oli siinkandis kõige lähem vaste šikile hotellisalongile. Tellisin närviliselt ühe soolaga Margarita, mis pani Nora kulmu kergitama.
„Kas selle jaoks külmavõitu ei ole?“ kommenteeris ta Šoti viskit tellides.
See oli tõsi, jaanuarituuled ei teinud Lääne-Massachusettsist mitte just ahvatlevat kohta. Oleksin pidanud võtma midagi tumedamat ja väiksemas klaasis, minu jäine Margarita paistis nüüd naeruväärselt lapsik.
„Mis see on?“ küsis ta, viidates väikesele metallkarbile, mille olin lauale asetanud.
Karp oli kollase-rohelisekirju ning algselt oli see sisaldanud sidrunipastille. Kaanel oli lääne suunas põrnitsev Napoleon, selgelt äratuntav tänu üleskeeratud servadega mütsile ja kuldsetele epolettidele. Karp oli olnud rahakotiks ühele naisele, kellega ma Smithis olin suhelnud – kõrgklassi naisele, ühele kõige lahedamale inimesele, keda olin eales kohanud. Ta oli õppinud kunstikoolis, elas väljaspool kampust, oli irooniline, uudishimulik, lahke ja viimase peal ning ühel päeval, kui tema karpi imetlesin, kinkiski ta selle mulle. See oli sigaretipaki, juhilubade ja 20-dollarilise rahatähe jaoks ideaalse suurusega. Kui püüdsin oma hinnalisest plekkrahakotist veidi raha võtta, et uue napsiringi eest maksta, lükkas Nora selle tagasi.
Kuhu ta nii mitmeks kuuks oli kadunud, küsisin ma ja Nora heitis mulle kiire hindava pilgu. Siis seletas ta külma rahuga, et üks tema õe sõber, kellel olid „sidemed“, oli talle tutvustanud narkokaubanduse maailma ning et ta oli käinud Euroopas ja saanud seal allilmaasjades ametlikult õppust ühelt Ameerika kunstikaupmehelt, kel olid samuti „sidemed“. Nora oli riiki vedanud narkootikume ja saanud töö eest kenasti tasutud.
Olin täiesti pahviks löödud. Miks Nora mulle seda kõike rääkis? Mis siis, kui ma lähen politseisse? Tellisin veel ühe joogi, ise pooleldi kindel, et Nora oli kogu loo välja mõelnud ja et see on kõige ajuvabam võrgutamiskatse, mis kunagi tehtud.
Olin Nora nooremat õde korra varem näinud, kui too oli tal külas käinud. Tema nimi oli Hester, ta oli sisse võetud okultismist ning temast jäi maha hulk amulette ja kanaluudest valmistatud suliseid nipsasjakesi. Pidasin teda Nora heteroseksuaalseks wicca-usku versiooniks, kuid tuli välja, et Hester oli Lääne-Aafrika narkoäri ninamehe kallim. Nora kirjeldas, kuidas ta oli koos Hesteriga Benini sõitnud, et kohtuda tolle narkoparuniga, keda tunti Alaji nime all ja kes meenutas rabava täpsusega MC Hammerit. Nora oli külalisena Alaji majas elanud, näinud pealt nõidarsti tseremooniaid ja ise neis osalenud ning nüüd peeti meest tema käliks. See kõik tundus sünge, kohutav, hirmutav ja metsik – ja üle mõistuse põnev. Ma ei suutnud uskuda, et tema, nii paljude hirmsate ja painavate saladuste hoidja, võtab minu oma usaldusaluseks.
Näis, nagu oleks nende saladuste avaldamine mind Noraga liitnud, ja sellest hetkest sai alguse meie salatsev kurameerimine. Mitte keegi ei peaks Norat klassikaliseks iluduseks, kuid tal oli külluses nutti ja sarmi ning ta valdas meisterlikult näilise sundimatuse kunsti. Ja nagu see on alati olnud, haakun ma inimestega, kel on minu suhtes selge eesmärk. Mind võrgutades oli Nora ühekorraga järjekindel ja kannatlik.
Järgmiste kuude jooksul saime palju lähedasemaks ja ma avastasin, et hulk mu kohalikke tuttavaid töötas salaja tema heaks, teadmine, mis mõjus mulle julgustavalt. Olin lummatud sellest keelatud seiklusest, mida Nora minu jaoks kujutas. Kui ta pikka aega Euroopas või Kagu-Aasias viibis, kolisin tema korterisse peaaegu sisse ning hoolitsesin tema armastatud mustade kasside Edithi ja Dum-Dumi eest. Ta võis helistada varajastel hommikutundidel teiselt poolt maakera, et küsida, kuidas kiisukestel läheb, telefoniliin suure kauguse tõttu klõpsumas ja sahisemas. Hoidsin kõik enda teada, põigeldes kõrvale uudishimulikuks muutunud sõprade küsimuste eest.
Kuna äri juhiti kusagilt kaugelt, tundus narkootikumide olemasolu mulle täieliku abstraktsioonina. Ma ei tundnud kedagi, kes kasutaks heroiini, ning sõltuvuse all kannatamine polnud asi, millele oleksin mõelnud. Ühel kevadpäeval naasis Nora koju tuliuue valge Miata kabrioletiga ja kohvritäie rahaga. Ta viskas raha voodile ning püherdas selle sees, alasti ja itsitades. See oli tema seni suurim tuluosa. Varsti kimasin ise Miatas ringi, Lenny Kravitz kassettmakis nõudlikult pärimas: „Are You Gonna Go My Way?“
Hoolimata veidrast romantilisest suhtest Noraga (või ehk just selle tõttu) teadsin, et mul on vaja Northamptonist minema pääseda ja ometi kord midagi ette võtta. Olin koos sõbranna Lisa B. – ga jootraha kõrvale pannud ning otsustanud suve lõpus end kõrtsist töölt lahti võtta ja San Franciscosse sõita. (Lisa ei teadnud Nora salajastest afääridest midagi.) Kui seda Norale ütlesin, vastas ta, et talle meeldiks väga omada korterit San Franciscos, ja pani ette lennata sinna seda otsima. Olin šokeeritud, et tema tunded minu vastu olid nõnda tugevad.
Vaid nädalapäevad enne seda, kui kavatsesin Northamptonist lahkuda, sai Nora teada, et peab tagasi Indoneesiasse sõitma. „Miks sa ei võiks koos minuga tulla ja mulle seltsiks olla?“ tegi ta ettepaneku. „Sa ei pea mitte midagi tegema, lihtsalt puhkad ja mõnuled.“
Ma polnud kunagi Ameerika Ühendriikidest välja saanud. Kuigi lootsin Californias uut elu alustada, kõlas ettepanek vastupandamatuna. Ma igatsesin seikluste järele ja Noral oli just üks pakkuda. Ühegi Northamptoni tüübiga, kes olid temaga eksootilistes riikides kullerina kaasas käinud, polnud kunagi midagi halba juhtunud – nad tulid tagasi lennukate lugudega, mida said kuulda üksnes väljavalitud kõrvad. Järeldasin, et Nora seltskond ei saa mulle midagi hullu teha. Ta andis mulle raha, et osta pilet San Franciscost Pariisi, ja ütles, et pilet Balile ootab mind Charles de Gaulle’i lennujaamas Garuda Airi letis. Nii lihtne see oligi.
Nora ja tema kuriteokaaslase, kitsehabemega Jacki ebaseaduslike ettevõtmiste kattevarjuks oli kunsti- ja kirjandusajakirja väljaandmine – kahtlane, kuid oma ähmasuses asjakohane. Kui sõpradele ja perekonnale seletasin, et kolin San Franciscosse ning hakkan töötama ja reisima ajakirja kaastöölisena, olid kõik minu uue ameti üle üksmeelselt üllatunud ja kahtlustavad, aga ma tõrkusin nende küsimustele vastamast ja tekitasin enda ümber salapärasuse aura. Northamptonist lahkudes ja koos sõbranna Lisaga läände suundudes tundsin, nagu viimaks ometi oleksin alustanud isiklikku elu. Tundsin, et olen valmis milleks iganes.
Sõitsime Lisaga peatusi tegemata Massachusettsist Montana piirile, juhtides ja põõnates kordamööda. Keset ööd keerasime seal parklasse magama ja ärgates nägime idas Montana uskumatut kuldset päikesetõusu. Ma ei suutnud meenutada õnnelikumat hetke oma elus. Pärast Kõrge Taeva osariigi läbimist kihutasime läbi Wyomingi ja Nevada, kuni viimaks kurseerisime üle Bay silla San Franciscosse. Ma pidin lennukile jõudma.
Mida on vaja kaasa võtta Indoneesia reisile? Mul polnud aimugi. Pakkisin väikesesse L. L. Beani spordikotti paari musti siidpükse, varrukateta kleidi, äralõigatud säärtega teksad, kolm t-särki, punase siidseeliku, musta miniseeliku, jooksuriided ja paari musti kauboisaapaid. Olin nii põnevil, et ujumisriided ununesid sootuks.
Pariisi jõudes läksin otsejoones Garuda leti juurde, et saada kätte oma pilet Balile. Nad polnud minust midagi kuulnud. Paanikasse sattudes võtsin istet lennujaama restoranis, tellisin kohvi ja püüdsin välja mõelda, mida teha. Mobiiltelefonide ja e-mailide aeg ei olnud veel kätte jõudnud ning ma ei osanud isegi oletada, kuidas Noraga ühendust võtta. Arvasin, et mingi info on kuskil kaotsi läinud. Viimaks tõusin püsti ja läksin leheputkasse, ostsin sealt Pariisi reisijuhi ja valisin välja südalinnas kuuendas linnajaos asuva odava hotelli. (Mu ainsal krediitkaardil oli väga väike limiit.) Oma tillukesest toast võisin näha Pariisi katuseid. Helistasin Jackile, Nora vanale sõbrale ja nüüdsele äripartnerile Ühendriikides. Salalik, üleolev ja võimeline mõtlema üksnes prostituutidele, ei kuulunud Jack just minu lemmikinimeste nimekirja.
„Ma olen Pariisis hädas. Mitte miski sellest, mida Nora rääkis, ei vasta tõele. Mida ma nüüd peaksin tegema?“ küsisin tema käest.
Jack oli pahane, kuid otsustas, et ei jäta mind saatuse hooleks. „Otsi üles Western Union. Saadan homme sulle piletiraha.“
Ülekanne ei saabunud mitu päeva, aga mul oli sellest ükskõik. Erutuse uduga ümbritsetuna hulkusin ma Pariisis ringi ja ahmisin endasse kõike. Suurema osa prantslannade kõrval nägin välja nagu teismeline ja selle muljega võitlemiseks ostsin ühe paari kauneid musti ämblikuvõrgulaadseid