süüa ja mulle piisas sellest täielikult. Mina sain kõhu täis, kuigi teised virisesid vähese toidu üle ja lasid endale lisa tuua. Võtsin saia ja leiba palatisse kaasa, et seda õhtul veel nosida. Üldse oli haiglas väga tore ja rahulik. Ka Airi ja Kadi tulid mind vaatama ja meil oli tore koos olla. Airi vanemad on korralikud ja üsna jõukad. Airi tõi mulle ka suure kilekotitäie igasugust nodi, mille ma kappi panin. Kadi ei toonud midagi, aga tal oli vist piinlik, et polnud külakosti toonud, ja ta andis mulle kümme eurot. Nad olid mu parimad sõbrannad.
Ühel päeval tuli arst kurva uudisega, et ultraheli oli näidanud minu vasaku rinnakorvi all kasvajat ja mind tuleb üle viia Tallinna Mustamäe haiglasse täpsemateks uuringuteks. Korjasin oma kodinad kokku ja juba õhtul sõidutas kiirabi mind Tallinna. Järgmisel päeval selgus, et ongi kasvaja ja mind tuleb opereerida. See oli emalt saadud löögi tagajärg, aga seda ma loomulikult kellelegi ei rääkinud. Ma ei tahtnud pereasju võõrastele rääkida, häbi oli. Juba järgmisel päeval sõidutati mind operatsioonile. Mulle pandi mask näole ja enam ei mäletanud ma midagi.
Valu oli kohutav. Esialgu ei saanud arugi, aga kui narkoosi mõju kadudes tasapisi toibusin, tundsin meeletut valu. Õde tegi mulle süsti, lohutas mind natuke ja ütles, et kõik on hästi. Oleks asi kaugemale läinud, poleks mind poole aasta pärast enam olnudki. Nüüd võivat ma kas või saja-aastaseks elada, sest kasvajale olevat õigel ajal jaole saadud.
Süst tegi mind uimaseks ja valu kadus mõneks ajaks, aga siis tuli jälle tagasi. Nutsin vaikselt ja üks mu palatikaaslane tuli minu juurde. Terve öö istus ta mu kõrval ja käis isegi õdede toast mulle unerohtu küsimas. Anti ka. Selle kaastundliku keskealise samariitlase nimi oli Maire. Ta rääkis, et tal on minuvanune tütar ja ka poeg. Tema oli Rakverest Tallinna uuringutele saadetud.
Mina rääkisin talle oma vennast ja tema ootamatust surmast. Rääkisin sedagi, kuidas ma olin vennaga metsas jalutamas käinud, ja kogemata lobisesin ka oma ema ja isa alkoholilembusest. Selle peale jäi Maire väga nukraks:
„Nii on raske elada. Ole tubli tüdruk. Leiad endale toreda mehe ja saad temaga õnnelikuks.“
Noogutasin, aga tegelikult ei tahtnud ma mehi nähagi. Mulle aitas juba sellest, mida ma kodus nägin. Kõik oli nii vastik ja…
Paar päeva hiljem valu leevenes. Haav kasvas tasapisi kinni ja kahe nädala pärast kirjutati mind juba haiglast välja. Riided anti kätte ja pihku pisteti patakas pabereid, mis ma pidin oma perearstile viima, ja saadeti minema. Mul oli alles Kadi antud kümme eurot ja nii sain ma tagasi koju sõita. Liikuda oli raske, ma ei saanud õieti istuda ega astuda. Kuidagi vedasin ennast siiski bussijaama ja tegin sealt isale vastamata kõne. Veerand tundi hiljem helistas ta tagasi ja ma rääkisin talle asja ära. Isa oli väga ehmunud ja lubas mulle bussijaama vastu tulla. Aga buss Märjamaale tuli alles kolme tunni pärast.
„Võta takso!“ käskis isa.
„Isa, aga raha. Meil pole nii palju raha, et taksot võtta,“ vaidlesin. Väga paha oli olla ja kogu ülakeha valutas. Olin apteegist odava raha eest saanud mingisuguseid valuvaigisteid, aga need ei aidanud. Söö sisse, palju tahad.
„Võta takso, saad otse koju! Raha on minu probleem. Ära muretse midagi. Ema kodus pole, kõik on rahulik. Ma ootan sind,“ rääkis isa.
Olgu siis. Lonkasin taksopeatusse ja istusin taksosse. Ütlesin, et kodus isa maksab, ja taksojuhil polnud selle vastu midagi. Tund aega hiljem olin juba koduväravas ja isa läks mehele arvet maksma.
„Kus ema on?“ küsisin.
„Läks kusagile, vist õe juurde. Mulle ta ei öelnud,“ seletas isa ja aitas mul tuppa minna. Istusin köögis laua taha ja toetasin ennast vastu seina. Nii oli parem olla. Isa tõi mulle süüa ja andis piima ka.
„Ma sain tööd,“ seletas ta. „Ehitan ühte maja ja saan korralikku palka. Nüüd on mul raha ja on isegi parem, et ema kodus pole.“
„Ta joob su raha kohe maha,“ arvasin.
„Seda küll,“ nõustus isa.
Hea oli jälle kodus olla. Paari nädala pärast pidi kool algama, aga mind ei lubatud enne kuud aega kooli. Käisin õpikute järel ja rääkisin klassijuhatajaga. Kuulanud mu loo ära, sõnas ta:
„Alice, sa oled hea õpilane ja jõuad ise kiiresti teistele järele. Õpi kodus, ma saadan sulle õppekava. Sul vist arvutit pole.“
„Nüüd on.“ Ma näitasin õpetajale oma uut telefoni.
„Tore, siis saad ise e-koolist õppimist vaadata. Ole siis tubli,“ soovis õpetaja mulle südamlikult.
Tarisin õpikud koju ja läksin oma peenraid vaatama. Kurke oli palju ja ma korjasin need kokku. Mida selle laariga nüüd edasi teha, seda mu mõistus ei võtnud. Mul olid pärast narkoosi tekkinud ajutised mälulüngad, ma kippusin asju unustama ja segamini ajama. Perearst ütles, et see läheb varsti üle, ja kirjutas mulle ravimid välja. Ma ei teadnud, mis tabletid need on, aga Airi seletas, et tema ema oli samasuguseid võtnud ja need pidid olema antidepressandid. Võtsin neid tablette ja tundsin end paremini ning ka meel oli rõõmsam. Võib-olla sellepärast, et ema polnud veel tagasi tulnud. Isaga oli parem olla ja ta oli isegi uue televiisori ostnud. Nüüd saime vaadata päris palju kanaleid. Istusime kahekesi koos ja ajasime juttu. Isa jõi küll õlut, aga mind see ei häirinud. Vahel tegi mõne suitsu ka, aga käes oli soe august ja aken oli meil kogu aeg lahti. Kass hüppas akna kaudu tuppa ja puges minu kõrvale diivanile. Silitasin kassi sooja pehmet keha ja nurrumootor hakkas tööle.
Kurgid aitas isa sisse soolata. Tema oskas seda ja juba paari päeva pärast saime soojade kartulite kõrvale kurki hammustada. Issand, kui mõnus see oli. Kui ainult haav poleks vahel valutanud. Nutsin Ennu voodis kaua, enne kui magama jäin.
Viisin Ennu hauale jälle lilli. Istusin kaua tema kalmu juures ja rääkisin talle kõigest endaga juhtunust. Ma teadsin, et ta kuulis mind ja sai nüüd kõigest aru. Tema hing on minuga ja ajuti ma lausa tajun tema kohalolekut. Ma tean, et ta ei jäta mind kunagi, sest ta armastab mind nagu mina tedagi.
Ema polnud ikka veel koju ei tulnud ja ma lausa palusin, et ta enam kunagi tagasi ei tuleks. Ühel päeval ilmus ta lõpuks välja koos mingisuguse habetunud tüübiga, kes haises pesematuse ja liisunud õlle järele. Ta ütles isale, et see on tema uus mees, ja nõudis isa käest poole maja eest raha kätte. Maja on isa vanemate ehitatud ja temal polnud siit midagi nõuda. Isa seletas talle rahulikult asja, aga mutt ei saanud mõhkugi aru. Too paadialune, kes pidi olema nüüd tema uus mees, püüdis ka midagi seletada, aga isa pani tal kiiresti suu kinni. Isa on mul tugev mees ja igal tolgusel endale peale põrgata ka ei lase. Ema sai ka minu peale tigedaks ja haaras jälle vooliku järele, aga isa rabas selle enda kätte ja lubas ema enda läbi nüpeldada, kui ta oma lollusi ei jäta. Vooliku viskas isa pärast üldse minema. Viimaks korjas ema oma asjad kokku ja surus ka õmblusmasina auto pakiruumi. Siis sõitsid nad minema.
Ema oli läinud. Isa jõi küll õhtul ennast korralikult täis, aga kuri ta polnud. Hoopis naeris ja sajatas ema, kuni elutuppa magama jäi. Ma panin talle teki peale ja läksin üles oma tuppa. Enn naeratas mulle laest vastu ja mul oli nii hea ning kerge tunne. Täna ei valutanud isegi haav ja ma jäin rahulikult magama.
Kui ma hommikul ärkasin, oli isa juba tööle läinud ning lauale kirja jätnud, et ma külmikus oleva vorsti või konservlihaga võileibu teeksin. Ärgu muretsegu, kui ta veidi kauemaks jääb, sest täna tahavad nad ühe asjaga valmis saada. Ma sain aru, et isal oli pisut raske, sest oli mis oli, aga ta vist ikka hoolis emast.
Vaatasin televiisorit ja nokitsesin peenramaal. Nüüd polnud mu vaja ennast lakka peita, sest ema oli läinud ja ma lootsin, et lõplikult.
Airi tuli mulle külla ja me ajasime mõnusasti juttu. Tegime vahepeal süüa ja ma rääkisin talle, et ema läks minema. Loodetavasti lõplikult. Airi ju teadis mu kodusest elust ja missugune mu ema oli. Ka temal oli hea meel. Siiski arvas ta, et mutt võib uuesti silmapiirile ilmuda, kui ta elu jälle sassi läheb, aga minu meelest oli see niikuinii sassis.
Isa tuli üsna hilja. Ta oli täitsa kaine, sõi minu tehtud toitu ja istus pärast koos minuga elutoas.
„Mis sa arvad,