juba tema rinna- ja seljaplaate külge.
Komandör Chapman silmitses talle vastu vaatavaid nägusid. Tema tillukeses ruudukujulises kontoris istusid jaokomandörid. «Noh, millised nende väljavaated on?»
Bjornson, tehnikaosakonna juht, silmitses Chapmani rahulikult.
«Ma võin Devlini eest kosta. Ta ei pea eeskirjadest kuigi rangelt kinni, aga sellepärast ma teda sellele ekspeditsioonile soovitasingi. Ta on parim ebaharilikus olukorras; säärases, kus ta saab loota vaid omaenese nutikusele. Ta toob mehed koju.»
Kahurväelane Branch rääkis järgmisena. «Hague’i kohta ma ei tea. Ta on noor ja läbikatsumata. Tundus veidi ebakindel. Ta võib paanitseda ja kasutuks muutuda. Ma saatsin tema, kuna kedagi teist polnud võtta, välja arvatud mina ise.»
Komandör köhatas kurgu puhtaks. «Ma tean, et sa tahtsid minna, Branch, aga me ei või juhtivohvitsere välja saata. Igatahes mitte veel. Kuidas Clarkiga on? Kas tema suudaks Devlini tööd teha?»
«Clark saab hakkama,» ütles kapten Rindell teadlaste jaost. «Talle meeldib eeskirjade külge klammerduda, aga ta on vastupidavast materjalist. Kui Devliniga midagi juhtub, toob tema nad tagasi.»
«Hmm… seega on Hague nende käsuahelas ainus küsitav lüli. Noor järeleproovimata mees. Muidugi, ta on ainus nooremohvitser. Pole mõtet selle üle närveldada, aga ma ütlen teile ausalt, et kui nood mehed järgmise kullerraketi saatmise ajaks oma andmeid meile toonud ei ole, on Ühendriikide Raketiteenistusega tõenäoliselt ühel pool. See ettevõtmine siin kuulutatakse läbikukkunuks. Projekt katkestatakse täielikult ning meid käsutatakse tagasi Maale lahingjõudude koosseisu.»
Bjornson vaatas kosmodroomi aknast välja ning silmitses räbukattega paraadväljakut sada jalga allpool. «Miks te nõnda kindlad olete, et Raketiteenistus otseses laialisaatmisohus on?»
«Viimase kullerraketiga oli kaasas salajane memo minister Doughertylt. Palju räägitakse sõjast, ning teised armee harud nõuavad rohkem relvi. Nad tahavad neile eraldatavat raha ja varusid meie arvelt kasvatada. Me peame näitama, et teeme head tööd; andma valitsusele konkreetseid tulemusi adekvaatse info näol Veenuse pinna; selle muldade ja loodusvarade kohta.»
«Aga kopterid?» päris Rindell. «Nad tõid raportite tarbeks päris head infot.»
«Jah, aga kõigest neljase meeskonnaga ei suuda nad piisavalt ära teha.»
Branch lõikas kuivalt vahele. «Tundub, et jääb üle ainult loota. Rakett on oma kütuse ammu ära kulutanud. Nende baasist lahkumisest on möödas üle kümne nädala.»
«Eeldades, et nad maad mööda marsivad, siis… Jumal hoidku, neil on ju ainult sonar ja raadio!» ütles Bjornson. «Hoiame pigem sireeni käigus. See on üpris nõrk lootus, aga me peame kõike proovima. Keegi minu jaost on alati kuuldepostil, me saadame välja sonarikiirt ja raadioteateid iga kolmekümne minuti tagant, ning koos sireeniga on see tõesti kõik, mida me teha saame. Ma ei usu, et miski elav kahekümne viie miili raadiuses võiks seda sireeni mitte kuulda, või meie kuulajate abil neid.»
«Olgu.» Komandör Chapman silmitses lootusetult järjekordset pakki raporteid, mis tema laual kuhjusid. «Saatke välja salgad kümne miili piirini, aga pidage meeles, et me ei või endale meeste kaotust lubada. Kui kopterid tagasi on, saatke mõlemad lääne poole.» West pidas silmas suunda nullmeridiaanist läände, mis oli emaraketi maandumispaiga järgi tähistatud. «Ega seal vihmametsas palju otsida pole, aga asi seegi. Nad võivad mõne raadiosõnumi kinni püüda.»
Chapman naasis tusaselt oma raportite juurde ning teised läksid toast välja.
III
Öösel vahis olles nägi Hague sünge metsa hämaruses varitsemas tuhandet õudust, ent kui ta oma valguspakiga läbi pimeduse puuris, ei olnud seal midagi. Ta mõtles, kui kaua ta suudab, enne kui ta varustusseersant Didricksoni kombel murdub ning kamraadid ta lõhkekuulidega maha lasevad. Ta otsustas, et pidi olema nagu Brian, karm ja kindel, tehes alati õiget asja. Ta oli tulnud sõjakooli kahurväeosakonnast ning õppinud põgusalt äsjarajatud Ühendriikide Raketiteenistuses. Siis oli tulnud Veenuse-missioon. Võimalus olevat olnud üks kahest, ning kõigist vabatahtlikest valiti just tema. Ja kui baaslaagrist Veenusel läks teele esimene ekspeditsioon, oli taas võetud just teda. Miks, siunas ta meelt heites saatust. Muidugi, ta oli tahtnud tulla, aga miks olid komandörid temasse uskunud, kui ta isegi oma vastupidavust ei teadnud.
Rajalt hääli kuuldes tõstis ta automaatselt karabiini ning hüüatas väsinult: «Seis!»
«Kõik on korras, Hague. Siin on Clark ja Arndt.»
Väike sitke sideohvitser ning kõhetu luine geoloog Arndt, kellel oli ikka käsi kaelas, ilmusid Hague’i valguspaki kumasse.
«Kas on tulnud veel sarvehääli või nooli?» Clarki hääl tundus napp ja allasurutud; Hague mõtles, kas ehk ei hakanud temagi pingele alla vanduma.
«Ei, aga Buccil läheb aina halvemini. Kas te teda järelkäru peale võtta ei saa?»
«Hague, ma olen sulle kakskümmend korda öelnud, et järelkäru on täis ja katkimineku äärel. Tee endale selgeks, et me ei või enam mõelda üksikutest meestest, vaid tervest rühmast. Kui keegi marssida ei suuda, tuleb ta maha jätta, või me kõik võime hukka saada.» Tema hääl oli metsik, ja kui sigaretti püüdis süüdata, siis ta käsi värises. «Olgu, see on mõrv, ja see ei meeldi mulle rohkem kui sulle endalegi.»
«Kuidas meil läheb? Milline on üldpilt?» Mõlemad ohvitserid üritasid toda ülespuhutud fraasi meenutades kergelt naeratada. See oli olnud ühe sõnakõlksutaja lemmiklause, kelle alluvuses nad kord olnud olid.
«Asjad pole kiita. Meid on nüüd kakskümmend kaks.»
«Hirooka arvab, et me jõuame peagi baasi raadioulatusse,» jätkas ta lootusrikkamalt. «Selle interferentsi juures ei või muidugi kindel olla.»
Nad kõnelesid veel natuke, ning siis andis Arndt kahurväeohvitserile toidu- ja meditsiinitarvete pakikese. Hague’i külalistest sai kaks õõtsuvat valgustäppi, mis rada mööda eemaldusid.
Järgmised päevad olid tõeliselt muserdavad. Nad sundisid end läbi muda ja roheka hämaruse edasi, otsekui kõndinuks nad mööda metsast merepõhja. Siis tuli üks jahedam koidik. Leitnant ärkas selle peale, kui teda saapast sikutati. Ohvitseri väikesesse telki vaatas sisse Hurd, nägu kurnatud mask, ning tiris teda jalast.
«Ärgake, leitnant. Ma arvan, et nad on kohal.»
Hague püüdis silmi pilgutades ränkraskest unest välja murda.
«Kuulake, leitnant, üks neist sarvedest puhub jälle. See kostab kusagilt siitsamast, meie ja põhirühma vahelt.»
«Olgu.» Hague veeretas end kiirelt telgist välja, sellal kui Hurd teisi mehi äratas. Hague käis kähku igaühe juurest läbi.
«Brian, sina toimeta kahuriga. Bucci laeb. Crosse väntab õhku. Bormann katab paremat ning Hurd vasakut tiiba. Mina jälgin rada.»
Brian ja Crosse töötasid kärmelt ja vaikselt, sellesama surmatoova efektiivsusega, mis neist Fort Fisheris Põhja-Carolinas esmajärgulised kanoniirid teinud oli. Bucci lebas liikumatult laskemoonakasti kõrval, ent ta silmad olid erksad ning tema paistetav, põletikus jalg ei tundunud teda häirivat. Seersant ja Crosse hakkasid pneumaatilise kahuriga seljatagust katma, asudes läikiva halli toru juurde positsioonidele. Hague, Bormann ja Hurd hakkasid kähku telke ja seljakotte kokku panema, hoides püssid käeulatuses.
Hague oli unustanud oma hirmu ja kahtluse; tunde, et tal polnud asja käsutada sääraseid mehi nagu seersant Brian või Hurd või Bormann. Vaadeldes hommikust udu, mis Clarki rühma ja tanketi poole viivat rada tiheda suitsuna varjas, valdas neid ootusärevus.
Ta vaatas hetkeks üle õla. Brian, Bucci ja Crosse, porised seljad tema poole, kontrollisid kahurit ja sosistasid vaikselt omavahel. Bormann vaatas ohvitseri suunas, naeratas ja osutas Helenile, kes tema õlal istus. Tema huultel moodustusid ettevaatlikult sõnad: «Käkitegu, Helen toob meile õnne.»
Väike linnuke silmitses Bormanni nägu, ühtaegu