alla. „Mida see peaks tähendama?”
„Ei midagi,” vastas Nick.
„See tähendab, et targa naise kohta on sul väga hea maskeering. Kübar ei tee ka asja paremaks. Juba keskkooli ajal naerdi selle üle, kui sa seda kandsid. ” Sarah saatis talle oma tavapärase „katsu-seda-ületada” pilgu.
Nick sõnas: „Sarah.”
„Kas me võiksime samal teemal jätkata, palun?” lausus Aurelie. „Ma tahan oma riided lõpuni kanda. Kübar on korralik. Hoover tahab juua.” Ta viis koera suure emailkausi juurde, mida Ona just selleks otstarbeks veega täidetult hoidis.
„Kui palju selle koera toitmine ka maksma läheb?” päris Sarah.
„Ma ei usalda inimesi, kes ei armasta loomi,” kähvas Aurelie, võttis taskust puntra pabertaskurätte ja pühkis oma lemmiku tilkuvad vuntsid kuivaks. Naise paksud juuksed ulatusid õlgadeni ja tihedad lokid tungisid lehvikuna kübaraääre alt välja. „Kummalgi teist pole nii palju viisakust, et talle musi anda, ja te teate, kuidas ta seda ootab.”
„Sa oled teda oma kojutulekust saadik minu juures hoidnud. Kas see ei tee minust loomaarmastajat?” päris Sarah. Ta elas Place Lafource’i külalistemajas. „Ta on seal olnud kümme päeva ja ma saan seda tõestada.”
„Ära ole rumal,” ütles Aurelie. „Kuidas?”
„Ninajälgede järgi, mis ta mu aknale on jätnud.”
Nick irvitas ja hõõrus Suckeri, nagu ta eelistas seda fantastilist põrandaharja kutsuda, külgi. „Ma ei suudle koeri,” sõnas ta.
„Ah, ära too mu koera vabanduseks, et sa end ilusate naiste juuresolekul üles kütad,” vastas Aurelie.
„Milleks meile meenutada, kui pinnapealne sa oled?”
Sarah turtsatas.
„Kuule, Rellie,” sõnas Nick, kutsudes naist hüüdnimega, mida ta kasutas hingelisematel hetkedel. „Ma teen näo, et sa ei öelnud seda. Te mõlemad teate, et me väldime praegu meie siinviibimise tegelikku põhjust, nii et lõpetame ettekäänete otsimise.”
„Ma ei taha sellele enam isegi mitte mõelda,” ütles Aurelie, väänates koera kaelarihma sõrmede vahel. „Kui on juhtunud midagi kohutavat, siis miks ma sellest kuulnud pole?”
„Kas te tänaseid uudiseid ei ole näinud ega kuulnud? Ajalehti ei ole lugenud?” Nick oli juba aru saanud, et Sarah polnud teinud kumbagi.
„Mul oli Poke Aroundis tegemist,” vastas Aurelie.
Nick näitas ta peale näpuga. „Poke Around? Sa ei osta ometi korstna ja õlgkatusega linnumajakesi või mida iganes neil seal müüa on.”
„Eileen Moggeridge on mu sõber. Ta on poejuhataja, kas mäletad?”
„Muidugi,” vastas Nick, liiga pinges, et samal teemal jätkata. „Lähme kusagile, kus me saame omaette olla. Delia juurde läheme hiljem.”
„Aurelie käis täna Poke Aroundis tööintervjuul,” teatas Sarah, liiga säravail silmil, liiga rõõmsalt. „Ta sai tööd ja hakkas kohe pihta.”
„Ma ei taha enam advokaadina töötada,” sõnas Aurelie kiiresti, andmata aega Nickile, kes oli juba suu avanud, midagi küsida. „Sina ka ei tahaks, kui inimesed vihkavad sind selle pärast, mida sa teed. Ja neil on õigus, mõnel neist. Mitte kõigi kindlustusfirmade puhul pole see nii, aga minu oma otsib ikka veel põhjusi, miks Katrina ohvreid mitte aidata, ja mul on sellest kõrini.”
„Aga sa võid ju mujal töötada,” lausus Nick ja tundis, kuidas ta hääl tõusis.
„Küsi seda paari aasta pärast. Võib-olla siis ma mõtlengi sellele. Praegu aga kavatsen ma teha espressot ja müüa Poke Aroundis linnumaju.”
See oli täielik õudusunenägu. „Kas sa Deliale oled juba rääkinud?”
Aurelie ei vastanud. Ta tundus ülekuumenenud oma laiade, poolde säärde ulatuvate pükstega mustas linases kostüümis ja madalates kingades.
„Kui kaua sul veel aega on, enne kui pead tagasi tööle minema?” päris Sarah, silmanähtavalt õnnelik, et noorim Boardist taibu tolgendab liblikjuukseklambrite, sipelgapesakomplektide ja klaasist tuhnikute seas, mille poolest pood oli kuulus.
„Eileenil oli väga hea meel, et ma üldse täna sain alustada. Tal pole midagi selle vastu, kui ma paar tundi ära olen,” sõnas Aurelie. „Kuulge, kas me ei võiks aega säästa ja rääkida siinsamas? Keegi ei pööra meile tähelepanu, kui näeb meid kolmekesi koos, ja keegi ei kuula meid pealt.”
Nick vaatas Sarah’le otsa, kes noogutas nõusolevalt.
„Kui see California asi välja tuli, me teadsime, et meil tuleb otsustada, kas ma peaksin sinna tagasi minema,” ütles Nick.
„Meie tahtsime ka minna,” sõnas Aurelie.
„Las ma lõpetan. Täna teatati, et kaevanduses ei olnud nii palju luid.”
Mõlemad naised vaatasid talle suuril silmil otsa. „Mille jaoks ei olnud palju?” päris Sarah.
„Kolmekümne kolme inimese jaoks. Nii palju kui vaja. Ühes täiskasvanud inimese skeletis on 206 luud, või 300, kuni mõned varase lapseea luud kokku kasvavad. Kolmekümne kahe inimese jaoks saadi enamik luid kokku ja mitte ainsatki, kui välja arvata vähesed loomakondid, mis poleks kuulunud nendele kolmekümne kahele.”
Aurelie sinised silmad hakkasid läikima. „Miks ei ole kõik luud alles – nende kolmekümne kahe omad, ma mõtlen?”
„Kas me peame sellest rääkima?” Sarah nihkus Nickile lähemale ja silitas ta käsivart. „See on sulle nii raske.”
Nick saatis talle kiire naeratuse. „Aitäh.” Kõik ta pingutused mitte mõelda emast kui skeletihunnikust olid olnud tulutud, kuid ta oli Sarah’le kaastunde eest tänulik. „Rotid või midagi nendetaolist on konte laiali vedanud ja ära närinud. Võib-olla leitakse veel luid.”
Mõlemad naised vaikisid.
„Kõigi nimed, keda oli võimalik tuvastada, pandi kirja. Ma tundsin nad kõik ära.”
Aurelie tõi kuuldavale tasase häälitsuse.
„Minu ema nimi oli kirjas ja Colin Foxi nimi samuti.”
„Kui hirmus,” ütles Sarah. „Vaene Mary.”
„Ma peaksin Billy Meche’iga selle pärast kontakti võtma,” lausus Nick, viidates kohalikule politseiülemale. „California politsei tahaks seda.”
„Küllap nad seda tahavad,” oli Sarah nõus.
„Jah.” Aurelie vaatas Nickile uurivalt otsa. „Aga kas sellest on mingit abi? Ma mõtlen konkreetset abi? Või tähendab see seda, et võime rahuliku eluga jälle hüvasti jätta? Jessas, ma tunnen ennast nii egoistlikuna ainuüksi sellele mõeldes.”
„Miks?” päris Nick. „Me kõik mõtleme seda. Aga kuidas jääb Deliaga? Te teate, milliste tunnetega ta seda lugu uudistest luges. Ta tundis end kohutavalt ja ta oli kurb, aga ma ei usu, et talle tuli pähe mõte, et meil on kavas oma elud avalikult purustada.”
Sarah libistas käe Nicki käevangu. „See ei ole meie kõige suurem mure.”
„Ei,” vastas Nick. „Aga me teame, mis on.”
„Kui sa tahad minna, siis mine,” ütles Aurelie. Ta tõmbas kübara silmile, et varjata nägu päikese eest. „Sul on õigus Mary eest… hoolt kanda. Meie jääme siia, Delia juurde.”
„Ma ei lähe,” ütles Nick. „Mitte praegu ja võib-olla mitte kunagi. Seda tehes võiksin juba märklauad meile selga kinnitada.”
„Ma tean, et mina olen argpüks,” lausus Sarah. „Aga mul on nii suur hirm, et mul on süda paha. Ma peaksin olema julgem.”
Nick tundis, kuidas ta värises.
„Noh, sa pole sugugi hullem kui