üle saada ja saigi. Noormees oli hiljem mitmete kiirrünnakute lõpuleviijaks ja üksikläbimurrete uljaks ettevõtjaks. Ta katsus luua teravaid olukordi. Oli sädet, mida A. Krikuni tule ereda tooniga võrrelda annab. Ent see oli ju alles esimene mäng …” andis Spordilehe reporter Olev Türn noorukile hoogu juurde.
Võidumängus Riia VEF-iga tegi Salumets kaasa ka otsustavatel minutitel. „Jaak Salumetsa nägin koosseisus esmakordselt. Eeldustega noormees,” nentis Kaunase Žalgirise peatreener Vytautas Bimba.
„Sel turniiril panin esimest korda palli pealt sisse, kui mulle söödeti kiirrünnaku lõpus pall. Kullamit asendanud Krevald valis meeskonna parimaks Lentsiuse. Lepmets ütles talle, et Salumets oleks pidanud olema parim. See läks noorele mehele hinge. Nüüd saan aru, et sellele poleks üldse tohtinud mõelda.”
Tomson ja Krikun osalesid suurriigi meistrivõistlustel México olümpiaks valmistunud NSV Liidu koondisega, hooaja keskel ühines nendega Tammiste. Salumets sai Kalevi uustulnukana särgi numbriga 11 (nr 12 kuulus Mettigile). 2. detsembril Kalevi hallis peetud kohtumises Leningradi Spartakiga debüteeris ta neli minutit ja sai käe valgeks. Vastaseid juhendas Vladimir Kondrašin, kellest kujunes Jaagu mängija- ja treeneriteed mõjutanud saatuslikumaid isikuid.
Salumetsa õpipoisiaasta skooriks märgiti 200 mänguminutit, 84 punkti ja 58 lauapalli. Kullam andis hooajale joont alla tõmmates nii talle kui ka kaks aastat vanemale Arvo Lillele ühise hinnangu: „Nende mängus on veel palju juhuslikkust ja tehnilist praaki. Ainult pidevalt treenides, osutades võrdset tähelepanu nii füüsiliste kui ka tehniliste võimete tõstmisele, võivad nad õigustada oma kuulumist Eesti NSV koondisse.”
Keskendumishetk.
Täismeestelt saadud müksud, muhud ja muljumised karastasid Salumetsa, kes võttis seejärel NSV Liidu juunioride koondises kohe liidrirolli. Pärast suurepäraseid etteasteid juunioride Euroopa meistrivõistlustel Vigos tõusis ta ka NSV Liidu koondise vanemtreeneri Aleksandr Gomelski huviorbiiti. Tõsi, Méxicosse sõitev olümpiakoondis, kuhu kuulusid ka Jaak Lipso, Tomson ja Krikun, oli suuresti juba selge, Gomelski tahtis aga tulevikumehi proovida. TPI treener Dudkin soovis ilmselt Jaagule head, kui teda ümber veenis: „Ära mine laagrisse, sul on aega seal käia küll, õpi ja treeni.”
„Ma ei läinudki. See oli võib-olla mu elu kõige suurem vale valik. Teades Gomelskit, võib-olla oleksin varsti saanud koondise üheteistkümnendaks või kaheteistkümnendaks meheks. Aga et ma kutset vastu ei võtnud, pidin järgmist võimalust ootama ligi kolm aastat. Õpingud TPI majandusteaduskonnas jäid mul aga peagi pooleli. Olin sageli laagrites, mitte loengutel. Siis ütles kõrgema matemaatika õppejõud: „Jaak, mulle sportlased ei meeldi, sa ei saa siit läbi.” Valisin spordi, läksin pedasse (Tallinna pedagoogilisse instituuti – toim) kehakultuuri õppima.”
1968. aasta kõrgliigaturniiril osales ka olümpiaks valmistunud NSV Liidu koondis. Salumetsa takistab Albert Valtin.
Gomelski kutse vastu võtnud Aleksandr Belov krooniti juba 1969. aastal NSV Liidu koondisega Vana Maailma meistriks. Salumets jäi oma tõestamise šanssi janunema. Kiire edutamine meeste võistkonnas andis Belovile tuult tiibadesse. Kui Leningradi Spartak oli 1969. aasta NSV Liidu meistrivõistluste avamängus Kalevit kindlalt alistanud ja Belov 23 punktiga hiilanud, otsustas Kullam saata korduskohtumises algviisikus väljakule Salumetsa ülesandega kärpida kahemeetrise 17-aastase nõtkete ja osavate liigutustega vastaste liidri viskeisu.
„Kondrašin, nähes, et Salumets Belovile vaba voli ei taha anda, vahetas 12. minutil noormehe pingile. Hetk hiljem asendas Kullam Salumetsa Lentsiusega. Kondrašin oli sedamaid kärmas uut vahetust tegema.” (Spordileht) Sama taktikaline trall jätkus teisel poolajal: tuli Salumets Tomsoni asemel väljakule, istus Belov pingile. Belov kogus taas 23 punkti ja Kalev sai jälle suurelt nahutada. Salumetsa arvele jäi 10 punkti.
„Salumets lõi Kalevi ukse mürtsuga lahti, mitte ei jäänud pingile ootama, millal väljakule saab,” hindas Jaagu jõulist läbimurret meeskonnakaaslane Peeter Kokk. „Suure töövõimega, enesekindel, heas mõttes häbematu. Läks kartmatult lahingusse, möllas korvi all nii suure tahtmisega, et kas või hambad kukkusid suust välja.”
„Koka Petsile meeldis korrata: „Võin end surnuks treenida, aga ikka ei hakkaks kõrgemale hüppama.” Mitmekülgne sportlik tegevus lapsepõlves andis mulle hea stardiplatvormi. Kes on heas kehalises toonuses, on ka vaimselt valmis pingutama. Olin väga kiire reaktsiooniga, jooksin kord Kalevi kehalistel katsetel Viljandi staadioni söerajal sadat meetrit 11,5. Ka Kriks, kes oli üks meeskonna väledamaid, sai lüüa. Võitsin kõik meeskonna mitmevõistlused, kus olid kavas kiirjooks ja 400 meetrit, kuulitõuge, kõrgushüpe, hoota kaugus- ja kolmikhüpe ning vahel ka tõkkejooks. Kogu meie põlvkond oli mitmekülgne. Edasi muutus treenimine ühe ala kesksemaks. Siis tekkis ka sagedamini vigastusi. Vundamenti peab laduma mitmevõistluse treeninguga, et lihased ja liigesed oleksid valmis koormust taluma. Meil pannakse lapsed kohe uisutama, võimlema, jalgpalli ja korvpalli mängima, seetõttu jääb osa kehalisi võimeid korralikult välja arendamata ja nii pole nad ka põhialal nii edukad, kui võiksid.”
Kalevi spordihall, meie korvpalli pühamu.
Kullami klaveritunnid
Samal hooajal keelati NSV Liidu meistrivõistluste korraldamine kitsukeses EPA võimlas ja Kalevi spordihallist sai ligi kolmekümneks aastaks meie korvpalli pühamu, kus rahvas elas välja ka kommunistliku režiimi surve all tekkinud pingeid. Moskva Armee Keskspordiklubi ehk AKSK kehastas eestlastele punavõimu. Pealegi oli Gomelski kogunud sinna Nõukogude riigi paremiku, punasärklaste au pidi veel kaitsma ka Lipso.
Mänguks AKSK-ga polnud Kullamil vaja kedagi häälestada. Selle meeskonnaga mängimine pani publiku alati pööraselt kaasa elama. Ülihea partii teinud kalevlased surusid jõululaupäeval peetud kohtumises keskarmeelased lisaajal maha 84: 79, vahetusest sekkunud Salumets tõi 12 punkti. Kalev jäi peale ka kordusmängus 70: 61. Need olid suursoosiku esimesed kaotused tšempionaadil. Sel ajal võinuks Kullami meeskond ka Euroopa klubidega võrdselt mõõtu võtta, kui vaid võimalus avanenuks.
Tammiste (6) ja Salumets on võtnud Moskva AKSK tugitala Jaak Lipso kahe mehe haardesse.
Ent seeasemel, et nauditava elamuse pakkunud korvpallureid intervjueerida, avaldas Spordileht P. Tomsoni nime all pöördumise pealtvaatajatele, kus Kalevi kapten poolehoidjaid kõigepealt tänas, seejärel aga kirjutas: „Kahjuks oli viimati peetud mängude ajal pealtvaatajaskonna hulgas ka neid, kes olid enne halli tulekut vägijooke pruukinud ja kes oma ebakorrektse ülalpidamisega (solvavad hüüded külalismängijate ja kohtunike aadressil, vile, vabavisete segamine, prügi pildumine mänguväljakule jne) häirisid meie mängupartnereid ja sõpru Moskva AKSK-st mitte sugugi rohkem kui meid, Kalevi korvpallureid.”
Tomson palus pealtvaatajatel omadele kaasa elada soliidselt, kirjutades, et juhendi järgi võidaks mäng katkestada ja selles linnas enam mänge ei peetaks. Muidugi ei kirjutanud Kalevi kapten pöördumisele vabatahtlikult alla. Käsuliin tuli Eesti NSV kommunistliku partei ladvikust. Kompartei Tallinna linnakomitee sekretär Rein Ristlaan tahtis koguni mängu katkestada.
„Rahvas oli sillas. Teadustaja ütles: „Palun ärge karjuge, muidu Ristlaan lõpetab mängu.” See oli sõda. Auru väljalaskmine. Meie põlvkonnale oli korvpallimängudel sotsiaalpoliitiline tähendus. Rahvas tähistas õhtul võitu. Ka militsionäärid elasid meile kaasa: „J…õe armeitsõ!” Siis, kui mängisime Moskva Dünamoga, olid nad aga vastaste poolt, sest olid siseministeeriumi alluvuses ja Dünamo oli siseministeeriumi spordiühing.”
Kullam kasutas pidevalt seitset-kaheksat mängijat, kombinatsioonid lõikasid hästi ja meeskond hingas ühes rütmis. Järk-järgult suurenes Salumetsa osatähtsus. Kahes võidumängus tiitlikaitsja Tbilisi Dünamo üle langes ta küll Gruusia gigante ahistades viie veaga välja, kuid jõudis ometi tuua 15 punkti. „Salumetsa mäng on muutunud julgemaks ja mis peaasi