Ma vist säran, mõtleb ta. Kas ma olen hukas või päästetud?
Kas härra sooviks jälle seda, mida viimati? küsib poiss.
Ei. Ma tahtsin sind ainult viimast korda näha. Ma tahtsin näha, kas sa oled päriselt olemas.
Terviseks, pastorihärra, ütleb poiss. Me näeme ju veel.
Ma kahtlen selles, ütleb Morten ja jätab lauale pool taalrit.
Morten hakkab jälle õppima, pingutab, et stuudiumiga ühele poole saada. Kevad jõuab lõpuks kätte. Päevad lähevad pikemaks, ilm mahedamaks, linna rentslid sulavad üles ja sibid ajavad kõntsa enda ees läbi linna kanalitesse. Munakivid läigivad puhtusest. Siis aga tulevad peldikutest ja ööpottidest ja pruulikodadest ja kõrtsidest uued laadungid. Soojus, hais ja rotid imbuvad taas linna koos kooleraepideemiaga, mis harvendab linna vaeste ridu. Neli nendest poistest, keda Morten on varjupaigas õpetanud, surevad. Ise tunneb ta end terve ja tugevana.
1785. aasta juunis sooritab ta ametieksami hindele non contemnendus, see on kõige madalam hinne, millega läbi saab. Aga see on oodatust pigem parem kui halvem tulemus. Morten on kartnud saada hindeks rejectus ja on mõttes juba koostanud kahetseva kirja isale. Ta on teoloogia unarusse jätnud. Süstemaatiliselt õppis ta ainult viimasel poolaastal. Aga oma lõpujutluse eest Jumalaema kirikus, kus ta kõneleb professor Swanele ja väikesele valitud kogudusele Taaveti neljakümne kolmandast laulust, saab ta hindeks laudabilis, niisiis kõrgeima hinde. Tema sooritus üllatab eksamineerijaid ja teda ennastki üliväga. Ta tajub ühe mehe, esimeses reas istuva äti pilku, sel mehel on tuhmsinised silmad, murtud kullinina ning naeratav, liikuv suu, millest jääb mulje, nagu see mees maitseks iga sõna, mida kuuleb. Ta ei tea, kes see mees on, aga tema kohalolek mõjub Mortenile ergutavalt, ja peagi pühendab ta kogu oma jutluse ainult sellele võõrale. Pärast esitletakse neid teineteisele. See on Vartov᾿ ja Gröönimaa piiskop Poul Egede. Lisaks on ta Gröönimaa seminari juhataja, selle ametikoha on ta pärinud oma isalt.
Morten kummardab sügavalt piiskopi ees. Mul on au, pomiseb ta.
Kas magister on kaalunud võimalust püha misjoni teenistusse astuda? küsib Egede ja silmitseb teda oma erksa vanamehepilguga.
See mõte on mul peast läbi käinud küll, ütleb Morten. Kas misjonis on häid väljavaateid?
Ma pean silmas Gröönimaad, ütleb Egede. Ta sirutab käe välja ning pigistab kõvasti Morteni õlavart. Naeratab ja tõmbab oma küünisetaolise käe tagasi. Oled sa norralane?
Esimest korda kõnetab keegi tähtis isik teda kui võrdset. Morten räägib, kust ta pärit on. Egede pinnib teda peresidemete ja tulevikuplaanide teemal ning Morten püüab varjata asjaolu, et tal ei olegi tulevikuplaane. Ta mõtleb: see on märk. Ta lepib Egedega kokku, et kaalub sügisel Gröönimaa seminari astumist. Egede soovib talle südamlikult head suve ja viibutab talle näppu, andes mõista, et ei unusta teda.
Eksamist, ootamatult heast hindest ja Egedega vestlemisest pisut oimetuna väljub ta Jumalaema kirikust ja läheb läbi Vesterporti värava linnast välja. Ta kõnnib ja kõnnib. Tuleb vihmahoog. Ta saab märjaks. Kuivab jälle ära. Ta tunneb kruusa saapataldade all, õhku, mis talle vastu voogab, täis laudalehka ja värsket heinalõhna. Ta ei tea, kus ta viibib. Ta küsib ühelt hobuvankriga mehelt, mis koht see on. Rødovre, magistrihärra. Tal on vaimulikutalaar endiselt seljas. Ta võtab paruka peast, istub teeäärsele kivile ja vaatab pääsukesi, kes kihutavad põllu kohal, teevad järske pöördeid, sööstavad taevasse. Ta tajub, kuidas taevasina täidab tema silmad. Ta on rõõmus, ent samas on tal tühi tunne. Tema teoloogiastuudium on läbi. Tal ei ole tarvis isale kahetsevat kirja kirjutada. Mida ta nüüd peale hakkab? Ta ei ole seda läbi mõelnud.
Lääne poolt ligineb rippuv vihmaloor, äike tuleb praksudes ja sädemeid pildudes, lööklaine paneb puud vappuma. Morten läheb tagasi, raju jõuab talle järele. Muldtee muutub püdelaks, põllud ähmaseks, tema krae vajub kokku ja kartulitärklis jookseb valgete ojadena mööda talaari. Aga tal on kerge ja vaba tunne. Kodus võtab ta riided seljast ning laotab kappidele ja toolidele. Ta heidab alasti voodile.
Gröönimaa?
1785. aasta jaanipäeval kolistavad kaks tõlda teineteise järel läbi linna, kummalgi ees kaks üüritud veohobust, silmaklappide ning kolisevate ja nagisevate rakmetega. Tõllad jõuavad Nørreporti värava juurde ja peavad tervelt tund aega seisma ja ootama, et linnast välja pääseda. Paljudel pürjeliperedel on ühtäkki tulnud tahtmine ennast väljaspool linnavalli tuulutada.
Morten Falck istub peremehega ühes tõllas. Trükkal on oma savipiibu põlema pannud, hõigub teistes tõldades istuvatele perekondadele tervitusi ja kergitab kübarat. Ta on hiilgavas tujus, tal on meeles oma noorpõlve väljasõidud maale, ta jagab välja lehed, kus on kirjas lõbusate laulude sõnad, ja ärgitab teisi tõllas istujaid kaasa laulma. Neil on kaasas mõned trükikoja mehed, nood nõjatuvad istme seljatoele, silmad väsimusest ja suurlinlikust blaseerumusest looritatud. Aga Morteni tähelepanu on virge, ta märkab kõike, kauneid preilisid, kes istuvad oma ema, madam Schultziga teises tõllas, noormehi, austajaid, kes ratsutavad mööda, väikesed taguotsad sadulas hüppamas, ja tervitavad neid viisakalt. Linnavärava juures esinevad veiderdajad ja kondiväänajad, pakutakse punši ja õlut, naised käivad ringi ning müüvad kringleid ja kompvekke. Schultz teeb kõigile oma meestele punši välja, Mortenile ka. Morten rüüpab seda kleepuvat jooki. See kihiseb nagu värske õlu ja hakkab kohe pähe. Veidi aja pärast leiab ta end trükkali laule kaasa üürgamas. Trükkal naeratab talle julgustavalt ja patsutab tema põlve. Morten pöörab pead ja otsib pilguga neiu Schultzi. Vähe puudub, et ta neiu auks toosti hõikaks, aga ta hoiab end vaos. Selle asemel ärgitab ta trükikoja rahvast jooma madam Schultzi ja tema õe terviseks, kes maalesõidust osa võtab. Morten tõuseb tõllas püsti, vehib oma kruusiga. Kõikjal on naeratused ja päike ja naer. Ta potsatab oma kohale tagasi ja jääb magama.
Kui ta ärkab, on nad linnast väljas. Sõit kulgeb aeglaselt. Nad viibivad keset killavoori, mis ulatub nii kaugele, kui silm seletab. Ta taipab, et trükkal räägib temaga.
Kas magister on allika juures varem käinud?
Ei, enne trükkalihärra lahket kutset ei teadnud ma selle olemasolust midagi. Minu kodukandis on meil oma väike allikas. Räägitakse, et selle vesi on tervist andva väega.
Joo siis üks kruusitäis, ütleb trükkal. Allikavesi tohterdab kahtlemata ihu ja hinge. See tegi mind mu noorpõlve kurvameelsusest terveks.
Morten noogutab. Ta paneb tähele, et ka trükkal kõnetab teda nüüd nagu võrdset. Sedasama räägitakse minu kodukandi allika kohta. Ma mäletan, et jõin sealt lapsena. Aga nüüd on see vist liiva täis läinud.
Aga sina oled ju loomu poolest loodusteaduse uurija, ütleb trükkal, ja pealekauba moodsa aja teoloog. Kas see terviseallikate jutt mitte mõlemale ametile vastu ei käi?
Mitte sugugi, vastab Morten. Puhta allikavee joomine pärast pikka talve linnavallide vahel teeb tervisele igal juhul head.
Trükkal naerab. Ta on rahul. Morten taipab, et teda vaetakse. Ta loodab, et ei öelnud linnavärava juures oma üürikeses joomauimas midagi kohatut. Schultz kummardub lähemale. Veel räägitakse, sosistab ta, et Kirsten Piili allikas võib täita noorte inimeste salasoovid.
Ma pean seda meeles, ütleb Morten. Ta mõtiskleb loiult, kas trükkali sõnadesse oli peidetud vihje. Tema pea on raske, ta hüppab tõllast maha ja kõnnib mõnda aega jala selle kõrval. Schultzi-preilid ja nende ema vaatavad naeratades tema poole, ta kergitab kübarat ja kummardab. Siis istub jälle tõlda.
Trükkal nuriseb igava tee üle. Tema eelistaks igal ajal Strandvejenit, kus on silma rõõmustav vaade: ühel pool Sund ja teisel pool mets. Aga Strandvejen on kehvas seisukorras, nagu räägitakse, auke ja üleskistud munakive täis. Kutsar paneb ette sõita Gentofte ja Ordrupi kaudu ja Klampenborgist pisut lõuna poolt mere äärest läbi. Ta teab mõnda väikest otseteed, kus ei ole nii palju liiklust. Trükkal kiidab selle plaani heaks, daamide ahtrite säästmiseks, ütleb ta. Madam Schultz keerab end ringi ja tõreleb trükkaliga. Fui, kasi oma roppu suud! Emand naerab. Tüdrukud pööritavad silmi ja lehvitavalt endale