u aasta naistevanglas
Larryle Emale ja isale Ja Popile
Löö kella, kui see kõlab veel Löö käega täiusvõlale See mõra – kõik on mõrane Nii valgus sisse leiab tee. 1
Autori märkus
See raamat on minu memuaarid ja põhineb mu enda läbielamistel. Kõigi nende inimeste nimesid (ja mõne puhul ka äratundmist võimaldavaid omadusi), kes elasid ja töötasid vanglates, kus ma viibisin, on privaatsuse huvides muudetud. Ainsad erandid on õde Ardeth Platte ja Alice Gerard, kes lahkelt lubasid kasutada oma tõelist nime.
1.
ARE YOU GONNA GO MY WAY?
Brüsseli lennujaama rahvusvaheliste lendude pagasi kättesaamise ala oli avar ja õhurikas koht hulga lõputult tiirlevate karussellidega. Tormasin ühe juurest teise juurde, püüdes meeleheitlikult üles leida oma musta kohvrit. Kuna see oli täis narkoraha, muretsesin rohkem, kui ühe kaotsiläinud kohvri pärast oleks normaalne.
1993. aastal olin ma kahekümne nelja aastane ning tõenäoliselt nägin välja nagu iga teine närviline noor ja haritud töötav naine. Minu Doc Martensid olid ilusate mustast seemisnahast käsitsi valmistatud kontsakingade nimel nurka visatud. Kandsin musti siidpükse ja beeži jakki, olin tüüpiline jeune fille, kelles polnud märgata kübetki alternatiivkultuuri, kui mitte just tähele panna mu kaela ehtivat tätoveeringut. Olin teinud täpselt nii, nagu mind õpetati, ning andnud koti pagasisse teel Chicagost Pariisi, kus pidin ümber istuma ja sõitma edasi Brüsselisse.
Belgiasse jõudes otsisin pagasialalt oma musta ratastega kohvrit. Seda polnud kusagil näha. Pealetungiva paanikalainega võideldes küsisin oma keskkooliaegses kipakas prantsuse keeles, et mis minu kohvrist on saanud. „Vahel ei jõua pagas õigele lennule,“ ütles pagasiteeninduses töötav suur kapp. „Oodake järgmist Pariisist saabuvat lendu, teie kott on tõenäoliselt selle pardal.“
Kas mu kohver oli avastatud? Teadsin, et rohkem kui 10 000 deklareerimata dollari kaasas kandmine on ebaseaduslik, ammugi veel siis, kui see kuulub Lääne-Aafrika narkoparunile. Kas ametivõimud olid mulle jälile jõudnud? Ehk peaksin proovima tollist läbi pääseda ja jalga laskma? Või äkki ongi kott lihtsalt hiljaks jäänud? Sel juhul jätaksin maha suure summa raha, mis kuulub kellelegi, kes tõenäoliselt laseks mu kõigest ühe telefonikõnega tappa. Otsustasin, et viimane variant on ülejäänutest pisut hirmuäratavam. Seega jäin ootele.
Järgmine lend Pariisist jõudis viimaks kohale. Nihkusin lähemale oma uuele pagasiteeninduse „sõbrale“, kes kotte laiali tõstis. Üdini hirmunult on raske flirtida. Märkasin oma kotti. „Mon kott!“ hüüatasin ekstaasis, haarates Tumi kohvri järele. Tänasin teenindajat ülevoolavalt ja lehvitasin talle eblaka poolehoiuga, kui läbi iseliikuvate uste terminali purjetasin, kus sõber Billy mind juba ees ootas. Olin tollist tahtmatult mööda läinud.
„Ma olin juba mures. Mis juhtus?“ küsis Billy.
„Otsi mulle takso!“ sisistasin.
Ma ei hinganud enne, kui olime lennujaamast eemale sõitnud ja juba poolel teel läbi Brüsseli.
Minu Smith College’i lõpuaktus oli toimunud aasta varem ühel täiuslikul Uus-Inglismaa kevadpäeval. Päikeselaigulises sisehoovis huilgasid torupillid ning Texase kuberner Ann Richards õhutas mind ja mu kursusekaaslasi näitama kogu maailmale, millised naised me oleme. Mu perekond oli uhke ja säras, kui diplomi kätte sain. Äsja lahku kolinud vanemad tõstsid letile oma parimad kombed; väärikad lõunaosariikidest pärit vanavanemad olid rõõmsad, nähes oma vanimat lapselast kandmas kantmütsi ning seismas WASP-ide2 ja luuderohu keskel; väikevend oli surmani tüdinud. Minu organiseeritumad ja eesmärgile pühendunumad kursusekaaslased läksid edasi magistriõppesse, asusid oma esimesele tööpostile mõnes mittetulundusühingus või kolisid tagasi koju – Bushi esimese majanduslanguse madalpunktis polnud see kaugeltki tavatu.
Mina aga jäin elama Massachusettsis asuvasse Northamptonisse. Olin peaaineks valinud teatri ning andnud sellega paljuski ainest isa ja vanaisa skeptilisusele. Meie perekonnas on haridust alati kõrgelt hinnatud. Selles arstide, juristide ja õpetajate suguvõsas leidub vaid mõni üksik medõde, luuletaja või kohtunik. Pärast nelja aasta pikkuseid õpinguid tundsin end ikkagi diletandina, alakvalifitseerituna ja motivatsioonita teatrielus kaasa lööma, samas polnud mul ka tagavaraplaani jätkata akadeemilisi õpinguid või teha sisukat karjääri ega tahtmist otsustada enesestmõistetava varuvaliku – õigusteaduskonna – kasuks.
Ma polnud sugugi laisk. Olin kogu kolledžiaja restoranides, baarides ja ööklubides kõvasti rüganud, teenides higi, huumori ja sooviga töötada kaks vahetust järjest ära bosside ja kaastöötajate heakskiidu. Need töökohad ja need inimesed olid rohkem minu rida kui paljud nendest, keda olin kohanud kolledžis. Mul oli hea meel, et olin valinud Smith College’i, mis oli täis taibukaid ja hakkajaid naisi. Samas olin nüüdseks saanud ühele poole sellega, mida nõudsid minult sünnipära ja taust. Olin Smithi turvaliste seinte vahel muutunud kannatamatuks, ma lõpetasin kolledži üle noatera ja igatsesin kogeda, katsetada, uurida. Käes oli aeg elada omaenda elu.
Olin Bostonist pärit haritud noor naine, kes janunes boheemliku alternatiivkultuuri järele ja kel puudus selge tulevikuplaan. Kuid mul polnud aimugi, mida võtta ette kogu selle allasurutud seikluskirega või kuidas lõigata kasu oma riskiihalusest. Minu mõtteviisis ei ilmnenud vähimatki kalduvust teaduslikkusele ega analüütilisusele – kõik, mida ma väärtustasin, oli meisterlikkus, pingutus ja emotsioon. Üürisin korterit koos ühe teise teatrieriala vilistlase ja tema püstiogara kunstnikust tüdrukuga ning hankisin väikese pruulikoja kõrtsis ettekandja töökoha. Käisin läbi teiste ettekandjate, baarmenite ja muusikutega, kõik ühtmoodi tippseksikad ja eranditult musta riietunud. Me töötasime, me panime pidu, me käisime alasti ujumas või kelgutamas, me keppisime, mõnikord ka armusime. Me lasime end tätoveerida.
Nautisin kõike, mida Northamptonil ja seda ümbritseval Pioneer Valleyl mulle pakkuda oli. Jooksin pikki miile mööda maakoha teid, õppisin tosinat pinti õlut järsust trepist üles tassima, tegin arvukaid romantilisi apsakaid ahvatlevate tüdrukute ja poistega ning võtsin vabadel suve- ja sügispäevadel ette kesknädalasi retki Provincetowni randa.
Talve saabudes hakkas minus idanema aga rahutus. Koolisõbrad jutustasid oma tööst ja elust New Yorgis, Washingtonis ja San Franciscos ning hakkasin mõtlema, et mida kuradit ma küll siin teen. Teadsin, et ei lähe tagasi Bostonisse. Armastasin oma perekonda, aga vanemate lahutusest jäänud sadestusest tahtsin end iga hinna eest eemale hoida. Nüüd tagasi vaadates oleks suurepäraseks valikuks osutunud ka Euraili pilet või vabatahtliku töö Bangladeshis, aga mina jäin endiselt Valleysse.
Meie avar suhtlusring sisaldas ka kildkonda üle mõistuse stiilseid ja lahedaid lesbisid, kelle vanus jäi kolmekümnendate keskpaika. Need elukogenud ja elegantsed, minust vanemad naised tekitasid minus ebaharilikku häbelikkust, ent kui mitu neist mu naaberkorterisse kolis, saime sõpradeks. Teiste seas oli karedahäälne Kesk-Läänest pärit Nora Jansen, kelle pead ehtis liivakarva lokkis juuksepahmakas. Lühikest kasvu Nora sarnanes pisut Prantsuse buldogile või ehk valgenahalisele Eartha Kittile. Tema juures oli kõik veidralt koomilise alatooniga: veniv, irooniline ja kähisev hääl; viis, kuidas ta sind juuksepahmaka alt oma erepruunide silmadega vaadates pead kallutas; isegi see, kuidas ta oma lahutamatut sigaretti sõrmede vahel hoidis, ranne painutatud ja valmis žestikuleerima. Ta suutis lustlikul, terasel moel meelitada inimese rääkima ja kui ta sinu poole pöördus, siis tundus, nagu pajataks ta sulle mõnd neljasilmanalja. Nora oli sellest vanemate naiste seltskonnast ainuke, kes mulle mingisugustki tähelepanu osutas. See polnud just armastus esimesest silmapilgust, kuid Northamptonis oli ta ühe kahekümne kahe aastase seikluste otsija jaoks huviäratav tegelane.
Ja siis, 1992. aasta sügisel oli ta kadunud.
Nora ilmus uuesti lagedale pärast jõule. Nüüd üüris ta suurt omaette korterit tuttuue Arts and Crafts’i stiilis mööbli ja viimase peal muusikakeskusega. Kõik teised, keda ma tundsin, istusid koos oma korterikaaslastega kasutatud asjade poest ostetud diivanil,