mul on õigus, ei ole see raiskamine. Alati klobib kõvakäsi vastase läbi.”
Kõvakäed võitlevad kõige sagedamini, tavaliselt vähemalt pooled lahingutest, sest nende oskused ja võimed sobivad areenile paremini kui peaaegu ühegi teise Hõbedase omad. Näib, nagu nad naudiksid seda, et saavad oma üliinimliku jõu abil teisi tšempione kui kaltsunukke ringi pillutada.
„Aga teine?” küsin ma, mõeldes Hõbedastele, keda võime täna näha. Telkid, kebjad, nümfid, rohevardjad, kivikehad – kõiki neid on kohutav vaadata.
„Kes teab. Loodetavasti mõni lahe. Mulle kulub natuke lõbu ära.”
Me ei ole Kilorniga Esimese Reede Võidumängude osas just ühel meelel. Minu jaoks ei ole midagi nauditavat selles, et kaks tšempioni teineteist tükkideks rebivad, kuid Kilorn armastab seda. Las tambivad teineteist maatasa, ütleb ta. Nad ei ole meie inimesed.
Ta ei mõista Võidumängude olemust. Tegu ei ole ajuvaba meelelahutusega, mille eesmärk on Punastele kontimurdvast tööst pisut puhkust pakkuda. See on kalkuleeritud külm sõnum. Areenil tohivad võidelda vaid Hõbedased, sest vaid Hõbedane suudab seal ellu jääda. Nad võitlevad, et näidata meile oma tugevust ja jõudu. Teist ei ole meile vastast. Oleme teist üle. Oleme jumalad. See on sõnum, mida kannab tšempionide iga üliinimlik löök.
Ja neil on täiesti õigus. Eelmisel kuul vaatasin kebja võitlust telkiga. Ja kuigi kebja liikus isegi jälgimiseks liiga kiiresti, suutis vastane ta jalapealt seisma panna. Telki tõstis teise võitleja vaid vaimujõuga maast lahti. Kebja hakkas lämbuma – arvan, et telki hoidis tal kuidagi nähtamatult kõrist kinni. Kui kebja nägu siniseks tõmbus, matš lõpetati. Kilorn rõõmustas. Ta panustas telki peale.
„Daamid ja härrad, Hõbedased ja Punased, tere tulemast Esimesele Reedele, Augusti Võidumängule.” Teadustaja hääl kõmiseb areeni seintelt vastu. Ta kõlab sama tülpinult kui alati ja seda ei saa talle pahaks panna.
Kunagi ammu ei olnud Võidumängud võitlused, vaid hoopis hukkamised. Vangid ja riigivaenlased viidi pealinna Archeoni ning tapeti Hõbedastest koosneva rahva ees. Ilmselt meeldis see Hõbedastele ja algasid võitlused. Mitte tapatalguteks, vaid meelelahutuseks. Siis arenesid neist Võidumängud, mis laienesid teistesse linnadesse, muudele areenidele ja teistlaadse publiku ette. Viimaks anti ligipääsuõigus ka Punastele, kes suruti odavatele istekohtadele. Õige pea ehitasid Hõbedased kõikjale areenid, isegi Vaiaküla-taolistesse kolgastesse. Ja osalemine, mis kunagi oli kingitus, muutus kohustuslikuks nuhtluseks. Mu venna Shade’i sõnul toimus see selle pärast, et areeniga linnades vähenes tunduvalt Punaste kuritegevus, teisitimõtlemine, isegi napid ülestõusud. Nüüd ei pea Hõbedased rahu tagamiseks kasutama hukkamist, leegionäre ega isegi Korrakaitset – sama hästi hoiab meid hirmu all kaks tšempioni.
Täna on need kaks kõnealust oma ülesannete kõrgusel. Esimene valgele liivale astuja kuulutatakse välja kui idast Harbor Bayst pärit Hõbedane Cantos Carros. Lõugavale videoekraanile ilmub võitlejast selge pilt ja keegi ei pea mulle ütlema, et tegu on kõvakäega. Mehe käsivarred on jämedad kui puutüved, sõlmed ja sooned naha alt välja punnitamas. Kui mees naeratab, on näha, et kõik tema hambad on katkised või puudu. Võib‐olla läks ta poisikesena oma hambaharjaga tülli.
Kilorn minu kõrval hõiskab ja külaelanikud möirgavad koos temaga. Üks korrakaitsja heidab valjematele vaeva eest preemiaks pätsi leiba. Minust vasakul ulatab üks teine kisendavale lapsele erekollase paberitüki – ekteripaberi, mis annab lisanormi elektrit. Seda kõike selleks, et hõiskaksime, kisendaksime, pealt vaataksime. Isegi kui me seda teha ei taha.
„Just nii, tehke nii, et ta kuuleks!” venitab teadustaja, püüdes häälde võimalikult palju entusiasmi suruda. „Ja siin on tema vastane Samson Merandus otse pealinnast.”
Teine võitleja näeb inimkujulise lihasmäe kõrval välja kahvatu ja nõrguke, kuid tema terasturvis on hästi tehtud ning kiiskama löödud. Ilmselt on ta mõne pere noorema poja noorem poeg, kes üritab areenil tunnustust leida. Kuigi ta peaks kartma, näeb ta välja kummaliselt rahulik.
Võitleja perekonnanimi kõlab tuttavalt, kuid selles ei ole midagi ebatavalist. Paljud Hõbedased kuuluvad kuulsatesse perekondadesse ehk kodadesse, kus on kümneid liikmeid. Meie piirkonna Capital Valley valitsev perekond on Welle’ide koda, kuigi ma ei ole kuberner Welle’i ealeski näinud. Ta ei külasta meie piirkonda kunagi rohkem kui kord või paar aastas. Ja isegi siis ei lasku ta iial nii madalale, et astuks sisse minu küla taolisse Punaste asulasse. Kord nägin ta jõelaeva – rohekuldsete lippudega klanitud imeasja. Mees on rohevardja ja tema möödumisel puhkesid jõekaldal olevad puud õide ning maapinnast tungisid välja lilled. Pidasin seda kauniks, kuni üks vanematest poistest ta paati kividega loopis. Kivid kukkusid kahju tegemata jõkke. Sellest hoolimata pandi poiss häbiposti.
„Kindlasti võidab kõvakäsi.”
Kilorn kortsutab väikese tšempioni suunas kulmu. „Kust sina tead? Mis vägi Samsonil on?”
„Keda huvitab, nagunii ta kaotab,” turtsatan halvustavalt ja sätin end vaatama.
Üle areeni kajab tavaline algussignaal. Paljud tõusevad innukalt vaadates jalgele, kuid mina jään vaikivalt protestides istuma. Kuigi võin näida rahulik, pulbitseb minus viha. Viha ja kadedus. Oleme jumalad, kajab mu kõrvus.
„Tšempionid, jalad positsioonidele.”
Võitlejad kuuletuvad ja suruvad areeni vastasservades kannad vastu maad. Areenivõitlustel ei ole tulirelvad lubatud, seega tõmbab Cantos välja lühikese laia mõõga. Vaevalt tal seda tarvis läheb. Samson relva ei haara ja tema külgedel rippuvate käte sõrmed tõmblevad üksnes veidi.
Üle areeni voogab madal, ümisev elektriliselt kõlav heli. Vihkan seda osa. Heli vibreerib mu hammastes, kontides, ja pulseerib, kuni näib, et miski võib puruneda. See lõppeb järsult siriseva kellaheliga. Algab. Hingan välja.
Asi näeb esimestest hetkedest peale välja kui veresaun. Cantos sööstab jalgadega liiva õhku paisates ettepoole nagu härg. Samson püüab õla abil Cantose eest kõrvale põigata ja temast mööda libiseda, kuid kõvakäsi on kiire. Ta saab Samsoni jalast kinni ja pillutab vastast mööda areeni nagu sulekotti. Järgnevad hõisked summutavad vastu betooni paiskuva Samsoni valukarjatuse, kuid seda on näha kogu ta näost. Enne kui mehel avaneb lootuski püsti tõusta, on Cantos tal kallal ja hiivab vastase taeva poole. Samson mürtsatab vastu liivapinnast kui kotitäis purunenud luid, ent suudab imekombel taas jalgele tõusta.
„On ta poksikott?” naerab Kilorn. „Anna talle, Cantos!”
Kilorni ei huvita lisapäts leiba või paar täiendavat minutit elektrit. Poiss ei hõiska selle pärast. Ta tahab tõepoolest näha, kuidas veri, Hõbedaste veri, hõbeveri, areeni katab. Pole tähtis, et see on kõik, mida meie ei ole, ei saa olla. Kõik, mida me soovime. Kilornil on tarvis seda näha enesepetuks. Et nad on tõesti inimesed, et neid on võimalik haavata ja võita. Kuid mina tean paremini. Nende veri on ähvardus, hoiatus, lubadus. Me ei ole võrdsed ega hakka seda kunagi olema.
Poiss ei pea pettuma. Isegi loožikohtadelt on näha Samsoni suust nirisevat metalselt küütlevat vedelikku. See peegeldab suvepäikest kui vesine peegel ja maalib ta kehale mööda kaela alla turvisesse voolava jõe.
See on peamine, mis Hõbedasi ja Punaseid eristab – meie vere värvus. See väike erinevus muudab nad millegipärast meist tugevamaks, targemaks, paremaks.
Samson sülitab, paisates areeni kohale päikeses sätendava hõbeverepilve. Kümme meetrit eemal pigistab Cantos mõõgapideme tugevamini pihku ja valmistub Samsoni võitlusvõimetuks tegemisega õhtule joont alla tõmbama.
„Vaene narr,” pomisen omaette. Näib, et Kilornil on õigus. Vaid poksikott.
Cantos tormab raskel sammul läbi liiva, mõõk kõrgel ja silmad leegitsemas. Ning siis tardub ta turvise kõlksudes järsult poolel sammul. Veritsev võitleja osutab areeni keskelt sõrmega Cantose suunas, silmis pilk, mis võiks luid purustada.
Samson