kella tuua, Terry? Pole vaja midagi väga uhket. Näiteks puust. Peaasi, et see sobiks mu köögiukse kohale,“ palus Ruth, hämmastades sellega klienti, keda ta parajasti teenindas.
Debbie, Pati ja Julie tütar, vehkis suurest elevusest kätega. „Oh, kuule, Terry, Terry, mu Walkman on puru. Too mulle midagi head asemele, palun. Ja ära unusta seekord patareisid maha.“
Terry kritseldas tellimused paberilipakale. „Joe? Sulle mõni CD nagu ikka?“
„Kui leiad kuskilt „Thrills ’N’ Pills and Bellyaches’i“, siis ma võtaks selle.“
„Kuule, kui tahad trelli laenata, siis küsi julgelt.“
„Ei, ma räägin Happy Mondaysi uuest plaadist.“
„Ah nii, OK,“ kostis ta pettunult. „Eks ma vaatan, kas leian. Aga kui tõesti trelli vaja on,“ ta koputas vandeseltslaslikult ninale, „siis ma tean, kellelt seda saab.“
Terry naasis päeva lõpus punetava näoga ja hingeldades. Ta sikutas suure nahast koti putkasse.
„Meie rändkaupmees jõudis tagasi,“ hüüdis Julie. Kogunesime kõik Terry ümber, kui too koti lahti tegi ja hakkas jagama erinevaid kaupu nagu jõuluvana vabal päeval. Kella ja laualambi ümber rippusid hinnasildid ja mu CD-plaadil oli turvakleeps ikka peal.
„Tulen laupäeval tagasi, et võlad ära klaarida,“ ütles ta ja lipsas rahvamassi sisse, tühi kott käes.
Tõstsin letile aina uusi kandikuid kolme kalaga viieka eest ja lobisesin mehaaniliselt ostjatega. Vilistasime mööduvatele tüdrukutele järele ja siis hüüdsime neile, kui nad keerasid punastades ringi: „Me ei vilistanud sulle, neiuke. Ära arva endast liiga hästi.“ Monotoonsus võib muuta inimese nii julmaks.
Jäärapea ei olnud esimene valik, kui plaanida taaskohtumise tähistamist, aga seda pidas Leonard, ainus kõrtsmik, kes talus riknenud forelli aroomi. Varasem edutult lõppenud poksijakarjäär andis tema ninale teatud eelise, kui meiesugused kliendid uksest sisse astusid.
Kõrge võlvlaega ruumi ääristas umbes pool tosinat joojat. Enamik neist istus ihuüksi. Nende silmad jälgisid hoolikalt iga vähimatki liigutust, mida tegi keegi teine peale päevinäinud käterätikuga klaase kuivatava Leonardi. Jack Russelli terjer lamas ühe mehe jalgade peal. Koer haigutas vaenlaste puudumise tõttu ja tema omanik keeras samal ajal hoolikalt, justkui aegluubis ühe sigareti kokku.
Messingust seinalambid, mida katsid vildakad rohelised varjud, andsid ruumile kõhedust tekitava kahvatu kuma ja kiirgasid sapikarva valgussõõre algupäraselt valgele tapeedile, mida oli aastakümneid määrinud vilets tubakas.
Vaikust murdsid vaid rögased köhatused ja sõbra leidmise üle rõõmustava mänguautomaadi tüütu meloodia. Joy söötis automaati ühe käega 50-penniseid, teise käega tagus nuppe. Tema päevitus oli hakanud silma kahele investeerimisnõustajale, kes ei kandnud brändiülikondi ning kes seletasid talle järjest ilmuvate kellukeste ja sidrunite saladusi. Tema mänguautomaadioskus ei vajanud küll sääraseid õpetussõnu.
„Palun üks terve pint ja veel pool.“
„Joy on jälle hoos.“ Leonard naeratas hambutu suuga ja osutas peaga mänguautomaadi poole.
„Teda ei hoia ühegi väega sealt eemal, ma kardan. Ta on kaljukindel, et ühel päeval teenib ta kõik tagasi.“
Kandsin klaasid ettevaatlikult üle saali, mille põrandat kattis auklikuks kulutatud vaip, ja puhusin talle kaelale. „Hakkad juba võitma ka?“
„Peaaegu. On sul mõni viiekümnene? Ma mõtlen, et ma jätan kaks sümbolit paika.“
Kaks kutti piilusid masina ekraanile ja püüdsid otsustada, kas oli mõtet riskida oma õllerahaga.
„Lähme parem sinna.“ Osutasin akna all seisva laua poole. Karaokeplakat, mis oli kollase markeriga täis kirjutatud, kattis kinni suurema osa aknast, millest muidu oleks avanenud vaade Boltoni esimese jalgrattapoe jäänustele.
„No mis suurepärane mõte sul siis peas on? Annad kogu varanduse minu kätte ja mina ei lase neil totakatel masinatel seda alla neelata?“
Joy võttis lonksu ja kergitas üht kulmu. „Sulle meeldib see kindlasti.“ Ta jättis korraks jutu, et võtta veel üks lonks, ja naeratas siis uuesti. Ma naeratasin talle vastu.
„No räägi siis välja.“
Olin Joyga tuttav alates tollest päevast lasteaias, kui ta lükkas mu, selg ees, liumäest alla. Ta oli eksperimendialdis laps, aga jäi alati heasüdamlikuks. Mu pea oli vaevu puudutanud maapinda, kui ta laskus alla ja jooksis minu juurde, et mulle näkku vaadata.
„Oled surnud?“ küsis ta.
Suutsin talle riukalikult naeratada, kui preili Cornchurch ta käsipidi eemale vedas, ja panin seejärel pildi tasku.
Aga mulle oli suureks lohutuseks tõsiasi, et mina polnud ainus ohver, kelle kallal Joy tüli noris. Hoopis vastupidi, mu ellujäämine avaldas talle niisugust muljet, et ta võttis enda õlule kaitsjarolli ja lükkas regulaarselt teisi lapsi liumäe pealt maha, kui mina tahtsin tulla liugu laskma. Lisaks nõudis ta, et ma lükkaks ka tema mäelt alla, kuna teda huvitas, milline tunne on nii kõrgelt alla kukkudes. Ma lükkasin tema palve tagasi. Lendlesime läbi põhikooliaastate ühtse meeskonnana, kus tema relvaks oli nunnu näolapp ja minu arsenaliks kõrgelennulised ettekäänded. Mina aitasin teda koduste ülesannetega ja tema varastas mulle vastutasuks ühepenniseid maiuseid.
Puberteedieelses eas astusime vaid korra üle platoonilise sõpruse piiri. See juhtus ühel laupäeva õhtul, kui tema vanemad olid jätnud meid mängima lauamängu Buckaroo ja samal ajal jooksis telekas taustaks romantiline vestern. Joy tähelepanu liikus jonnakalt eeslilt kirglikule stseenile, mille osalised olid kauboi ja särtsakas kauboineiu.
„Suudle mind samamoodi,“ kamandas ta ja tõmbas mu näo vastu ta enda nägu. Mäletan, kuidas tema suus oli likööriste toffee-kommide maitse, ja mõtlesin, kas sellist maitset tunneb ta ise kogu aeg. Jäime üksteisele umbes minutiks silma vaatama, kuni Joy tõmbus pettunult eemale ja tõstis sõnatult uue ämbri eesli turjale. Romanss jäi kängu veel mitmeteks aastateks, kuigi väljendasime üksteise nooruspõlve silmarõõmude vastu võrdväärset vastumeelsust.
Olgugi et võtsime gümnaasiumis erineva tasemega õppeaineid, olime ikka söögivahetundidel ja pärast kooli suurema osa ajast koos, haududes verdtarretavaid kättemaksuplaane õpetajate vastu, kes julgesid meid korrale kutsuda. Tavaliselt jõlkusin ma vaid moe pärast kaasa, aga pubekaaegse kiitsaka kehakuju tõttu võtsin kaitsjarolli enda õlule. Ja tööst mul puudu ei tulnud. Kaval naeratus ja sätendavad silmad lunastasid enamiku tema pattudest, aga tuli ette olukordi, kus füüsiline sekkumine osutus vältimatuks. Meist sai lõpuks ometi paar pärast üht ettekavatsemata puhkusereisi. Joy poiss-sõber jättis ta vaid loetud päevad enne väljalendu maha süüdistustega, et ta veedab minuga rohkem aega kui oma kutiga. Kogunenud pinged leidsid lahenduse Hazel Grove’is pubi nimega Dog and Partridge ees, kui mind kutsuti koosistumisele, mida tema poiss-sõber pidas toredaks õhtuks tête-à-tête, aga sellest sai hoopis tête-à-tête-à-tête.
Lõuna-Prantsusmaal lõkketule ääres, kui meid küttis liigne alkohol ja paljastatud ihu, olid intiimsuhted vältimatud. Puhkusel alanud romanss jätkus ka siis, kui naasime koju, ja lõõmas endise kuumusega kolm aastat hiljem ühes hämaras Boltoni pubis.
„Tahad Tenerifele kolida?“ Joy silmitses mind üle klaasiserva. Tema silmad otsisid sidet minu omadega.
„Ee … miks?“
„Meile pakuti võimalust pidada seal baari, ainsaks tingimuseks see, et seda peab kaks abielupaari, nii et ma ütlesin, et ma olen juba abielus.“
„Kellega?“ kriiskasin ma.
„Sinuga, sa totu. Kellega siis veel? Ma ütlesin, et me saaksime selle pidamisega hakkama küll, mina oleksin juhataja ja sina kokk ja …“ Tema kõnetempo kiirenes nagu alati, kui ta püüdis minust jutuvadaga lihtsalt üle sõita.
„Pea nüüd hoogu, pea hoogu.“ Ma tõstsin käe, et