kuni ta mõnda Terassüdame plaani ei seganud. Vintpallil endal taolist immuunsust polnud. Tema tasandil tuli endiselt ettevaatlik olla. Terassüdamel oli sellest ükskõik, kui mõni väheldane Eepik nagu Vintpall noa selga sai.
Rebisin pilgu eemale ja kõndisin Vintpalli järel. Ta süütas kõndides sigareti, pimeduses välgatas ja sisises seejärel punakalt hõõguv ots tema ees. „Sa vana säde, Spritz,” ütles ta. „Oleks võind kohe algusest peale Aimusele järele saata mõne teist, kannupoistest. Ma vihkan seda, kui seisan seal nagu jopski.”
„Teate küll seda Spritzi,” ütlesin hajameelselt. „Ta mõtles, et teie saatmine solvaks Aimust vähem, sest olete Eepik.”
„Küllap vist.” Vintpall tõmbas mahvi. „Mis meeskonnas sina siis oled?”
„Eddie Macano omas,” ütlesin ühte käsilast Spritzi organisatsioonist nimetades. Kiikasin üle õla. Nad tegelesid ikka veel sellega. „Tema käskiski teile järele joosta. Ei tahtnud seda ise teha. Üritas liiga usinalt ühte tüdrukut peale korjata, kelle Aimus sinna jättis. On alles jopski, mis?”
„Eddie Macano?” venitas Vintpall minu poole pöörates. Tema sigareti punane ots värvis hämmeldunud näo leekivoranžiks. „Tema suri ju kaks päeva tagasi kismas nende maa-alustega. Ma olin seal…”
Tardusin. Oih.
Vintpall sirutas püstoli poole.
3
PÜSTOLITEL on püsside ees üks selge eelis – need on kiired. Ma isegi ei üritanud teda relva tõmbamises võita. Põikasin kõrvale ja jooksin elu eest külgtänava poole.
Kaugemal karjus keegi. Aimus, mõtlesin mina. Kas ta nägi mind jooksmas? Aga ma ei seisa valguses ja ta ei vaata. See on keegi teine. Ilmselt lõks siis…
Vintpall avas minu pihta tule.
Püstolitega on ainult see häda, et neid on kuradima raske sihtida. Isegi koolitatud, palju harjutanud profid lasevad rohkem mööda kui pihta. Ja kui sa keerad püstoli enda ette külili – nagu oleks oma arust mingis nõmedas põnevusfilmis –, lased isegi veel vähem pihta.
Just seda aga Vintpall tegi ja tema püstoli sähvatused valgustasid pimedust. Üks kuul tabas maapinda minu lähedal ja pritsis sädemeid, kui see terasest kõnniteel tagasi põrkas. Libisesin kõrvaltänavasse ja surusin end seljaga seina vastu, kadudes Vintpalli silmist.
Kuulid pritsisid üha seina pihta. Ma ei julgenud välja piiluda, aga kuulsin Vintpalli vandumas ja hõikumas. Olin liiga hirmul, et laske lugeda. Tema relva tüüpi salves ei tohiks olla rohkem kui tosinkond kuuli või nii…
Ah, õigus jah, mõtlesin ma. Tema Eepiku võime. See mees võis tulistada nii palju kui tahes, ja kuulid ei saa otsa. Lõpuks tuleb ta ümber nurga ja saab otse lasta.
Sain ainult ühte asja teha. Hingasin sügavalt sisse, lasin püssil õlalt libiseda ja püüdsin selle kätte. Laskusin kõrvaltänaval ühele põlvele. Seades end ohtu, tõstsin püssi. Põlev sigaret lasi valgust Vintpalli näole.
Kuul tabas seina mu kõrval. Valmistusin päästikule vajutama.
„Seis, sa jopski!” hüüdis üks hääl ja segas Vintpalli. Mingi kogu liikus hämaruses meie vahele just siis, kui ma tulistasin. Lask läks mööda. See oli Aimus.
Langetasin relva hetkel, kui ülalt kostis veel üks lask. Snaiper. Kuul tabas maapinda ja peaaegu Aimust, kuid too tõmbus täpselt õigel hetkel kõrvale. Ohutaju.
Aimus jooksis imelikult. Kui ta laternale lähemale jõudis, sain põhjusest aru. Tal olid käed raudus. Samas ta põgenes – mis iganes oli olnud Kättemaksjate plaan, tundus see igatahes koost lagunevat.
Vaatasime Vintpalliga üksteisele korraks otsa. Seejärel kihutas ta Aimusele järele, tulistades huupi paar korda minu suunas. Lõputu kuulivaru ei teinud teda aga paremaks laskjaks ja need lendasid kõik mööda.
Ajasin end jalule ja vaatasin teises suunas. Sinna, kus naine oli viibinud. Kas temaga oli kõik hästi?
Õhus kostis vali raks ja Vintpall varises kriisates maha. Naeratasin, kui järsku kõlas teine lask ja sädemevihm plahvatas minu kõrval oleval seinal. Vandusin ja hüppasin tagasi oma kõrvaltänavale. Hetk hiljem keeras järsult sinna naine liibuvas punases kleidis, kellel oli käes tibatilluke, otse mu näkku suunatud taskupüstol.
Püstolist tulistajad lasevad keskmiselt kümne sammu pealt juba mööda – aga ma polnud kindel statistikas selle kohta, kui püstol asub su näost neljakümne sentimeetri kaugusel. Ilmselt pole see sihtmärgi jaoks kuigi soodne.
„Oota!” ütlesin käsi tõstes ja lasin püssil õlarihmale tagasi langeda. „Ma üritan ju aidata! Sa ei näinud, kuidas Vintpall minu pihta tulistas?”
„Kelle heaks sa töötad?” nõudis naine.
„Havendarki tehases. Juhtisin varem taksot, aga ma…”
„Jopski,” sõnas naine. Püstol endiselt minule suunatud, tõstis naine käe pea juurde ja vajutas ühe sõrmega kõrva. Nägin seal kõrvarõngast, mis oli ilmselt mobiiliga ühendatud. „Megan siin. Tia. Lase õhku.”
Lähedal kõlas plahvatus ja ma võpatasin. „Mis see veel oli?”
„Reeve’i Teater.”
„Te lasite Reeve’i Teatri õhku?” küsisin hämmeldunult. „Arvasin, et Kättemaksjad ei vigasta süütuid.”
Selle peale ta tardus, püstol ikka minu peal. „Kuidas sina tead, kes me oleme?”
„Te jahite Eepikuid. Kes te siis veel olema peaks?”
„Aga…” Ta katkestas ja vandus vaikselt ning tõstis taas sõrme. „Pole aega. Abraham, kus on sihtmärk?”
Ma ei kuulnud vastust, kuid ilmselgelt rahuldas see vastus teda. Kaugusest kostis veel plahvatuste kõminat.
Ta piidles mind, ent mu käed olid endiselt õhus. Ja ta pidi nägema, kuidas Vintpall minu poole tulistas. Ilmselt otsustas ta, et ma pole ohtlik. Ta langetas relva, kummardus rutakalt ja murdis kingadelt kontsad küljest. Seejärel haaras ta kleidist ja rebis selle seljast.
Ahmisin õhku.
Tavaliselt pean end mõnevõrra tasakaalukaks, aga mitte just iga päev ei leia ma end pimedalt kõrvaltänavalt vapustava naisega, kes rebib oma seljast suurema osa riietest. Ta kandis kleidi all sügava dekolteega särgikest ja liibuvaid rattapüksikesi. Tõdesin rõõmuga, et kabuur oli tõepoolest parema reie külge kinnitatud. Mobiil oli ühendatud selle välisküljega.
Ta heitis kleidi kõrvale – see oligi mõeldud kergelt ära tulema. Tema käsivarred olid saledad ja trimmis ning varasemalt ilmutatud suursilmne naiivsus kadus täielikult ning asendus karmi pilgu ja meelekindla näoga.
Astusin sammu ja ühe hetkega sihtis ta püstol taas mu laupa. Tardusin.
„Tänavast välja,” ütles ta viibates.
Täitsin närviliselt käsku ja kõndisin tänavale tagasi.
„Põlvili, käed pea peale.”
„Ma tegelikult…”
„Pikali!”
Laskusin põlvili ja tundsin end totakalt, kui käed pea peale kokku viisin.
„Raudmees,” ütles ta, sõrme kõrva peal hoides, „kui Põlvik siin kas või aevastab, pane üks pauk talle julmalt kaela.”
„Aga…” alustasin ma jälle.
Ta hakkas mööda tänavat jooksma, liikudes nüüd märksa kiiremini, sest kontsi ja kleiti polnud enam. Seeläbi jäin ma üksi. Tundsin end seal põlvitades idioodina, kuklakarvad turritamas mõttest snaiperi peale, kes mind oma relvaga sihtis.
Kui palju agente võis Kättemaksjatel siin olla? Ma ei kujutanud ette, et nad prooviks midagi sellist vähemalt kahe tosinaga. Veel üks plahvatus vapustas maapinda. Milleks plahvatused? Need meelitavad ligi Korrakaitse,