sahtlisse virna. Ta annab teenija kätte lavendlilõhnapudeli preili Schultzile viimiseks ja seekord ei saadeta tema kingitust tagasi. Morten meenutab toda poissi või tüdrukut seal valliäärses saras, eite, kes pilku tõstmata istus ja kudus, sooja vedelikku suus. Kas ta mõtles selle loo palaviku küüsis ise välja? Või on palavik nuhtlus looduse vastu patustamise eest?
Palavik annab järele. Morten tunneb, et see kaob täiesti. Ta proovib köhida. Rinnakorv ja ribid on köhimisest pisut hellad, aga paksu röga enam ei ole. Ta ei sure. Tema patud on andeks antud.
Kobavate sammudega läheb ta üle õue koos trükitöölistega sööma. Nad teretavad sõbralikult ja tõmbavad end pingil koomale, et talle ruumi teha. Mitu neist olid samuti haiged, ühte enam ei ole. Morten pärib trükkali pere järele, kas tõbi on ka neid tabanud? Ei, trükkalil ja tema perel on võimalik sõita maale, kus nad on õhu nähtamatu mürgise saasta eest kaitstud, nii et nad on terved ja kõbusad, Jumal tänatud. Aga nüüd on nad linnas tagasi. Töölised vaatavad talle otsa ja muigavad. Tema vahib oma suppi.
Ühel päeval seisab neiu hoovis, kui Morten lõunasöögilt tagasi komberdab. Neiu vaatab teda rõõmsa, ainitise pilguga. Naeratab. Morten noogutab, kõhkleb, ei suuda liikuda edasi ega tagasi, tõstab käe ja lehvitab. Siis läheb neiu tuppa. Morten näeb tema saapakontsa, kui ta trepist üles läheb, kujutleb head lõhna, mis neiu kergetest sammudest kontsentriliste ringidena laiali laotub, kujutleb oma kätt neiu nahal, siidriidel, mis nihkub eest ära ja paljastab sees oleva looma, neiu soojust, mis seguneb tema jahedusega, neiu avanevat suud, nilpavat keelt. Hoovis hõljub õrn lavendlilõhn. See on kas hallutsinatsioon või siis on neiu tema kingituse avanud.
Istudes oma kambris, kus akna ülemisest ruudust paistab Jumalaema kiriku torn, proovib ta neiule kirja kirjutada. Sellest ei tule midagi välja, ta ei jõua algusest kaugemale. Armas Abelone. Mu armas neiu Schultz. Armsaim preili Schultz. Kallis Abelone. Mu kallis preili Schultz. Kallis sõber. Ta tunneb, et tema pea ei ole veel päris klaar. Ta ei ole kindel, et oskab leida sellise tooni ja pöördumisvormi, mis annaks tema kavatsustest märku, kuid ei oleks kohatu.
Neiu õhutab Mortenit teda puudutama. Ta nõuab selle eest tasu, et ta oma ihu mehe värisevate sõrmeotste alla seab. Morten lükkab tema hilbud kõrvale ja otsib oiates sõrmedega, ta ei leia seda, mida otsib, ta ei teagi, mida ta otsib. Võib-olla armastust? Naiseliku printsiibi kvintessentsi, mis peitub seal, kus jalad kokku saavad? Metslooma? Ta vaatab neiut, aga tolle nägu on nagu vesi, see on varjunud kõrtsi pimedasse nurka. Morten haarab temast kõvasti kinni, rebib tal hilbud seljast ja pistab oma riista sisse, tuharad nihkuvad kõrvale ja Morten tunneb neiu sooja pärakut häbemeluu vastas. Neiu vaatab üle õla talle otsa ja naerab häbitult, tema ülakeha toetub lauale, käed otsivad kobamisi lauaserva. Morten vaatab teda teraselt. See on preili Schultz, see ei ole too teine. Või on? Kas see on armastus? küsib Morten endalt. Siis kukub ta põrandale ja ärkab.
Armas neiu Schultz. Ma olen nüüdseks nii palju toibunud, et saan jälle aru, mis ümberringi sünnib ja mis viimasel ajal sündinud on. Minu tänulikkus Teie vastu on suurem, kui ma sõnadega välja öelda oskan. Seepärast näitan seda teoga!
Aga millega? Mis teoga? Ta kägardab paberilehe kokku. Paberit rohkem ei ole. Tindipott hakkab tühjaks saama, igal pool vedelevad katkised suled ja paberinutsakud. Morten läheb välja, põiki üle hoovi, ja koputab trükkali uksele. Toatüdruk laseb ta sisse. Morten seisab esimese korruse eestoas ja ootab. Siis juhatatakse ta üles trükkali kabinetti. Tal ei ole aimugi, mida ta seal ette võtab.
Schultz istub kirjutuslaua taga, ümberringi rasked foliandid ja kuldkirjas selgadega raamatute virnad. Ta toob kuuldavale ebamäärase häälitsuse, mis annab mõista, et ta on Morteni kohalolekust teadlik, kuid ei tõsta pilku oma paberitelt. Morten läheb akna juurde ja vaatab välja. Vaade on sama, mis tema aknast, ainult teise nurga alt. Needsamad fassaadid, needsamad katused ja korstnad, Jumalaema kiriku torn, mis vahtra raagus okste vahelt üles sirutub. Morten näeb oma kambri akent, see on peegeldusest tume, tuppa sisse ei näe. Hoov on lumest valge, aga vahtra ümber kulgevad lehvikujuliselt hobuvankrite jäljed. Morten kuuleb trükipressi kauget häält.
Rõõm näha, et tudeng on jalul, ütleb Schultz tema selja taga.
Morten keerab ringi, astub lähemale ja istub trükkali pakutud toolile.Matunnen, ethakkantervekssaama.
Me olime mures. Trükkal istub, kulmud kõrgele tõstetud, justkui ta oleks öelnud midagi naljakat või ootaks, et Morten ütleks. Iseäranis minu vanimal tütrel seisab tudeng ikka meeles.
Ma loodan, et ei ole liiga palju tüli teinud.
Sugugi mitte! Muretsemine on naise loomuses ja noortele tütarlastele tuleb ainult kasuks, kui nad saavad teada, et elu on tõsine asi, et väljaspool kodu kaitsvaid seinu on päriselu. Aga tore, et üliõpilane Falck looja karja ei läinud. See poleks minu tütre eluvaadetele hästi mõjunud.
Minu omadele ka mitte, ütleb Morten. Mõlemad naeravad. Morten paneb tähele kahte asja: trükkal ütles tema kohta „Falck” ja oma tütre kohta „naine”.
Ei, mul on siiralt hea meel tudengit näha, ütleb Schultz. Tõesti hea meel. Me oleme tema kohalolekuga nagu ära harjunud. Kui ta sureks, jääks justkui tühi koht järele. Noh, mis küsimuses tudeng minu juurde tuli?
Mul on paber ja tint otsas, ütleb Morten. Ja suled.
Ahaa! Kas tudeng kirjutab väitekirja? Millal tal on plaanis stuudium lõpetada?
Sel suvel, kui kõik hästi läheb.
Kui tudeng soovib väitekirja trükkida ja köita, siis pöördugu aga minu poole. Korralikult laotud tekst jätab õppejõududele soodsa mulje.
Aitäh. Pean seda meeles.
Tekib paus, mille jooksul kumbki ei ütle midagi. Schultz istub oma kõrgele toolileenile nõjatudes ja vaatab Mortenile otsa, ta on käed kõhu peal kokku pannud. Tal on tumedad silmad, näeb Morten, tema puuderdatud parukas lebab kirjutuslaual. Tema päris juuksed on kuklas peenikeses hallis patsis.
Pöördugu tudeng minu raamatupidaja Kierulfi poole. Tema annab tudengile kõik, mida vaja.
Morten paneb tähele kolmandat asja: trükkal ei lausu sõnagi kirjatarvete eest maksmise kohta.
Morten pöördub oma tuppa tagasi, kaasas terve kuu ports tinti, sulgi, head paberit, ümbrikke ja pitserilakki. Lauaplaadi sees on sügavad täkked sellest, et Morten on sulenoaga lauda torkinud. Morten muretseb kirjaaluse ja sätib selle lauale. Ta nihutab laua õue avaneva akna juurde, et ta saaks töötamise ajal pilgu üle katuste heita.
Armas Abelone.
Ta ei kägarda paberit kokku. Nüüd suudab ta seda vaadata. Ta uurib oma kirja, hoogsaid tindikonkse. Tema käekiri on täielikult taastunud nagu ta isegi, kuid muutunud pisut jäigemaks, veidi teravamaks. Akna taga hallineb õhtupoolik, ta näeb, et jäätunud aknaruutude taga algab lumesadu. Siis paneb ta mantli selga ja saapad jalga ning läheb linna peale.
Enam ei ole nii külm, tema jalad on korralikult määritud saabastes soojad. Väljas on imelikult vaikne, võib-olla on see raskele haigusele järgnev vaikus, võib-olla mõjub niimoodi suurte helvestena otse alla langev lumi. Ta läheb mööda Vimmelskaftetit Amager Torvi poole, ent pöörab vasakule Klosterstrædele, tahab riidepoodnike kvartali väikestel tänavatel ringi vaadata, võib-olla osta midagi preili Schultzile, tänukingituse selle eest, mida neiu on tema heaks teinud, selle eest, et ta on elus, selle tunde eest, mida neiu temas äratab. Siis leiab ta end Vester Kvarterist. Ta ei mäleta, et oleks raekojast mööda läinud, aga küllap siis ikka läks. Hanens Bastion. Ta läheb sellessesamasse kõrtsi. Peremees vaatab teda äratundva pilguga, toob kruusi. Morten istub ning kuulab muusikat ja laudade ääres aetavat juttu.
Hiljem ilmub poiss. Ta istub Morteni lauda.
Nüüd on kevad varsti käes, pastorihärra.
Morten ei vasta.
Siis saame siit minema minna.
Kuhu sa lähed?
Igale poole. Ükskõik kuhu. Mulle meeldib teel olla ja vaadata, mis järgmise käänaku taga on.
Ma võin sinuga kaasa