saidki õunu täis. Lõpuks ei pidanud üks oks mu raskusele vastu ja murdus ära. Ma kukkusin alla ja otse kõhu peale. Kaotasin teadvuse, sest nii valus oli. Operatsioonist oli ju vaevalt kuu möödas ja mina lähen juba turnima. Pagana ohmakas selline! Isa ja Malle viisid mind tuppa ja panid elutoas diivanile. Õnneks tulin peagi teadvusele ja ma palusin, et nad kiirabi ei kutsuks. Saan jälle sõimata ja viivad veel haiglasse ka. Rääkisin isale, et kasvaja tekkis mul nähtavasti ema peksmise tagajärjel, sest arstide arvates olin sinna saanud tugeva mehaanilise vigastuse. Isa vihastas nii, et lubas selle eide maha lüüa, kui ta veel välja peaks ilmuma. Ma isegi kartsin teda natuke, kuigi minu peale ta ju tige polnud. Malle istus mu kõrval ja silitas mu õlga. Ta kurvastas mu pärast ja soovis kogu südamest, et ma kiiresti paraneksin. Ta tuli mind õhtu jooksul veel mitu korda vaatamas. Nii isa kui ka Malle muretses mu pärast. Haav oli veidi lahti läinud ja sealt immitses verd. Õnneks jäi see hommikuks pidama, aga valu ei kadunud.
Malle nägi mu kannatusi ja ühel õhtul läks ta sõna lausumata minema ja tuli tagasi alles mõne tunni pärast. Tal oli kaasas pakk tablette, mis ta mu lauale pani.
„Võta kohe kolm tükki ära. Need on eriti kanged valuvaigistid ja põletikuvastane toime on neil ka, need leevendavad valu. Neid saab muidu ainult retseptiga,” lausus ta.
„Kuidas sina neid said?“ küsisin.
„Mul on siin üks tuttav, kellel on võimalik rohtu tuua,“ vastas Malle ja andis mulle kolm tabletti. Ma võtsin need ära ja tõepoolest muutus mu keha pool tundi hiljem tuimaks ja ma ei tundnud enam üldse midagi. Õieti jah… Midagi ei tundnud. Jäin nii magama, et ei kuulnud enam midagi. Ärkasin alles järgmisel päeval kella kahe ajal. Malle istus mu juures ja ootas.
„Kas vaatame nüüd sinna veisbuuki?“ küsis ta.
Haigutasin ja olin nii uimane, et ei suutnud kättki liigutada. Malle läks alla ja tegi mulle tassi kanget kohvi ning mõned võileivad. Isa oli täna jälle tööl, ehkki oli laupäev. Aga ta korjas raha millegi jaoks ja rabas tööd mis hirmus.
Maiu oli jälle kirjutanud ja kutsus ema külla. Malle mõtles natuke aega ja lausus siis:
„Praegu ma veel ei lähe, ma ei ole valmis temaga kohtuma.“
Minu sünnipäev on oktoobri alguses. Käisin juba esimest nädalat koolis ja esialgu oli kõik korras. Keegi ei norinud mu kallal, sest nad teadsid, et olin käinud operatsioonil, ja mõned klassiõed tundsid mulle isegi kaasa. Meie klassis oli siiski üks eriti vastik ja ülbe Mareti-nimeline tüdruk, kes elas kusagil Haimre kandis. Kasvult oli ta suur ja tugeva kondiga. Tema pilusilmades oli alati midagi salakavalat. Mul jooksid judinad üle keha, kui ta mind kauaks vaatama jäi, ja oli tunne, et midagi head tal küll plaanis pole. Õppis ta kehvasti, aga kuidagi ikka vedas ennast klassist klassi. Kuna mina olin paar korda istuma jäänud, siis olin enamikust klassikaaslastest mõne aasta vanem, aga sellest hoolimata sain peaaegu kõigiga hästi läbi, kuid Maretiga küll mitte. Ta võis vähimagi põhjuseta solvata ja tema jaoks polnud miski püha.
Maret seisis koos mõne klassiõega koridoris ja seletas kõva häälega teistele, et oli suvel armunud ja kui vahva neil oli olnud. Poiss hoidvat teda ja nende armastus olevat lausa tulipalav. Nad olevat teinud isegi seda…
Jalutasin sellest seltskonnast mööda ja kuulsin tema juttu tahtmatult pealt. Maret märkas mind ja käratas:
„Mida sina, pipravitt, vahid?! Mida tead sina armastusest, igavene libu selline? Kas sa oled juba süütuse kaotanud või oled ikka veel neitsi?“
Mõned itsitasid, sest kartsid Maretit ja tahtsid temaga hästi läbi saada. Kõige targem oli siis tema nõmedusele kaasa elada, arvasid nad. Ma ei teinud Maretist väljagi ja kõndisin rahulikult edasi. See vihastas teda veelgi rohkem. Võib-olla lootis ta, et lähen närvi, aga mul oli savi. Siis jooksis ta selja tagant minu juurde ja torkas käe mulle jalgevahele.
„Oled siis süütu veel või mitte?“ küsis ta.
Ma ehmatasin ja vihastasin ka. Mis see tema asi on, va paks töllmokk! Keerasin ennast kiiresti ringi ja lõin teda vastu nägu. Tugevasti ja kogu jõust.
Maret taganes ehmunult. Hetk hiljem ta juba ründas mind ja mul polnud põgeneda kusagile. Maret pressis mind vastu seina ja lõi mulle tugevasti kõhtu. Mul olid valust silmade ees värvilised rõngad, aga Maret peksis edasi, kuni keegi tüdrukutest ta lausa juukseid pidi minust eemale tiris. Siis tuli õppejuhataja ja viis meid mõlemaid direktori kabinetti. Pahandust oli palju, sest Maret karjus, et esimesena olin mina teda löönud. Tunnistasin, et nii see ka oli, ja rääkisin, miks ma seda tegin.
Direktor keerutas sõrmede vahel pastakat ja vaatas õppejuhataja poole, kes, käed vaheliti rinnal, ukse juures seisis. Siis näitas ta pastakaga minu poole.
„Sina mine kooliõe juurde, su pluus on rinna alt verine, aga Maretiga räägime veel natukene,“ ütles ta.
Ma vaatasin ehmunult oma pluusi ja nägin seal vereplekke. Nii ei kasva see haav ju kunagi kinni, muretsesin ja läksin. Kooliõde pani mulle mingisugust salvi ja plaastri peale, käskis oma asjad võtta ja koju minna. Tänasin teda ja tulin tulema. Kabinetti täitis erinevate ravimite lõhn, mis ajas mind iiveldama ja pani pea ringi käima.
Läksin klassi, kus meil parasjagu tund oli, ja ütlesin vene keele õpetajale, et mul kästi koju minna. Õpetaja ainult noogutas ja seletas tundi edasi. Mina võtsin oma koti ja läksin. Koridoris tuli mulle vastu Maret ja ma kartsin, et äkki tuleb ta mulle jälle kallale! Maret läks aga, pea maas, minust mööda.
„Kuradi pipravitt,“ sisistas ta ainult ja kadus teise koridori.
Kodus ootas mind ees üllatus. Tegelikult isegi kaks. Esiteks oli Malle läinud mõneks ajaks tagasi ja mul oli selle pärast kahju. Teiseks oli isa ostnud mulle sülearvuti. Üsna võimsa ja vastupidava, millega sai mänge mängida, nii ta mulle kinnitas. Olin selle üle nii üllatunud, et vajusin sõnatult oma voodile. Vaatasin kord isa ja siis arvutit, aga isa seisis ahju juures ja naeris.
„Noh, võta pakk lahti. Mis sa ootad? Ma võtsin plaate ka ja kõigepealt peab midagi salvestama või installima, aga eks ise vaata, sina jagad seda värki paremini. Mina ei taipa neist arvutitest vähimatki.“
Isa hakkas juba uksest välja minema, kui talle midagi veel meelde tuli. Ta astus minu voodi juurde, otsis midagi taskutest ja andis mulle internetipulga. Ta oli ka sellega liitunud.
„Ma maksan selle eest ise. Arved las jääda minu kätte, aga ma võin need sulle ka tuua, kui sa tahad.“
Ma ainult vaatasin isa suurte silmadega ega suutnud midagi vastata. Miski pitsitas mu kõri kinni ja ma ei saanud rääkida.
Isa lõi käega ja läks alla tagasi. Kuulsin, kuidas ta köögis kolistas. Isa oskas muide väga hästi süüa teha, aga mina ei suutnud ikka veel uskuda, et see kõik oli mulle. Silitasin hellalt pakki ja võtsin arvuti välja. Kallis riistapuu oli. Võimsa mäluga. Mul polnud enne elus arvutit olnud ja esialgu ei osanud ma sellega midagi peale hakata. Loomulikult olin ma koolis nendega tuttav ja meil olid arvutitunnid, aga minu enda oma… Ka installimisest ei saanud ma midagi aru ja mõtlesin, mida teha. Viimaks võtsin julguse kokku ja helistasin klassivennale, kellega ma ka Facebookis sõber olin. Rääkisin talle asja ära ja ta lubas poole tunni pärast minu juurde tulla. Jäin sõpra ootama ja läksin alla. Seal hakkasin jälle oigama, sest isa oli katnud kööki ilusa laua ja ostnud ka tordi. Laual vaasis oli kolm punast roosi.
„Ega igapäev kaheksateistaastaseks saada,“ ütles ta.
„Isa, ma unustasin sind enne tänada,“ ütlesin ja kallistasin isa. Olin nii liigutatud, et hakkasin isegi nutma.
„Ole rahulik, tütreke. Sinu silmad ütlesid juba kõik. Kas Airi ka tuleb?“ küsis veel isa.
„Jah, ja üks sõber lubas veel läbi astuda. Ta aitab mul arvuti tööle saada. Paneme ühe taldriku veel,“ palusin.
„Miks ka mitte,“ nõustus isa ja sättis ka Toivo jaoks laua äärde koha. Õhtu kujuneski nii, et kõigepealt sõime, jõime teed ja pärast läksime arvutit installima. Airi kinkis mulle veel ühe mälukaardi ja see kulus nüüd arvuti juures ära. Toivo tõi mulle suure šokolaadi,