asuvatest linnadest, kus oskuslikud Punased ehitavad masinaid, mida mina ei suuda ettegi kujutada. Alates maa-, vee- ja õhutranspordist ning lõpetades relvadega, mis külvavad hävingut kohe, kui Hõbedastel seda tarvis peaks minema. Õpetaja rääkis meile uhkusega, et Norta on maailma valgustaja. Rahvas, mille muudab suureks tehnoloogia ja elekter. Kõik ülejäänud, näiteks Järvemaad ja lõunas asuv Piedmont elavad pimeduses. Meil on vedanud, et siia sündisime. Vedanud. Tahaksin seda sõna kuuldes karjuda.
Ent hoolimata meie elektrist, järvemaalaste toidust, meie relvadest, nende arvukusest ei ole kummalgi poolel teise ees kuigi suurt eelist. Mõlemal poolel on Hõbedased ohvitserid ja Punased sõdurid ning võitlus käib ülivõimete, relvade ja tuhandest Punasest kehast kilpide abil. Sõda, mis oleks pidanud lõppema ligi sada aastat tagasi, kestab siiani. Olen alati pidanud kibedalt naljakaks, et võitleme toidu ja vee pärast. Isegi tähtsad ja kõikvõimsad Hõbedased peavad sööma.
Ent nüüd, kui Kilorn on järgmine, kellega pean hüvasti jätma, ei ole selles enam midagi naljakat. Huvitav, kas ka tema annab mulle mälestuseks kõrvarõnga, kui läikimalöödud turvises leegionär ta minema viib.
„Üks nädal, Mare. Üksainus nädal ja olengi läinud.” Kilorni hääl murdub, kuigi ta üritab seda köhatusega varjata. „Ma ei suuda seda teha. Nad… nad ei saa mind kätte.”
Ent näen, kuidas võitlusvaim ta silmis tuhmub.
„Me peame saama midagi teha,” pahvatan järsult.
„Mitte keegi ei saa midagi teha. Keegi ei ole sundvärbamist vältides eluga pääsenud.”
Tean seda isegi. Igal aastal üritab keegi põgeneda. Ning igal aastal lohistatakse ta tagasi linna keskväljakule ja puuakse üles.
„Ei. Leiame koos mingi võimaluse.”
Isegi sellisel hetkel leiab ta endas jõudu minu üle irvitada. „Meie?”
Mu palged löövad lõkendama kiiremini kui mis tahes kahjutuli. „Olen samamoodi väeteenistusse mõistetud, aga nad ei saa ka mind kätte. Nii et põgeneme.”
Tean, et armee on alati olnud mu saatus, mu karistus. Kuid mitte tema oma. See on temalt juba liiga palju röövinud.
„Meil ei ole kuhugi minna,” puterdab poiss kiiresti, kuid vähemalt vaidleb ta vastu. Vähemalt ei anna ta alla. „Me ei suudaks põhjas ealeski talve üle elada, idas on meri, läänes on veel rohkem sõda, lõuna on põrgupõhja kiiritatud ning igal pool mujal kubiseb Hõbedastest ja Korrakaitsest.”
Sõnad paiskuvad minust välja nagu paisu tagant. „Nagu ka küla. See kubiseb samuti Hõbedastest ja Korrakaitsest. Aga sellegipoolest suudame otse nende nina alt varastada ja terve nahaga pääseda.” Mu mõtted tormavad palavikulise kiirusega, püüdes leida midagi kasulikku, olgu see kui tahes habras. Ja siis tabab see mind kui välgunool. „Must turg, mida meie aitame käimas hoida, smugeldab kõike viljast elektripirnideni. Miks nad ei võiks siis ka inimesi smugeldada?”
Poiss avab suu, et välja pahvatada tuhat põhjust, miks sellest midagi välja ei tule. Kuid siis ta naeratab. Ja noogutab.
Mulle ei meeldi teiste inimeste ellu sekkuda. Mul ei ole selleks aega. Ometi siin ma nüüd olen ja kuulen end ütlemas nelja saatuslikku sõna.
„Jäta kõik minu hooleks.”
Kaupa, mida tavalistele poodnikele müüa ei saa, peame viima Vile-Willile. Ta on vana ja saekaatris töötamiseks liiga väeti. Nii täidabki mees oma päevi tänavaid pühkides. Öösiti müüb ta oma kõdunenud vankrist kõike, mida tahta võid – alates rangete kauplemispiirangutega kohvist ja lõpetades Archeonist pärit eksootilise kraamiga. Esimest korda võtsin julguse kokku ja läksin peotäie varastatud nööpidega Willi juurde üheksa-aastaselt. Ta maksis mulle kolm vaskpenni ega küsinud midagi. Nüüdseks on minust saanud ta lojaalseim klient, ilmselt ka põhjus, kuidas ta suudab sedavõrd pisikeses paigas vee peal püsida. Heal päeval võiksin teda isegi sõbraks nimetada. Kulus aastaid enne, kui avastasin, et Will on osake tunduvalt suuremast ärist. Mõni nimetab seda põrandaaluseks ja mõni mustaks turuks, kuid mind huvitavad vaid selle võimalused. Nende võrgustikul on kõikjal Willi-taolised vahendajad. Isegi Archeonis, kuigi see näib võimatu. Nad transpordivad ebaseaduslikku kaupa üle kogu maa. Võin kihla vedada, et nüüd teevad nad erandi ja nõustuvad kauba asemel vedama hoopis inimest.
„Mitte mingil juhul.”
Will pole mulle kaheksa aasta jooksul kordagi ära öelnud. Nüüd virutab see kortsus vana narr vankriluugid mu nina ees peaaegu kinni. Mul on hea meel, et Kilorn kaasa ei tulnud. Nii ei pea ta nägema, kuidas teda alt vean.
„Will, palun. Tean, et saad seda teha…”
Vanamees raputab valge habeme vappudes pead. „Isegi kui saaksin, olen kaupmees. Inimesed, kellega töötan, ei hakka oma aega ja vaeva kulutama järjekordse jooksiku ringivedamisele. Meie äri ei ole selline.”
Tunnen, kuidas minu ja Kilorni ainuke lootus käest libiseb.
Will märkab vist meeleheidet mu silmis ja leebub pisut vastu vankriust nõjatudes. Ta ohkab raskelt ja heidab pilgu selja taha vankripimedusse. Hetke pärast pöörab mees taas ringi ja kutsub mu viipega sisse. Kuuletun meelsasti.
„Aitäh sulle, Will,” hakkan vadistama. „Sa ei kujuta ette, kui tähtis see mulle on…”
„Istu ja ole vakka, tüdruk,” kamandab hele hääl.
Vankripimeduses tõuseb jalule Willi ainukese sinise küünla tuhmis valguses peaaegu märkamatuks jääv naine. Õigupoolest tüdruk, sest on vaevu minust vanem. Ent palju pikem ja vana sõdalase hoiakuga. Võõra puusale, päikesekujutistega punase seotava vöö vahele torgatud relv ei ole kindlasti ametlikku luba saanud. Tüdruk on Vaiakülast pärinemiseks liiga blond ja kahvatunahaline. Tema nägu katva kerge higi järgi otsustades pole ta tapva kuumuse ega niiskusega harjunud. Ta on väljast, võõramaalane, ja kõigele lisaks ka lindprii. Just selline inimene, keda näha soovin.
Ta kutsub mu viipega vaguniseina sisse uuristatud pingile istuma ja võtab istet alles minu järel. Will on meil tihedalt kannul ning peaaegu variseb räbaldunud toolile, silmad minu ja tüdruku vahet vilamas.
„Mare Barrow, see on Farley,” pomiseb vanamees ja tüdruku lõug tõmbub pingule.
Ta vaatleb ainiti mu nägu. „Soovid kaubatransporti.”
„Mulle ja poisile…”, ent tüdruk tõstab suure mõhnalise käe ning katkestab mind poolelt sõnalt.
„Kauba,” sõnab ta uuesti paljutähenduslikul pilgul. Mu süda hüppab rinnas. Sellest Farley-tüdrukust võib asja saada. „Ja mis on sihtkoht?”
Ragistan ajusid, püüdes mõnda ohutut kohta välja mõelda. Mu silme ees ujub klassiruumi vana maakaart oma ranniku ja jõgede, linnade, külade ning kõigega, mis jääb nende vahele. Harbor Bayst läänes kuni Järvemaani, põhjatundrast kuni kiiritatud tühermaadeni Rusulinnas ja Uhtlas – kõikjal varitsevad meid ohud.
„Mingi koht, mis on Hõbedaste eest kaitstud. Muud ei midagi.”
Farley pilgutab mulle silma, kuid ta ilme ei muutu. „Ohutusel on hind, tüdruk.”
„Kõigel on hind, tüdruk,” nipsan samal toonil. „Keegi ei tea seda minust paremini.”
Vagunisse laskub pikk vaikus. Tunnen, kuidas öö käest kulub ja Kilornilt väärtuslikke minuteid röövib. Farley ilmselt tajub mu ebamugavust ja kannatamatust, kuid ei tõtta sõna võtma. Näib, nagu kuluks terve igavik enne, kui ta viimaks suu avab.
„Ergav Kaardivägi on nõus, Mare Barrow.”
Läheb tarvis kogu mu enesevalitsemist, et mitte rõõmust istmelt püsti karata. Ent miski sikutab mind ega lase naeratust näole tekkida.
„Makse tuleb tasuda kogusummas, väärtuses tuhat krooni,” jätkab Farley.
See lööb mul peaaegu hinge kinni. Isegi Willi kohevad valged kulmud kaovad üllatusest juuksepiiri alla. „Tuhat?” suudan kähiseda. Vaiakülas ei arvelda