Terassüda ellujääjatega teeks.
Kui ta teisi ellujääjaid otsima suundus, sattusin ma paanikasse ja roomasin teki alt välja. Õues valitses vaatamata hilisele pärastlõunale pilkane pimedus. Öövardja oli meieni jõudnud, algas Terassüdame valitsemisaeg.
Koperdasin minema ja lonkasin lähimasse põiktänavasse. See päästis mu elu teist korda. Vaid hetked pärast mu põgenemist tuli Terassüda tagasi ja hõljus vilkuritest mööda, et rusude kõrval maanduda. Tema kõrval kõndis keegi kiitsakas naine, juuksed krunnis. Hiljem sain teada, et ta oli Eepik nimega Murdekoht. Naisele oli antud võime maad liigutada. Ehkki ühel päeval katsus ta Terassüdamelt võimu haarata, püsis ta sel hetkel veel tema teenistuses.
Naine viipas käega ja maa hakkas värisema.
Mina põgenesin segaduses, hirmunult ja ängistuses. Minu taga avanes maa, mis neelas panga jäänused koos laipade, ravi saavate ellujäänute ja päästetöötajatega. Terassüda ei tahtnud alles jätta ainsatki tõendit. Ta lasi Murdekohal nad kõik sadade meetrite alla matta. Ta mõrvas igaühe, kes oleks võinud üldse rääkida midagi sellest, mis pangas juhtus.
Kõik peale minu.
Hiljem sel ööl teostas ta Suure Terastumise, vapustava võimuesituse, mille käigus muutis ta suurema osa Chicagost – hooned, sõidukid, tänavad – teraseks. Selle hulka kuulus ka paras ports Michigani järvest, mis muutus läikivaks musta metalli laotuseks. Just sinna ehitas ta oma palee.
Mina tean paremini kui keegi teine, et meid ei tule päästma ükski kangelane. Pole olemas häid Eepikuid. Ükski neist ei kaitse meid. Võim rikub ja absoluutne võim rikub absoluutselt.
Me elame nendega. Me üritame eksisteerida, ehkki nad on olemas. Kui võeti vastu kapitulatsiooniseadus, lõpetas enamik inimesi võitluse. Mõnedes paikades, mida me nüüd Kildriikideks kutsume, on vanal valitsusel äärepealt veel mingi võim. Nad lasevad Eepikutel teha, mida need tahavad ja üritavad jätkata murtud ühiskonnana. Enamikus kohtades valitseb aga täielik kaos, kus pole mingeid seadusi.
Paaris üksikus kohas nagu Newcagos valitseb üksainus jumalat meenutav Eepik türannina. Terassüdamel siin rivaale pole. Kõik teavad, et ta on haavamatu. Miski ei vigasta teda: kuulid, plahvatused, elekter. Esimestel aastatel proovisid teised Eepikud teda alistada ja trooni üle võtta, nagu Murdekohtki.
Nad on kõik surnud. Nüüd juhtub väga harva, et keegi seda üritada julgeb.
Kui leidub aga üksainus fakt, mille külge saame klammerduda, siis see kõlab: igal Eepikul on nõrkus. Miski, mis tühistab nende võimed, mis muudab nad tagasi tavaliseks, kas või ainult hetkeks. Terassüda pole erand, toonased sündmused pangas tõestavad seda.
Minu peas keerleb vihje selle kohta, kuidas Terassüdant saaks tappa. Miski panga, olukorra, püstoli või minu isa enda juures lubas seista vastu Terassüdame haavamatusele. Paljud teist ilmselt teavad seda armi Terassüdame põsel. Noh, nii palju kui mina oskan öelda, olen mina ainus elav inimene, kes teab, kuidas ta selle sai.
Olen näinud Terassüdant veritsemas.
Ja ükskord näen ma seda veel.
ESIMENE OSA
1
LIBISESIN trepi käsipuu kaudu alla ja maandusin trepimademe krõmpsuval teraskruusal. Õhku ahmides sööstsin läbi ühe Newcago pimeda alustänava. Kümme aastat oli möödunud mu isa surmast. Enamiku inimeste jaoks oli selle saatusliku päeva nimeks anneksioon.
Kandsin lohvakat nahktagi ja teksasid ning mu õlal rippus vintpüss. Hämar tänav oli üks nendest madalatest alustänavatest, kus taeva poole piidlesid võred ja augud.
Newcagos lasus alati pimedus. Öövardja vandus ühe esimese Eepikuna Terassüdamele truudust ja kuulub tema siseringi. Öövardja tõttu pole päikesetõuse ja kuud ka eriti mitte, ainult kottpimedus. Kogu aeg, iga päev. Ainus, mida seal silmab, on Häda – see särab mõnes mõttes erkpunase taevatähe või komeedina. Häda hakkas hiilgama üks aasta enne seda, kui inimesed Eepikuteks muutusid. Keegi ei tea, miks või kuidas see endiselt läbi pimeduse kumab. Ja muidugi ei tea keegi siiani, miks Eepikud üldse välja ilmusid või mis seos neil Vaevatähega on.
Jätkasin jooksmist ja siunasin ennast, et varem ei lahkunud. Valgus alustänava lae all väreles sinaka tooniga kuplites. Alustänaval jalutasid tavapärased luuserid: nurkadel sõltlased, põiktänavatel diilerid – või midagi veel hullemat. Siia-sinna ruttas oma ametipostile pelglikke töölisgruppe paksudes mantlites, kraed nägude varjamiseks üles tõstetud. Nad tõttasid kössi tõmbunult, silmad maas.
Olin veetnud suurema osa viimasest kümnendist nendesarnaste seas, töötades kohas, mida me lihtsalt Tehaseks kutsusime. Osaliselt orbudekodu, osaliselt kool, peamiselt aga viis kasutada lapsi tasuta tööjõuna. Vähemalt andis Tehas mulle enamiku nende aastate jooksul peavarju ja toitu. See oli tänavaelust palju parem ja mul polnud kunagi selle vastu midagi, et toidu nimel tööd rabada. Laste tööhõiveseadused olid jäänukid ajast, kui inimesed võisid millegi sellise pärast üldse muretseda.
Tõuklesin ühest töölistekambast mööda. Keegi neist sõimas mind milleski, mis meenutas ähmaselt hispaania keelt. Tõstsin pilgu, et näha, kus ma olen. Enamikku ristmikke tähistasid kiiskavatele metallseintele pulbervärviga kaetud tänavanimed.
Kui Suur Terastumine suurema osa vanalinnast ehtsaks teraseks vermis, tabas see ka mulda ja kivimeid kümnete, võib-olla isegi sadade meetrite ulatuses. Oma valitsemisaja esimestel aastatel teeskles Terassüda, et on heatahtlik – kuigi armutu diktaator. Tema Kaevurid uuristasid välja mitu tasandit alustänavaid koos tervete hoonetega ja inimesed tunglesid Newcagosse tööle.
Elu oli siin karm, aga mujal valitses kaos – Eepikud sõdisid üksteisega territooriumi pärast, erinevad valitsusvälised või riiklikud sõjalised rühmitused üritasid maid haarata. Newcago oli teistsugune. Siin võis sind küll muuseas mõni Eepik mõrvata, kellele ei meeldinud su pilk, aga vähemalt jagati siin elektrit, vett ja toitu. Inimesed kohanesid. Sellised me oleme.
Välja arvatud need, kes sellest keeldusid.
Ole nüüd, mõtlesin oma mobiilil kella vaadates. Kandsin seda mantlivarruka kinnitusel. Neetud rongiseisak. Valisin järjekordse otsetee, kihutades mööda põiktänavat. See oli hämar, aga kümneaastane elu lakkamatus pimeduses harjutab ära.
Möödusin kerratõmbunult magavatest kerjustest ja kargasin üle ühe, kes põõnas tänava otsas laiali sirutatuna. Paiskusin Siegeli tänavale, laiemale läbipääsule, mida valgustati enamikust paremini. Siin, alustänavate esimesel tasandil olid Kaevurid inimestele poeruume õõnestanud. Need olid hetkel suletud, kuigi üsna mitme ees valvas keegi pumppüssiga. Terassüdame politsei käis teoreetiliselt alustänavatel patrullimas, aga nad tulid harva appi, kui vaid siis kõige hullematel juhtudel.
Algselt rääkis Terassüda suurejoonelisest maa-alusest linnast, mis ulatub kümnete korruste kaupa alla. See oli enne, kui Kaevurid hullusid. Enne, kui Terassüda ei viitsinud enam teeselda, et hoolib alustänavate rahvast. Samas polnud need ülemised tasandid kohutavad. Vähemalt püsis mingi korrataju ja leidus piisavalt urge, et neid koduna kasutada.
Laevalgus oli vaheldumisi õrnalt roheline ja kollane. Kui tundsid erinevate tänavate värvimustreid, võis alustänavatel täitsa hästi liigelda. Vähemalt ülemistel tasanditel. Isegi linnaveteranid kaldusid alumisi korruseid ehk teraskatakombe vältima, kus oli liiga lihtne ära eksida.
Kaks kvartalit Schusteri tänavani, mõtlesin ma, silmates läbi laes laiuva lõhe pea kohal kõrguvaid, paremini valgustatud ja kiiskavaid pilvelõhkujaid. Sörkisin kaks kvartalit, siis põikasin üles minevale trepile, jalad terasastmetele langemas. Need peegeldasid hämaraid ja pooleldi töötavaid lampe.
Koperdasin metalltänavale ja põikasin kohe pisemale kõrvaltänavale. Paljud ütlesid, et ülatänavad polnud kaugeltki nii ohtlikud kui alustänavad, aga mina ei tundnud end seal iial mugavalt. Kui aus olla, ei tundnud ma end kusagil turvaliselt, isegi mitte Tehases koos teiste lastega. Aga siin üleval… siin liikusid Eepikud.
Püssi kandmine