tal jooksevad silmad vett. Just siis, kui ta jõudis Wolfini, aevastas ta ägedalt ja viskas mõlemad kohvid kasimata vaipkattega põrandale. Wolfi nägu väljendas ränka pettumust.
„Käigu need lilled puu taha!” möirgas Finlay. Kui ta vanaisaks sai, oli naine sundinud ta ropendamise maha jätma. „Toon sulle uue.”
Wolf hakkas talle parasjagu ütlema, et pole mõtet vaeva näha, kui liftist ilmus välja siseposti tooja, hoides käes järjekordset muljetavaldavat sületäit lilli. Finlayl oli säärane nägu peas, nagu võiks ta lilletoojale virutada.
„Kas kõik on korras? Siin on lilled preili Emily Baxterile,” kuulutas räpaka välimusega noormees.
„Suurepärane,” torises Finlay.
„See peaks talle olema oma viies või kuues punt. Ta on vist üsna kobe tükk?” küsis too mühkam, tabades Wolfi oma kohatu küsimusega päris ootamatult.
„Mmmm … Ta on, nojah, väga …” kogeles Wolf.
„Tegelikult ei mõtle me oma kaastöötajatest niimoodi,” segas Finlay vahele, nähes sõpra hädas.
„See sõltub …” Wolf jäi Finlayd vaatama.
„Tähendab, loomulikult ta on,” pahvatas Finlay, suutmata vestlust enam rahulikult kontrolli all hoida. „Aga …”
„Minu arust on kõik inimesed omamoodi ainulaadsed ja kaunid,” lõpetas Wolf elutargalt.
Wolf ja Finlay noogutasid teineteisele, olles potentsiaalselt kohmetust tekitava küsimusega laitmatult hakkama saanud.
„Aga tal ei tuleks kunagi …” kinnitas Finlay lilletoojale.
„Ei, mitte kunagi,” nõustus Wolf.
Noormees jõllitas tühjal pilgul kahte uurijat. „Okei.”
„Wolf!” karjus üks naispolitseinik ruumi teises otsas, andes talle ettekäände jätta Finlay külalisega üksi. Naine sirutas toru tema poole. „Teie naine helistab. Ütles, et see on tähtis.”
„Me oleme lahutatud,” parandas Wolf teda.
„Vahet pole, ta on ikkagi toru otsas.”
Wolf sirutas käe välja ning samal hetkel tuli Simmons oma kabinetist ja nägi, et ta on ikka veel seal.
„Fawkes, mine kohe välja!”
Wolfil oli löödud ilme. „Öelge talle, et ma helistan tagasi,” ütles ta naispolitseinikule ja astus siis ootavasse lifti, paludes jumalat, et tema eksnaine ei oleks reporterite summas, millega ta pidi kohe silmitsi seisma.
3. PEATÜKK
Baxter ja Edmunds olid Kuninganna Elizabethi haigla peamises vastuvõtusaalis sunnitud ootama kümme minutit. Pealtnäha õhukesed rulookatted takistasid sissepääsu nii kohvikusse kui ka WH Smithi poodi ja kui Baxter heitis uuesti pilgu napilt käeulatusest välja jäänud Monster Munchi kuhilatele, hakkas tal kõht korisema. Viimaks vänderdas leti juurde haiglaselt ülekaaluline turvamees, mispeale ebasõbralik naine, kes töötas registratuuris, osutas nende poole.
„Siia!” hõikas ta, kutsudes neid viibates nagu koera. „Jack viib teid nüüd alla.”
Turvamehel oli ilmselgelt kellegagi kana kitkuda. Vastutahtsi viis ta neid piinava aeglusega lifti poole.
„Meil on asjaga nagu kiire,” nähvas Baxter, suutmata end tagasi hoida. Kahjuks tundus, et selle peale jäi turvamees veelgi aeglasemaks.
Kui nad keldrikorrusel liftist väljusid, tegi nende saatja esimest korda suu lahti.
„„Pärispolitsei” ei pidanud meid, alaväärseid turvamehi, nii keerulise ülesande vääriliseks, nagu seda on ukse taga istumine, nii et nad võtsid siis selle enda peale. Sellest oli neil heldelt kasu.”
„Kas pärast surnukuuri toomist keegi laipa üldse valvas?” küsis Edmunds viisakalt, püüdes kibestunud turvameest rahustada. Kui nad kõndisid piki klaustrofoobset koridori, oli tal märkmik jälle käes ja ta oli valmis vastuse kirja panema.
„Võin ainult oletada,” hakkas turvamees liialdatud aeglusega rääkima, „aga pärast surma võis politsei pidada teda vähem ohtlikuks. Aga nagu ma ütlesin, on see ainult oletus.”
Turvamees naeratas omaenda nutikuse peale rahulolevalt. Edmunds heitis Baxterile pilgu, oodates, et too vangutab pead või pilkab teda lolli küsimuse esitamise pärast. Üllataval kombel asus too Edmundsit hoopis kaitsma.
„Kuigi see tal välja ei tule, püüab mu kolleeg saada vastust küsimusele, kas surnukuur on turvaline.”
Nad jäid seisma tähistamata kahepoolse ukse ees. Turvamees koputas ülbelt oma jämeda sõrmega väikesele aknale kleebitud sildile „Sissepääs keelatud”.
„Mis sa selle peale kostad, kullake?”
Baxter läks vastikust turvamehest mööda ja hoidis ust Edmundsi jaoks lahti.
„Tänan, olete tõeline …” Baxter virutas ukse turvamehe nina ees kinni. „Sitapea.”
Erinevalt ebasõbralikust turvamehest oli surnukuuri töötaja vastutulelik ja tõhus – veidi üle viiekümnene maheda häälega mees, kelle hallinev habe oli juustega terviku loomiseks laitmatult pöetud. Mõne minutiga leidis ta üles Naguib Khalidi andmed nii paberil kui ka arvutis.
„Ma ei olnud tegelikult siin, kui teda lahati, aga siin on kirjas, et surma põhjustas tetrodotoksiin. Selle jälgi leiti verest.”
„Ja see tetoksiin …”
„Tetrodotoksiin,” parandas surnukuuri töötaja Baxterit ilma igasuguse armuliku üleolekuta.
„Jajah, toosama. Mis see on? Ja kuidas seda manustatakse?”
„See on looduslikult esinev neurotoksiin.”
Baxter ja Edmunds jõllitasid meest tühjal pilgul.
„See on mürk ja tõenäoliselt sõi ta seda sisse. Enamik tetrodotoksiiniga seotud surmajuhtumitest on põhjustatud kerakala söömisest. Mõned peavad seda delikatessiks, kuigi ma ise eelistan pigem Ferrero Rocheri.”
Baxter kõht lasi taas kuuldavale piinarikka korina.
„Mul tuleb üleminspektori juurde tagasi minna ja öelda talle, et mingi kala tappis Tuhastaja ära?” küsis ta vaimustust välja näitamata.
„Me kõik peame kuidagi surema,” kehitas mees vabandavalt õlgu. „Muidugi on olemas ka teisi tetrodotoksiini allikaid – mõned meritähed, teod … Ma vist ei eksi, et on veel üks kärnkonn …”
See ei tundunud Baxteri kahtlusi hajutavat.
„Kas te tahtsite surnukeha näha?” küsis mees hetke pärast.
„Palun,” vastas Baxter. Edmunds ei olnud kunagi varem tema suust seda sõna kuulnud.
„Kui tohib küsida, siis miks?”
Nad läksid seina juurde, mis koosnes suurtest poleeritud metallist külmikusahtlitest.
„Et kontrollida, kas sellel on endiselt pea otsas,” ütles Edmunds, kes ikka veel kribis oma märkmikusse ülestähendusi.
Surnukuuri töötaja vaatas vilksamisi Baxterit. Ta ootas, et naine naeratab või äkki vabandab oma kolleegi võllahuumori pärast, aga Baxter noogutas sõnade kinnitamiseks siiralt. Kerget kimbatust tundes otsis mees vastava sahtli üles – see asus alumises reas – ja tõmbas selle ettevaatlikult seinast välja. Kõik kolm hoidsid hinge kinni, kui kurikuulus sarimõrvar nähtavale ilmus.
Tumeda nahaga jalalabasid ja jalgu katsid vanad haavajäljed ja põletusarmid. Siis tulid nähtavale käed ja kube. Baxter heitis ebamugavust tundes pilgu kahele vasaku käe moondunud sõrmele – talle meenus too öö, kui Wolf oli arestikambrist verisena välja tulnud. Kui ülemused järgmisel päeval Baxterilt selle kohta aru pärisid, väitas ta, et tal polnud asjast mingit aimu.
Kui