laupäeva õhtupoolikul külmas paduvihmas juuksurit, kes vormiks mu väljakasvanud blondid kiharad esinduslikuks soenguks, koperdasin tilkudes sisse pisikesse salongi, viiendasse, kus proovisin löögile saada. Eelnevas neljas oli mind ees oodanud arktiline Šveitsi vastuvõtt, kuid nüüd küsis pehme tuttav aktsent: „Sul läheb vist veidi abi vaja?“
Hakkasin peaaegu nutma, kui nägin toda tüüpi, kes seda küsinud oli – armas noor lõunaosariiklane, kelle nimi oli Fenwick ja kes nägi välja nagu Terence Trent D’Arby. Ta võttis minult märja mantli, juhatas mu toolile istuma ning pakkus kuuma teed ja juukselõikust. Fenwick oli uudishimulik, kuid leebe, ent olin tõrges rääkima midagi iseenda või salongis viibimise kohta. Ta jutustas New Orleansist, muusikast ja Zürichist. „See on võrratu linn, aga meil on siin kohutavaid heroiiniprobleeme. Sa sõna otseses mõttes näed inimesi tänaval lamamas, täiesti pilves.“ Tundsin häbi. Tahtsin koju. Tänasin Fenwickit ülevoolavalt, kui salongist lahkusin. Ta oli üle mitme kuu ainus, kellega olin sõbraks saanud.
Igal ajal, kõigest ühe telefonikõne peale oleks mu perekond aidanud mul pääseda sellest supist, mille ise olin kokku keetnud, aga ma ei helistanud neile. Arvasin, et pean ise välja rabelema. Ma ise olin end sellesse jamasse mässinud ja ma ise pidin sellele lahenduse leidma, kuigi nüüd muutis mõte, et lahendus võib kujuneda vägagi masendavaks, mind hirmust kangeks.
Nora ja Alaji nuputasid välja keeruka ja ohtliku skeemi, kuidas Zürichi lennujaamas kohvrid ära vahetada, kuid õnneks ei jõudnud narkootikumid, mida Nora tahtis mind vedama panna, kunagi kohale ja ma pääsesin napilt narkokulleriks saamisest. Näis olevat vaid aja küsimus, mil katastroof mind tabab, ja mul polnud toimuva üle mingit võimu. Teadsin, et pean põgenema. Tagasi Ühendriikidesse jõudes istusin esimesele California lennule, millele pileti sain. Lääneranniku turvalises kauguses katkestasin kõik sidemed Noraga ja jätsin kuritegeliku elu selja taha.
2.
Kõik muutus ÜHE HETKEGA
San Francisco oli teretulnud pelgupaik – ma võisin olla küll veidrik, aga vähemalt viibisin teiste omasuguste seas. Sain peavarju Lower Haightis vana sõbra Alfie juures, kellega olin pruulikoja kõrtsis koos töötanud ja kes nüüd oli San Franciscosse kolinud. Olin üdini vapustatud ja tundsin end nagu suitsev SkyLabi kosmosejaama rusukamakas, mis on läbi atmosfääri tagasi Maale prantsatanud. Kui Alfiet läheduses polnud, istusin meie korteri põrandal ja mõtisklesin tehtu üle, rabatud sellest, kui kaugele ma neil eksiteedel olin uidanud ja kui kerge südamega olin olnud valmis iseend kõrvale lükkama. Tõotasin, et ei salga end enam kunagi maha, mitte millegi ega kellegi nimel.
Pärast allilmas veedetud kuid võttis normaalse eluga harjumine omajagu aega. Olin pikalt elanud toateeninduse, eksootika ja ärevuse keskel. Kuid San Francisco kandis elas mul mitu head kolledžiaegset sõpra, kes võtsid mu oma tiiva alla ning tõmbasid mu tagasi töö, grillipidude, softball’i ja teiste elutervete riituste maailma. Suitsetamise jätsin maha.
Olin raha pärast katkematult hirmul ja hankisin endale kohemaid kaks töökohta. Tõusin varahommikul, et minna oma esimesele töökohale Castro linnaosas ja avada kell seitse hommikul Josie’s Juice Joint and Cabaret’ nimeline klubi, ning jõudsin koju hilisõhtul pärast administraatoritööd šikis Itaalia restoranis, mis asus teises linna otsas Pacific Heightsis. Viimaks sain ma „päris“ töökoha teleproduktsioonifirmas, mis spetsialiseerus teleturu tüüpi reklaamidele. Töö nõudis möödujate meelitamist järele proovima pentsikuid avalikesse kohtadesse üles seatud trenažööre, võttepaigal kolmandajärguliste staaride eest hoolitsemist ja võhivõõraste inimeste näokarvade vahatamist. Lendasin ringi kogu riigis, filmides inimesi, kes tahtsid olla vähem paksud, vähem vaesed, vähem kortsus, vähem üksildased või vähem karvased. Avastasin, et suudan jutule saada ükskõik kellega, olgu see Bruce Jenner või vuntsidega ema, ja et leian nendega kiiresti ühise keele – ka mina tahtsin olla vähem vaene, üksildane ja karvane. Töötasin end kõikeoskavast assistendist üles tõeliseks produtsendiks, kes tegeleb eelproduktsiooni, filmimise ja saate toimetamisega. Armastasin oma tööd ja see pakkus tublisti lusti mu sõpradele, kes tögasid mind viimatise hilisõhtuse elumuutva vidina, süsteemi või kreemi teemal.
Käisin küll kohtamas, ent pärast Noralt põhjalikult kõrvetada saamist tundsin end ikka veel üsna rabeda ja ebalevana. Mulle sobis hästi sarivallalise elu, milles aeg-ajalt lahvatanud pöörased armulood aitasid mõtteid töölt eemale juhtida.
Ma ei rääkinud oma uutele sõpradele sõnagi lähedasest suhtest Noraga ja minu saladust teadvate inimeste ring jäi endiselt väga väikeseks. Aja möödudes lasin end vaimus tasapisi lõdvemaks. Tunne pidevalt pea kohal rippuvast kirvest hakkas vähehaaval kaduma ja näis, nagu oleks kõik, mis juhtus, olnud lihtsalt üks ajuvaba vahemäng. Arvasin, et oskasin ohtu õigesti hinnata. Suhtusin Nora seltsis välismaal veedetud aega kui kiiresse sissejuhatusse maailma tõsiasjadesse; mõistsin, kui inetuks võivad asjad minna ja kui tähtis on jääda enda vastu ausaks isegi keset seiklusi või enese proovilepanemisi. Olin reisidel kohanud kõikvõimalikke tegelasi, kelle väärikusel paistis olevat hind – pealegi suuresti varieeruv –, ja otsustasin, et järgmine kord kirjutan oma eneseväärikuse hinnasildile suurema numbri, kui keegi jaksab maksta.
Kogu selle mällu peidetud elukogemusega tundsin end ühe pagana suure õnneseenena. Tore töö, toredad sõbrad, tore linn, tore seltsielu. Tänu ühistele sõpradele kohtusin Larryga, ainsa semuga, keda teadsin jõudeolekut armastavas San Franciscos töötavat sama palju kui mina. Ta hoidis käigus mittetulundusliku meediainstituudi uudisteportaali AlterNet. Kui ma pärast pikki montaažiruumis veedetud tunde sealt poolsurnult välja roomasin, võisin hilisõhtuse söömaaja või veelgi hilisemate drinkide osas alati Larry peale loota.
Tegelikult oli Larry alati kõigeks valmis. Suvalised piletid suvalisele muusikafestivalile? Larry oli käpp. Tahad ärgata pühapäeva varahommikul, minna Tenderloinis asuvasse Glide’i kirikusse ja seejärel kuuetunnisele linnaringkäigule koos boksipeatustega Veriste Mary’de jaoks? Larry oli juut, aga kindla peale oleks ta tulnud ka kirikusse ja kirikulaulude ajal suud kaasa maigutanud. Ta polnud küll mu ainuke heterost meessõber, kuid meil oli ühesugune ja hästi klappiv huumorimeel ning temast sai kiiresti kõige usaldusväärsem hea tuju allikas, keda ma teadsin.
Larry uue parima lesbisõbrana sain kuulda igast tema romantilisest vallutusest ja ärapõlgamisest kuni räpaste üksikasjadeni välja, mis olid ühtaegu õõvastavad ja lõbustavad. Tema edusammudele hinnangut andes ei säästnud ma teda vähimalgi moel. Ta tegi mulle vastuteene ja kohtles mind nagu kuningannat. Ühel õhtupoolikul saabus mu kontorisse rattakuller koos pakiga, millest ilmus lagedale ehtne pehme Philadelphia soolakringel, mida täiendas vürtsikas sinep. Larry oli need idaosariikidesse tehtud reisilt just mulle kaasa toonud. Kui armas, mõtlesin ma kringlit mäludes.
Kuid siis juhtus midagi häirivat. Larry jäi ühel oma vallutuskatsel konksu otsa ja see osutus ebameeldivalt läilaks juhtumiks. Ta muutus märgatavalt vähem toredaks. Ma polnud ainuke, kes toimunut tähele pani. „See plika veab teda ninapidi,“ irvitasid teised sõbrad. Me pilkasime Larryt halastamatult, aga see ei näinud talle avaldavat mingit mõju. Seega pidin ohjad enda kätte haarama ja ühe räpase ööklubi pimedas nurgas end Larry väärikuse nimel ohverdama, suudeldes teda otse tema üllatunud teravmeelsele suule.
Suudlus köitis tema tähelepanu. Ja minu oma. Mida põrgut ma küll mõtlesin? Teesklesin mitu kuud, et midagi ei juhtunud, püüdes samal ajal oma tunnetes sotti saada. Larry ei sarnanenud ühelegi mehele, kellest ma minevikus olin sisse võetud. Esiteks meeldis ta mulle. Teiseks oli ta lühike, vaidlushimuline ja abivalmis mees suurte siniste silmade, laia naeratuse ja äärmiselt paksude juustega. Olin minevikus pidanud kohaseks magada üksnes pikkade eksootiliselt nägusate eneseimetlejatega. Mul polnud mingit kindlat soovi minna kohtama mehega ja see mees siin polnud isegi minu tüüp mitte!
Välja arvatud asjaolu, et oli ikka küll. Larry oli täpselt minu tüüp. Isegi pärast meie kentsakat baarisuudlust jäime endiselt lahutamatuks, ent mõistagi oli ka tema segaduses. Kuid ta ei käinud peale, ei nõudnud vastuseid ega selgust, ta lihtsalt ootas. Soolakringlit meenutades sain aru, et Larry oli juba siis olnud minusse armunud ja mina temasse. Paari kuuga sai meist tõeline, ametlik paar, mis tekitas meie skeptilistes