linna kõige odavamad, on ennast sättinud harvadesse valguslaikudesse, nad seisavad lävel ja närivad tubakat ja tõmbavad silmagi pilgutamata kleidisaba üles, kui mõni püksikandja mööda kõnnib. Linnavaht tuleb, nui õlal, vahetab naistega mõne sõna ja läheb siis mööda tänavat edasi.
Morten tegeleb inimloomuse uurimisega. Ta seisab varjus, oma künismi ja illusioonituse turvalises mullis, jälgib tehingute sõlmimist ostjate ja kundede vahel, ja sageli antakse pakutav kaup sealsamas kätte. Tavalisel argipäevaõhtul on paljud mehed tulnud välja lõbutsema, ta näeb, et paljud neist on peened isandad, kelle iha kodanliku abielu raamidesse ära ei mahu.. Mida mees küll kokku luiskas, kui kodust välja läks, ja mida abikaasa vastas? Kas ta teadis, kuhu mees läheb, ja kas mees teab, et naine teadis? Kas tegu on kahepoolse kokkuleppega? Ja kas naisel on hea meel, et leidub teatud kohti, isikuid, kes võivad hoolt kanda abielu nende külgede eest, mis tunduvad talle ebameeldivad? Morten muigab endamisi. Ta kuuleb, et pimeduse varjus toimub midagi. Ta hiilib sinnapoole, hoiab hinge kinni, heli on nüüd ligemal, damasti kahin, naha laksumine, mehehääl, mis räägib, mida ja kuidas ta oma raha eest tahab saada. Morteni silmad harjuvad tasapisi pimedusega. Tüdruk on verinoor, ta on põlvili, justkui palvetaks, ja võib-olla teebki seda. Mees seisab püsti, toetudes puu najale, justkui uuriks üle valli paistvaid tähtkujusid või dikteeriks sekretärile kirja, ta lehvitab kolmnurkse kübaraga tuult, et end lämbel õhtul jahutada. Morten Falck vaatab kõike, mitte sellepärast, et see teda erutaks, ütleb ta endale, vaid sellepärast, et tahab midagi õppida. Varsti te surete, mõtleb ta, ja siis joonistan ma teie kaunitest tükkideks lõigatud kehadest ilusaid pilte.
Aga mida naised oma ihaga ette võtavad? mõtleb ta. Ah jaa, ta teab küll, mida nad teevad. Nad lähevad sellega kirikusse. Õpetaja juurde. Minu juurde. Ja sellepärast on tähtis, et ma oleksin üks nendest, kellele miski siin elus ei ole võõras. Sellepärast ma siin olengi. See mõte rahustab teda pisut.
Need siivutused ei toimu mitte ainult vallide juures, vaid enamvähem igal pool. Linnavahid teenivad kenakese summa selle eest, et vaatavad mujale, kui kauba ja kunde kokkusaamised aset leiavad ning ikka ja jälle niimoodi kulgevad, nagu arvata võiski. Hambutud eided müüvad ennast peenraha eest. Isanda heaks, kes neile kutsuvalt viipab, teevad nad ükskõik mida.
Pordunaise vanusel ei ole ilmselt mingit alampiiri. Ta näeb keskealisi mehi tagahoovis seina najal seismas ja samal ajal välguvad pimeduses väikesed roosad keeled. Lapsprostituudid on tihti kahvatud ja väsimusest kokku varisemas, nad meelitavad kundesid karikeeritud rõvedate žestidega, mida täiskasvanud kupeldajad on neile õpetanud ja mis tunduvad kisendavalt võltsid kõigile teistele peale nende peente, puhta südametunnistusega isandate, kes tõepoolest soovivad neid uskuda. Arvata võib, et nad neelavad päeva jooksul rohkem spermat kui päris toitu. Linnavahid ajavad neid nuiaga minema, aga nad tulevad ruttu tagasi nagu rotid. Tihti juhtub, et linnavaht leiab oimetuid või surnud lapsi. Siis vinnatakse nad käru peale ja veetakse minema. Morten ei tea, mis neist edasi saab. Teaduskonna keldrisse ei satu nad kunagi. Ja selle eest on ta tänulik. Tema teadmishimul on piirid. Ühe korra küsib ta seda ühelt vahilt, aga too ähvardab ta soolaputkasse pista, kui ta oma uudishimu vaos ei hoia.
Ta tüdineb kangialustes, tagahoovides ja valli ääres luuramisest. See on läbitud etapp. Ei tundu enam tähtis. Ta on kahekümne kaheksa aastane. Neiu Schultz saab peagi kuusteist. Kroonprints Frederik võtab võimu üle, sõidab lahtises kalessis mööda linna ringi ja laseb ennast kiita. Tema isa, kuningas, vajub oma hullumeelsusse, mis ei ole türanlikku ega võimuahnet laadi nagu tema esiisade hullumeelsus, vaid vaiksem ja tagasihoidlikum. Morten ja neiu vahetavad tihti vahtra all mõne sõna, mõnikord saavad nad pikemalt juttu ajada, enne kui madam Schultz lävele ilmub ja hõikab. Morten proovib endale ette kujutada, et neiu on pingi kohal kummargil, kleit üles tõmmatud ja pihik lõhki rebitud, tema taguots valendab Morteni õõtsuva puusa vastas, Morteni riist kaob neiu tuharate vahele karvasesse ja vängelt lõhnavasse pimedusse. Aga see kujutlus ei meeldi talle üldse, seda on sama hästi kui võimatu teoks teha – see on talle suur kergendus. Võib-olla olen ma armunud, mõtleb ta.
Ta kõnnib Kongens Have pargis, muruplatside ja puude ja purskkaevudega oaasis, kuhu rahval on piiratud sissepääs. Neiu Schultz ja tema õed jalutavad koos temaga. Nad on emalt loa saanud. Laia peatee kollakal kruusal jäävad nad seisma ja vaatavad Christian IV kaunist renessansslossi. Fontäänid purskavad ja vahutavad üksteise taga. Puud on kärbitud ja pügatud, nad sarnanevad roheliste seentega, mille varretaolised tüved on pandud paika nii monotoonse täpsusega, et perspektiiv paneb pea ringi käima. Aga pööritus võib tuleneda ka muudest asjaoludest, näiteks sellest, et Schultzi-preilid istuvad nüüd haljale murule. Nende kleidid laotuvad nende ümber laiali, nad on nagu karikakrad, mis on taevast alla langenud ja end murul sisse seadnud. Morten silmab vilksamisi üht kinganina. Ta jääb paari sammu kaugusel seisma ja pöörab end peenetundeliselt poolenisti kõrvale. Ta teab, miks madam Schultz on lubanud oma tütardel temaga koos välja minna. Mitte sellepärast, et ta oleks austaja, seda ta emanda silmis ei ole ja iseenda silmis ka mitte, vaid sellepärast, et teda peetakse ohutuks ja usaldusväärseks teoloogiatudengiks, ja ka sellepärast, et emand ilmselt usaldab üldiselt oma ligimesi ja iseäranis teda.
Purskkaev pladiseb, nüüd mõjub see rahustavalt. On tunda, et üle muruplatside voogab jahutav niiskus. Hoolikalt niidetud muru kohale ilmub vikerkaar ja kaob pügatud puude vahele. Morten pühib taskurätiga otsaesist ja pistab räti vestitaskusse tagasi. Kostab kingataldade krigin kruusal, jalutuskepi kõpsumine, mööda läheb sale kavaler, seljas roheline sabakuub ja jalas kriitvalged põlvsukad, koos naisega, kes ei ole enam esimese nooruses ning kelle alakeha ja jalad on peidetud linnupuurikujulisse krinoliini, justkui oleksid need võluväel kadunud, mis mõistagi juhib mõtted eelkõige just daami jalgadele ja alakehale. Kleit kahiseb kergelt tema ümber, tuul mängib plisseeritud servaga, millele rohi, mida mööda see lohiseb, on andnud tumeda klorofüllivärvi, naine naeratab endamisi pingutatud ilmel, mis Mortenile tundub kunstlik või melodramaatiline, aga mehele mõjub nii, et tema hoiak muutub alandlikuks. Valgete sukkadega kavaler näib sõnatult anuvat. Schultzi-preilid haistavad draamat, nad jälgivad neid kahte hinge kinni pidades, ahmivad silmadega seda vaatepilti. Iga kord, kui noorsand naise kõrvale jõuab, lisab too sammu, aga kui mees liiga kaugele maha jääb, kõnnib naine aeglasemalt, kuni mees talle taas järele jõuab.
Kui nad kuuldekaugusest välja jõuavad, hakkavad tüdrukud sädistama. Nad arutavad, mis suhe selle noore mehe ja mitte nii noore naise vahel on, ja lähevad omavahel tülli. Morten taipab nende jutu põhjal, et nad loevad rüütellikku sorti romaane. Võib-olla peaks ta laenama neile romaani Moll Flandersist, mille ta ise talvel läbi luges. See raputaks neid pisut.
Mida tudengihärra arvab? küsib Abelone Schultz. Ma näen, et ta seisab siin ja muigab, nagu teaks paremini.
Seda, mida mina nende inimeste suhte kohta arvan, vastab Morten, on mul targem endale hoida.
Nad nöögivad teda ja nimetavad teda magister puunotiks. Aga kui nad edasi lähevad, pistab Abelone oma käe tema käevangu.
Østergadel on galanteriipood, kus müüakse naiste intiimseid rõivaesemeid ja parfüüme. Sealt ostab Morten kaks pudelit, ühe lavendliga ja teise bergamotiga, ning annab need trükkali teenija kätte, et too annaks need üle neiu Schultzile. Neiul on kuueteistkümnes sünnipäev. Morten on kirjutanud kirjakese ja kinnitanud selle kingi külge: Armas neiu Schultz, palun võtke see tagasihoidlik kingitus vastu ja meenutagu see Teile kõige alandlikumat Teie austajate seas, id est stud. theol. Morten Falck.
Järgmisel päeval toob trükkali toatüdruk kingituse tagasi. Morten paneb selle kõrvale. Ta on olnud liiga tormakas. Ta on ennast paljastanud. Aeg ei ole veel käes. Ta peab olema kannatlik. Ta ei kahetse midagi. Nüüd teab neiu ja perekond Schultz, mis tal mõttes on. See on vabastav tunne. Justkui oleks ta neiut suudelnud ja käe üle tema puusa libistanud.
Ta hoiab trükkali kodu uksel silma peal. Abelone redutab, aga õed on kohal ja ka madam Schultz, lõbus ja toimekas, viibib tihti õues. Helge loomuga inimene. Ta meeldib Mortenile ja Morten on kindel, et emand ei suhtu temasse vaenulikult. Nooremad õed hoiduvad hoolega vaatamast Morteni kambri akna poole, kus too aknalaual istub ja loeb. Sellest, kuidas nad sinnapoole ei vaata, võib välja lugeda, et nad on tema kohalolekust kogu aeg teadlikud.
Morteni