahkumisest saati sõnagi lausunud. Kui nad mööda pealinna enamjaolt tühje tänavaid kihutasid, püüdis Edmunds pingsalt silmi lahti hoida. Audil oli küte sees, mahe soe tuuleke puhus luksuslikku salongi, mida Baxter oli risustanud CD-de, poolenisti kasutatud jumestustarvete ja tühjade kiirtoidupakenditega. Kui nad sõitsid üle Waterloo silla, lõi linna taga leegitsema päikesetõus, nii et kuldse taeva taustal paistis Püha Pauluse katedraalist pelk siluett.
Edmunds ei suutnud võidelda silmade kinnivajumisega ja kolksatas peaga valusalt vastu külgmist akent. Ta ajas otsekohe selja sirgu, olles iseenda peale vihane, et oli taas lasknud nõrkusel oma ülemuse ees välja paista.
„Nii et see oligi tema?” prahvatas Edmunds. Ta tahtis meeleheitlikult juttu alustada, et uimasusest kuidagi lahti saada.
„Kes?”
„Fawkes. Toosama William Fawkes.”
Tegelikult oli Edmunds Fawkesi möödaminnes ennegi mitu korda näinud. Ta oli märganud, kuidas kolleegid kogenud uurijat kohtlesid, nagu oleksid nad kogu aeg teadlikud tema sugugi mitte teretulnud kuulsusest, mis teda ümbritses.
„Toosama William Fawkes,” urises Baxter vaikselt.
„Olen kuulnud sellest, mis juhtus, nii palju jutte …” Edmunds pidas vahet, oodates märguannet, et ta rääkimise lõpetaks. „Te ju olite umbes tollel ajal tema meeskonnas?”
Baxter sõitis vaikides edasi, nagu poleks Edmunds sõna võtnudki. Noormees tundis end tobedalt, et talle oli üldse pähe tulnud mõte, et Baxter võiks tahta nii tähtsat teemat oma praktikandiga arutada. Ta kavatses just telefoni välja võtta, et sellega ükskõik mida teha, kui Baxter vastas: „Jah. Olin küll.”
„Nii et kas ta tegi kõike seda, milles teda süüdistati?” Edmunds teadis, et on ohtlikes vetes, aga tema siiras huvi asja vastu kaalus üles Baxteri väljavihastamise riski. „Võltsis asitõendeid, ründas vahialust …”
„Osa sellest.”
Edmunds laksutas alateadlikult keelt, ajades Baxteri hoobilt vihaseks.
„Ära tule mul siin tema üle kohut mõistma!