söör?»
Hague noogutas, ning tema pikaaegne antipaatia raudkõva seersandi vastu sulas soojaks meeldimiseks ning imetluseks. Brian oli mees, kes nad kõik eluga kohale viib.
Seersant kortsutas Hague’i poole oma tumedaid kulme. «Ja ma ei usu, et Crosse mõtles tõsiselt, mida ta ütles. Ta on väga vapper mees. Me kõik oleme veidi närvilised. Aga ta on hea mees, hea raketlane.»
Kui järelkäru taas liikvele läks, jäid lahingupaika märkima kolm hauatähist raja kõrval ning kuhi äravisatud varustust. Hague loobus kõigist salvestusseadmetest ning jättis alles vaid Whitcombi säritatud fotorullid, ratsioonid, püsside laskemoona ning päevikud, mida teadusjao erinevad liikmed pidanud olid. Tema käsu peale lõi seersant Brian vastumeelselt pneumokahuri laskemehhanismi puruks ning jättis relva statiivile kompressori ja mürsuvööde kõrvale. Hague arvas, et kergenenud koormaga võisid kõigest kolm meest järelkäruga toime tulla, ning ta asus Briani ja Crosse’iga rakmetesse. Teised ei kõndinud enam rada mööda, vaid liikusid sellest kummalgi pool vägevate sammasjuurte ja puutüvede vahel, järgnedes sonari surinale.
Rajamärke enam ei jäetud, ning Hague hoiatas neid ebavajaliku lärmi tekitamise eest.
«Ei mingeid rajamärke. See muda on piisavalt vesine, et meie jalajäljed minutitega kaotada. Me ei tekita kära ega jäta maha prahti. Kõik, mida nad kuulda võivad, on sonar, ning see ei kosta kaugele.»
Rännaku seitsmekümne esimesel päeval kükitas Hague maha, kukkus peaaegu pikali ning urahtas: «Puhkepeatus.»
Ta jõllitas tema ümber metsaporis kükitavaid räpaseid, räbaldunud hernehirmutisi.
«Miks me seda teeme?» küsis ta eikelleltki. «Miks me aina edasi ja edasi läheme? Miks me lihtsalt pikali ei heida ja ära ei sure? See oleks kõige lihtsam asi, mis mulle praegu pähe tuleb.» Ta teadis, et Raketiteenistuse ohvitserid niimoodi ei rääkinud, aga ta ei tundnud end ohvitserina; lihtsalt kurnatud, palavikus, rampväsinud mehena.
«On meil mõni uhke pärimus, mis meid inspireeriks?» lõrises ta. «Ei, me oleme lihtsalt viletsad raketlased, keda kõik teised teenistuse harud endasse tahavad sulandada. Meil pole Granti või John Paul Jones’i, kes meile raskes situatsioonis eeskuju annaks. Ühendriikide Raketiteenistusel pole muud kui mälestus paarist laevast, mis kord teele läksid ja eales tagasi ei tulnud. Meestest, kes lihtsalt haihtuvad, ei saa luua legende.»
Laskus vaikus, ning näis, nagu olnuks mudased kogud liiga kurnatud, et vastata. Siis kõneles seersant Brian.
«Raketlastel on oma legend, söör.»
«Mis legend, Brian?» norsatas Hague.
«See legend on siin, söör. Selle nimi on «Pisike Ustav Robot Üks».»
Hague naeris õõnsalt, ent seersant jätkas juttu, nagu poleks ta seda kuulnudki.
«Planeediuurimisretk Üks – üksus, kellest terve planeet jagu ei saanud. Veenus materdas meid kõigega, mis tal oli: metsloomad, mädasood, mürgised taimed, nälg, palavik, ja meie läksime ikka edasi. Ta tegi meid vaid targemaks ja kangemaks ja võitmatumaks. Ja me murrame neist sisalikmeestest ja džunglist läbi ja marsime baasi nii uhkelt, nagu läheksime paraadile.»
«Lähme,» kutsus Hague, ning nad tuigerdasid taas jalule: üheksa kõhna läbivettinud mudast kaltsupundart, kel peas korralikud mustad allalastud põsekaitsetega teraskiivrid. Teised hiilisid rajalt minema ning Hague, Brian ja Crosse sikutasid rakmetest ja järelkäru veeres paigalt. Siis aga jäi ratas puu taha kinni, ning kui nad selle vabaks tõmbamisega vaeva nägid, jõudis nendeni kusagilt kaugemalt kostev sarvehääl.
«Jälle nad tulevad,» oigas Crosse.
«Nad ei saa… meist… veel niipea… lahti,» urises Hague, tõmmates kogu oma keharaskust mängu pannes köiest. Järelkäru pääses hooga liikuma, ning kõik kolm paiskusid ettepoole ja kukkusid vihastena mudasele teerajale.
Nad istusid ja pühkisid nägudelt pori, kui Brian äkitselt kiivri peast võttis ja maha viskas. Siis ajas ta selja sirgu ja kuulatas pingsalt. Hague jõudis mõelda, kas mees on päris lolliks läinud, kui seersant end püsti ajas.
«Olge vait ja kuulake,» urises Brian. «Kuulake! Kuulake! See on sireen! Kusagil kaugel, kord iga kahe sekundi tagant!»
Hague võttis oma raske kiivri peast ja pingutas iga närvi, et paremini kuulda. Tõepoolest kõlas metsavaikuse taustal ähmaselt üks regulaarne hääl.
Tema ja Brian vaatasid säravate silmadega üksteisele otsa, julgemata välja öelda, mida nad mõtlesid. Crosse tõusis püsti ja toetus haagiserattale nagu tühi kott, näol küsiv pilk.
«Mis on?» Kui nad talle midagi ütlemata otsa vaatasid, ikka pingsalt kuulatades, taipas temagi: «See on ju baas! Ongi nii, see on baas!»
Hague tundis kõris pitsitust, ja siis ta karjus ja lasi püssi. Metsa alt sibasid välja teised, nägudel sõgedad naeratused, ning nad liitusid Hague’iga, nii et kogu mets püssilaskudest kajas. Kui nad edasi läksid, hakkas Hirooka peenel häälel skandeerima:
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.