Salumets. Muutumised
Ta istub
mälupildi sügavuses
suure laua taga,
päänupukene paistab üle laua.
Ta selja taga kamin suure suuga.
Ja suvevaade kohe akna taga.
See suvevaade püsib väga kaua
ja kõigub ühes igivana puuga
sääl mererannas, mis ka nüüd
ei maga.
See mehekene mõtleb
oma pääga:
Ta puutub kokku kurjaga ja hääga
neil aastatel – -
Mis nüüd on selja taga.
Ja üle lauaplaadi päevinäinud pruuni
on helevalge, igavene juuni.
Esimene peatükk
Võidu maitse
Alguse käes on kõige selle seemned, mis peab järgnema. Seetõttu on just alguses tähtis tõsiselt keskenduda.
„Ma ei mõelnud, kas võidan või kaotan, lihtsalt tegin”
1968. aasta 10. august, Hispaania, Vigo. Atlandi ookeani rannikul samanimelise lahe ääres asuv väikelinn. Salumets tõmbas ketsid jalga ja läks end tuulutama. Mängud olid kogu meeskonnal hästi läinud, kõige kaalukam – Euroopa meistrivõistluste finaal – seisis NSV Liidu juunioride koondislastel mõne tunni pärast ees. Jaak tundis mööda rannariba jalutades, kuidas ärevustunne tasapisi naha alla puges. Pall käis läbi tema, koondise peatreener Sergei Baškin ja meeskonnakaaslased usaldasid teda ja ta polnud nende usaldust kuritarvitanud. Mees, võta end täielikult kokku, pinguta kõvasti ja mängi ausalt, sisendas ta endale.
„Jalutasin ookeani ääres, lasin segavad mõtted endast välja, tegin vaimu puhtaks. Esimest korda püüdsin teadlikult mänguks valmistuda.”
Kuu aega varem Minskis peetud turniiril alistasid Baškini hoolealused Jugoslaavia juunioride koondise viie punktiga. Favoriidikoorem lasus aga Jugoslaavial, kelle võtmetegijad olid 208 cm pikkune Vinko Jelovac ja Zoran Slavnić. Ometi hoidsid NSV Liidu korvpallurid kindlalt ohje ja võitsid 82: 73. Salumets, kes oli kogu turniiri kandnud suurt vastutust ja kasulikult tegutsenud nii kaitses kui ka rünnakul, läks pidurdamatusse hoogu ja viskas 33 punkti (kümnest vabaviskest tabas seitse). Volgogradist pärit tagamängija Aleksandr Sidjakini kontosse jäi 20 punkti.
Koltunud ajaleht 1968. aasta juunioride EM-i päevilt.
„Jõudsin seisundisse, kus ei mõelnud esimesest minutist saadik, kas viskan mööda või sisse, eksin või ei eksi, võidan või kaotan, lihtsalt tegin. Eelduse lõi see, et olin kehaliselt tugev ja kiire. Mul lasti tegutseda terve mäng nii palju, kui tuli. Kui mees on hoos, siis tulistagu! Enamiku korvidest viskasin keskpositsioonilt. Mul oli päris hea üks ühe vastu läbiminek ja surusin palli ka pealt korvi. Olin eelmistel turniiridel põhiviisikus kindla koha saanud. Baškin hoidis mind finaaliks, ma ei mänginud üheski eelnevas kohtumises täie rauaga.”
Tallinnas kutsuti värske Euroopa meister vabariiklikku spordikomiteesse, kus talle kaeti kohvilaud ja kingiti nahkkaantega album. Siis sammus Jaak Rataskaevu tänavale Spordilehe toimetusse oma esimesele pikale intervjuule. Ta rääkis, et alagrupis möödus tasavägiselt vaid matš Itaaliaga, kelle tugisamba Dino Meneghini katmine usaldati eestlase hoolde. 206 cm pikkune itaallane debüteeris juba 16-aastasena Varese Ignises Itaalia liigas, valiti kaks aastat hiljem teise eurooplasena NBA-sse ja temast kujunes Vana Maailma tähtmängija. „Alles siis, kui hakkasime vastaseid üle välja katma, mängupilt muutus. Itaallased kaotasid viis korda järjest palli, mille me otsekohe realiseerisime korviks. Niimoodi saime vahe tasa. Lõpuks võitsime neid 16 punktiga,” jutustas Salumets.
Kullaheitlust Jugoslaaviaga jälgis viis tuhat pealtvaatajat. „Finaalis klappis meil kõik oivaliselt. Mängisime lihtsa šablooni järgi: kiirrünnakul püüdsime palli hoida oma valduses kõige enam 15 sekundit, siis järgnes kohe pealevise,” rääkis noormees.
Salumets valiti turniiri sümboolsesse viisikusse, kuhu kuulusid veel Sidjakin, Jelovac, Zlavnić ja hispaanlane Luis Miguel Santillana. Meie mees viskas seitsme kohtumisega 132 punkti ehk keskmiselt 18,9 punkti mängus, Jelovaci arvele jäi 166 punkti.
Kõige tugevamini sööbis Salumetsale mällu hetk, kui rahvusvahelise korvpalliföderatsiooni FIBA peasekretär William Jones surus tal võidu puhul kätt ja riputas kuldmedali kaela. „Olin õnnelik, et Nõukogude Liidu meeskond võitis,” nentis võidumees.
„Vigo turniirist teavad Eestis vähesed. Olin põhitegija, tõin punkte, tegin mängu ära. Ei saanud olla sitt mees, kui viskasin finaalmängus 33 punkti. Seepärast ei saa aru, kus siis olid Kullami silmad.”
Põhiviisikusse kuulusid Salumetsa ja Sidjakini kõrval ka toona alles 16-aastane Aleksandr Belov, Jevgeni Kovalenko ja Juri Golubkov, kes neist viiest ainsana meeste korvpallis läbi ei löönud. Vahetusmängijatest jõudsid NSV Liidu koondisse Valeri Miloserdov ning põgusalt ka Aleksei Šukšin ja Rimas Girskis. Hõbedaomanikest tegi hiilgava karjääri Euroopa kõigi aegade paremaid mängujuhte serblane Slavnić, kellest sai olümpiavõitja, maailmameister ja kolmekordne Euroopa meister. Sloveen Jelovac pälvis olümpiahõbeda ja MM-kulla. Mõni kuu pärast Vigo turniiri kaitses horvaat Damir Šolman Jugoslaavia au México olümpial ja võitis samuti maailmameistritiitli. MM-kulla pälvis ka serblane Ljubodrag „Duci” Simonović, kes töömeheelus kogus tuntust filosoofiadoktorina.
1968. aastal Austria turniiril osalenud noorkorvpallurite autogrammid.
Koju Paidesse jõudes poetas Salumets medali lauasahtlisse. Emale ta autasu ei näidanud. Semude seas oli suures korvpallis esimese kaaluka võidu saanud nooruk muidugi üle linna kutt, ent upsakaks ei läinud. Suur korvpall, millest ta salamisi unistas, oli käeulatuses.
Ema hool ja mure
Jaak oli kaheaastane, kui suri tema isa Voldemar Kurrik. Poeg jäi Tähti Salumetsa kasvatada.
„Salumets on ema suguvõsa nimi. Kui isa tuli Paidesse täitevkomiteesse tööle, tutvus ta emaga. Nad ei saanud ametlikult kooselu alustada, kuna isa oli juba abielus. Voldemar Kurrik oli Teises maailmasõjas võidelnud Eesti laskurkorpuses. Ma ei tea temast aga suurt midagi. Alles mõne aasta eest selgus, et mul on poolvend Peeter Egon Kurrik, kes otsis mind üles. Nende suguvõsa oli elanud Narva Jõesuus ja enne sõda kolinud Tartusse. Isa naine on pärit Vene valgekaartlaste perekonnast. Tema suguvõsas puhast eestlast polnud. Kui isa läks punaste poolele üle, hakkas abikaasa teda vihkama.”
Voldemar Kurrik ja Tähti Salumets koos poeg Jaaguga.
Jaagu kopsud olid nõrgad ja pärast haigestumist tõusis tal tihti kõrge palavik. Ema vihtus tööd kahes ametis: päeval oli raamatupidaja, seejärel õmbles öötundideni. Poja ravimiseks tuli osta penitsilliini, mis oli üks esimesi antibiootikume.
„Palavik käis palaviku otsa, tahtsin sellest nii väga lahti saada. Ema tiris mind surmasuust välja, penitsilliin ja vanavanemate juures maal joodud kitsepiim päästsid. Rolli mängis ka kõrgem vägi. Sellest tekkis usk asjadesse, mida saad ainult tunnetada, aga mitte katsuda ja näha.”
Kord nägi Jaak kõrge palavikuga voodis higistades ja sonides und, mis püsib tal siiani sügavalt meeles. Ta sammus üle kõrbe, ees terendamas ereroosa valgus. Siis sõitis ta kõrvale kuldne tõld, mille ette olid rakendatud kuldsed hobused. Sealt astus välja kuldse mõõgaga mees, kes peatas poisi enne lõpmatusse valgusse ehk igavikku astumist.
Vanaisa Jüri Sechs oli lobeda suuvärgiga mees.
„Tunnetasin