kleiti ja lisas juurde samas toonis loori, kingad ja tuju.
Kiire tseremoonia viidi läbi traditsioonide järgi: kübaravõistluse pani kinni tädi Beryl, kellel õnnestus hämmastaval kombel liita omavahel kübar ja aiavõrk, konfette ja solvanguid loobiti ühepalju, pisaraid kiskuvad emotsioonid muutusid üha nakkavamaks võrdeliselt tarvitatud alkoholikogusega ning uued sugulased kuulutati kõva häälega tulevasteks parimateks sõpradeks, salamisi aga kiruti neid kui uusi kohustusi niigi koormatud turjal.
Tervitustest said kiiresti hüvastijätud ja viimased tilgad Beaujolais’ vahuveini valgusid valgele laudlinale. Järgmisel päeval pidime jätma Inglismaa seljataha, et alustada uut elu. Mesinädalad olid juba läbi.
3
Ärgata ühel hommikul üles ja taibata, et käes on päev, mil terve elu pöördub igaveseks pea peale, on pehmelt öeldes natuke jube. Ükskõik kuidas ma püüdsin, ei suutnud ma jääda uuesti magama, et vältimatuid sündmusi edasi lükata. Väike elevusvärin uue alguse üle jäi täielikult erinevate murede kokteili varju: äng, et nüüd oli liiga hilja, et muutuste hoog maha võtta, hirm pea ees tundmatusse vette hüppamise ja mitmeks aastaks veskikivina kaelas rippuva tohutu võla ees ning paanika millegi kaotamise üle – olgu selleks mõni eluliselt oluline paber, pass või hoopis viimsed mõistuseriismed. Eile sain vennanaise võrra rikkamaks. Täna pidin saama uue elu, uue isiksuse ja uued väljavaated.
Põnevus ja hirmud vahetusid lakkamatult. Elust kalade keskel näis olevat möödunud aastaid ja mu mõtted tormasid vaid ühes suunas – sinna, mis ootas ees. Viimaste kohvrite pakkimine ja sõit lennujaama möödus nagu iseenesest, justkui udus korduv tsükkel millegi otsimisest, uuesti otsimisest, uuesti-uuesti otsimisest. Tundsin, nagu oleksin külge saanud obsessiiv-kompulsiivse häire.
Raha? Patsutasin taskut. Kergendusohe … Või kas ikka oli kaasas? Surusin käe taskusse ja ohkasin uuesti. Jah, raha oli kaasas. Aga kas seda oli piisavalt? Võis mingi osa taskust välja kukkuda? Meenutasin, kuidas õngitsesin taskust välja võtmed, mille andsin Joy kätte. Kas mõned kalavere, higi ja pisaratega teenitud rahatähed lebasid just praegu ahvatlevalt märjal kõnniteel Joy ema maja ees? Tõmbasin rahapataka välja ja lugesin uuesti üle. Polnud sentigi kaotanud. Või äkki ikka olin? Kas lugesin raha valesti? Tõmbasin paki uuesti välja. 10, 20, 30, 40 …
„Pane see taskusse. Või muidu kaotad veel ära.“ Joy napsas rahatähed mu näppude vahelt ja voltis need oma rahakotis kokku.
Vaatasin üllatusega, kui rahulikult ta käitus, kuigi oli äsja jätnud emaga hüvasti. Joys peitus sellist sisemist jõudu ja praktilist mõtteviisi, mis oli minule kättesaamatu. Kui teel tuli ette mülgas, otsisin mina kõrvalteed, Joy aga marssis samal ajal otse läbi. Tal ei tulnud raskuste ja rüseluste vältimine pähegi. Kui ta otsustas midagi teha, liikus ta katkematult mööda sirget teed edasi, kuni missioon sai täidetud. Mina aga kargaksin umbropsu paremale ja vasakule, püüdes leida viisi, kuidas hiilida raskest tööst ja probleemidest mööda. Mõne meelest tähendas see laiskust, mina pigem nimetaks seda loominguliseks manööverduseks. Aga tuli tunnistada, et loomingulisteks manööverdusteks polnud sel hetkel ruumi.
David ja Faith otsustasid tulla hilisema lennuga Madridi kaudu järele, et seeläbi saata Mali, oma kassi, tema teekonnal. Lubasime järgmisel päeval baaris kokku saada.
Taksos Manchesteri lennujaamale lähenedes sõlmisid mu närvid hetkeks relvarahu. Üleüldine sagin ja ninna tungiv lennukikütuse lõhn viis mu tagasi aega, kus mu isiklikud kohustused piirdusid nõudega jõuda tagasi koju samades riietes, millega ma lahkusin, ja mitte jääda vahele ninanokkimisega.
See lennujaamadega seotud surin sai alguse tol ilusal päeval, kui mu vend omandas meie esimese lennukite registreerimisnumbrite kogumiku. Me mõlemad tegelesime nooremas kooliastmes rahutukstegevalt väikese arvu hobidega ning seda viga asus ema suure innukuse ja tempoga parandama. Ratsutamis-tunnid kogusid ajapikku hoogu, kuni me mõlemad kasvasime sellest ajaviitest välja – seda lausa sõna otseses mõttes. Puberteedieelses eas ei olnud nii minu kui ka mu venna kasv üldsegi mitte kidur. Küll aga olid kidurad meile määratud ponid. Lühike ratsu pluss pikk ratsanik võrdub kõhutäie naljaga kõigile pealtvaatajatele. Kepsjala ja minu teed läksid lahku.
Judo oli harrastus niisama lühikeseks ajaks. Kuigi ema nautis kogu südamest võimalust ajada meid igal laupäevahommikul majast välja, et ta saaks rahus koristada, kadus üsna kiiresti soov maksta mehele, kes meid seejärel korduvalt põrandale heitis.
Seega andsime võrdlemisi halvasti varjatud õudusega sõpradele-sugulastele teada, et liitusime nende tummalt seisvate noorte (ja mitte nii väga noorte) fanaatikute ridadega, kes asustasid Ringway rahvusvahelise lennujaama vaateaknaid.
Iga lennujaam äratab otsekohe eredad mälestused sellest, kuidas ma rüüpasin leiget Vimto limonaadi liiga suure talvejope karvase kapuutsi varjus. Regulaarsete ajavahemike järel summutasid vastu polüestrit trummeldava vihma pladina paarisaja jardi kaugusel õhku tõusva või maanduva lennuki põnevad möirged ja vilinad. Pöörasin otsekohe silmad taevasse ja lugesin lennuki registreerimisnumbri ette oma vennale, suu täis muna-majoneesivõileiba.
„Phee, ögrk, thee, kakth, kakth, theithe.“
Mu vend oli vilunud mu pudruste tähelepanekute tõlgendamises ja otsis seepeale tähelepanelikult meie märkmikust numbrit BYC 227.
„Mkm. Juba olemas,“ teatas ta enamikul kordadest. Aeg-ajalt piilusin kogenumate registreerijate kogusse. Nende märkmikes paistis alati olevat rohkem numbreid kui meil. Märkmed lennukite kohta ja kiirelt kritseldatud numbrid täitsid lehekülgi nende kaustikus.
„See pole võistlus,“ tuletas vend mulle alati meelde. Aga mäletan, kuidas tundsin end juba tollal alaväärsena: meil oli liiga vähe numbreid, ebapädev varustus, tilluke termostass. Meil polnud isegi lühilaineraadiosaatjat, millega oleksime saanud kuulata pilootide ja juhtimistorni vahelist salapärast vestlust. Ihkasime alati jõuda säärasele tasemele, aga selles peituski lennukivaatluse ja muude sarnaste kogumishobide võlu. Asja sisuks polnud kogumine, vaid igatsus enama järele. Isegi paksult täis kirjutatud kaustikuga vaategalerii kuningas jälgis kadestava pilguga, kuidas kohmakas metallkolakas tõstis end õhku vihmamärjalt bituumenkattelt ja monotoonsest elust, et suunduda kujuteldamatult värviliste taevalaotuste poole, mis ootasid silmapiiri taga. Tahtsime kõik kaasa minna, aga pealtvaatamine oli parim, mida üks kahvatu näoga 11-aastane poisike, kellel oli taskus vaid bussipileti jagu raha kojusõiduks ja kahepennine roostes binokkel, sai endale lubada. Oleksin pidanud juba tollal taipama, et jään elu lõpuni ihaldama midagi enamat. Rahulolu oli kahjuks määratud jääma igaveseks mu käeulatusest välja. See pole sama nagu pettumus või rahulolematus olemasoleva suhtes, vaid pigem kinnismõte, mis ei luba maha magada kindla peale nurga taga ootavat järjekordset võimalust. „Oportunistlik“ oli üks neist sõnadest, millega isa mu iseloomu kirjeldas, kui oli meie perest lahutanud. Harukordne oli avastada, et ta oli tundnud oma poegade vastu siiski piisavalt huvi, et väljendada konkreetset hinnangut, isegi kui ta avaldas selle kirjalikus vormis oma enesetapu eel. Mind rabas palju sügavamalt tõsiasi, et sain talt isiklikult kirja, kui see, et ta oli võtnud endalt elu.
Pärast kõiki aastaid, mil ta otsis midagi muud peale oma perekonna, jõudis ta rabava tõdemuseni, et tema rahulolu istus alati klaaspurgis riiulil, mis oli kõigest natuke liiga kõrgel. Ka mul vasardas ägedalt peas teadmine, et mu ostunimekiri elu kaubamajas sisaldas tõenäoliselt samavõrd kättesaamatuid asju.
Joy isa Arthur oli lubanud tulla lennujaama Joyga hüvasti jätma. Tema tütre emigreerumispäeval olid aga tulnud ette kiireloomulised asjad. Bolton Wanderers mängis Wembleyl Tranmere Roversi vastu kolmanda liiga finaalturniiril. Paks naisterahvas oli jõudnud hümni laulmiseks vaevu suu lahti teha, kui Arthur lubas kihutada, tuli takus, tagasi põhja poole, et meid ära saata. Kahjuks aga (seda muidugi mitte Tranmere’i fännide silmis) sai Bolton 1: 0 lüüa ja matuseriitused võtsid palju rohkem aega, kui algul arvati. Lisaks osutusid tol päeval ettearvamatult populaarseks lõbusõidud maanteel M1, mis üheskoos tähendas, et viimane kutse pardale kõlas pikalt enne Arthuri saabumist.
„Peame vist liikuma,“ pakkusin välja. Mina olin jätnud ema ja kasuisaga juba nende pool hüvasti. Samamoodi ka Joy ema Fayega. Kuigi Joy