siis agent Nitramiga juhtus?”
„See on saladus, mida agentuur on püüdnud unustada, tulemusteta,” sosistas Cato. „Nitram põgenes. Ta kadus pikaks ajaks, vältides meid kõiki. Tegelikult rändas ta maailmas ringi ja otsis kaardistamata hoidlaid. Aja jooksul kogus ta enda ümber midagi sektilaadset – inimesi, kes olid piisavalt rumalad, et eksperimenteerida tumedama poolega; inimesi, kes uskusid, et neilt on röövitud nende vabadus. Meie parimatel agentidel kulus aastaid, et talle jälile jõuda.”
„Ja… siis?” küsis Trebor, teades ebameeldivat vastust juba ette.
„Ta tuli kahjutuks teha,” lausus Cato põiklevalt. „Mõte, et üks inimene tapab teise, tekitab sulle külmavärinad, ja ka meie tundsime tookord sama. Aga tema ega ta järgijate rühma jaoks ei olnud enam tagasipöördumist. Me arvasime, et meil õnnestus juhtum lõpetatuks lugeda, aga ilmselt elab legend Renegaadist edasi.”
„Nitram… oli Renegaat?” See vana nimetus oli Treborile tuttav.
„Võlvkeldrite müüt näib siiani vastu pidavat,” nõustus Cato. „Iga kord, kui me usume, et see on välja surnud, leiavad mõned õnnetud, kes arvavad, et koos nende kõige madalamate loomalike instinktidega oleme neilt võtnud ka mingisuguse vaba tahte, uue hoidla.”
„Nii et see agent Nitram… tema oli selle juhtumi juures sinu paarimees?” küsis Trebor, kahetsedes oma otsekohesust peaaegu kohe.
„Jah, oli,” sosistas Cato raskelt. „Ma oleksin pidanud tal silma peal hoidma. Ma oleksin pidanud ta kavatsusi teadma ja teda takistama. Just seetõttu ei vii kunagi kelderhoidlate uurimist läbi ainult üks agent.”
Trebor köhatas.
„Ma saan aru, et see oli vihje mulle – et ma vajan paarimeest.”
„Õige,” nõustus Cato.
„Ma ei tööta partneritega,” meenutas Trebor ülemusele ettevaatlikult.
„Sul pole lihtsalt varem kunagi ühtegi vaja olnud,” oli Cato kõigutamatu. „Nüüd on.”
„Võin ma vähemalt valida kellegi oma osakonnast?” pakkus Trebor ärevalt.
„Mul on üks mõttes,” ütles Cato.
„Kes?”
„Keegi, kes teab rohkem, kui meile teistele ohutu oleks,” vastas Cato.
„Kes!?”
„Üks agent, kellega sa pole kunagi kokku puutunud, sest ta on teatavas mõttes vabakutseline ega ole seotud ühegi konkreetse osakonnaga. Tegelikult, ta polegi agent, aga juhtumite puhul, kus me tema abi kasutame, eelistame teda niimoodi nimetada. Agent Nowan.”
Trebori käsi tõmbus kuuldava naksatusega rusikasse.
„Agent Nowan?! On see üldse päris inimene?” hüüatas ta.
„Loomulikult.”
„Kas ta pole lihtsalt meie vanaisade aegne linnalegend?”
„Rahu, Trebor,” naeratas Cato. „Agent Nowan on olnud meie seas palju kordi ja ta on alati olemas, kui me peame tegelema millegagi, millest me aru ei saa. Ma olen kindel, et teist saab hea meeskond.”
Trebor oli end püsti ajanud ja hingeldas nüüd raskelt.
„Ma eelistan töötada koos inimestega,” teatas ta käheda häälega.
„Agent Nowan on sama palju inimene kui sina ja mina.” Cato tegi käega liigutuse, mis sundis Trebori taas istet võtma. „Tema algne kodu võib olla mujal, aga ta määrati meie juurde juba kauges minevikus ja sellest ajast on ta inimene nii oma kehalt kui ka südamelt.”
„Mulle on äärmiselt vastumeelne töötada koos galaktikatevahelise spiooniga,” protestis Trebor edasi.
„Naeruväärne,” rehmas Cato kannatamatult käega. „Sind kuulates jääb mulje, nagu oleks ta mingi tulnukas. Meil kõigil on surematud hinged. Minu arvates tuleks meil süüdistada iseennast, sest me ei tea, kust meie hinged tulevad ja miks saadetakse need sündimiseks Maale, mitte aga Nowanit sellepärast, et ta teab, kes ta on ja miks ta sünnib siin üha uuesti ja uuesti.”
Trebor jäi kuulekalt vait, nähes ärritusesädet Cato silmis. Ta tõusis taas püsti ja kummardas.
„Kanna mulle kohe ette, kui tagasi oled, sõltumata kellaajast,” ütles Cato. „Ma tahan teada kõike – nii ellujäänu kui ka agent Nowani kohta.”
„Sa… sa pole siis teda kunagi oma silmaga näinud?” Trebor seisatas ukse juures.
„Aastaid tagasi, kui ma noor olin… ja tema oli endiselt üks meist. Ma ei tea, kas tema seda mäletab.” Cato raputas pead. „Praegu ei tea keegi, kus ta on või mis ta on. Ta ilmutab end soovi korral ainult surrogaatkehade kaudu, aga tema mõistus võib olla hoiul üldse mõnes teises dimensioonis. Sa vaata ja räägi siis mulle ise.”
Lahkunud, tundis Trebor kahetsust, et oli mentorile järsult vastu rääkinud, ning soovis kirglikult ja mõneti õelalt, et agent Nowan oleks täpselt see, millele ta nimi1 vihjas.
II: A. D. 2345
Trebor usaldas end kvantpordi meeskonna võimekatesse kätesse, sundides neid lühendama teadvuse ülekande protsessi tavaliselt ühelt tunnilt kümnele minutile. Mehed olid vastu, pakkudes palju kiiremat virtuaalportatsiooni meetodit, aga Trebor, kes oli täis otsustavust viia uurimine läbi füüsilises kehas, lükkas selle pakkumise tagasi. Lõpuks, pärast minutitepikkust vaidlust ja auastmele viitamist nõustus meeskonna juht suurendama doosi, mida oli vaja Trebori krüounne viimiseks ja protsessi aktiveerimiseks kolmekümne minutiga – Trebori enda vastutusel.
Järgmisel hetkel ärkas Trebor tuhandete miilide kaugusel kaitsva limakihi all surrogaatkehas, voolikud suhu ja ninna torgatud. Kolmanda osakonna kvantpordi meeskond koristas voolikud ära ja avaldas samasugust vastumeelsust nagu nende kolleegid Keskuses, kui Trebor nõudis, et kolmekümne minuti pikkust kohanemisaega vähendataks viiele minutile. Talle anti vormiriietus, rinnal nimesilt, ja galloni jagu vedelikku joomiseks. Viimase kulistamisega maadeldes vaatles ta ennast peeglitega kaetud seintelt. Nagu kõigi surrogaatide puhul, oli ka tema keha sale ja tugev, disainitud terveks, kenaks ja nooruslikuks. Iga aastaga tundis Trebor üha kasvavat kadedust nende tühjade kehade vastu. Siiski hävisid need lihaseid kasvatavate keemiliste solkide ja pidevat peavalu vaevumärgatavana hoidvate valuvaigistite regulaarse tarbimise tõttu enneaegselt, nii et Trebor polnud kunagi sama keha kaks korda kasutanud.
„Kas agent Nowan on juba saabunud?” küsis ta meeskonna juhilt.
„Vabandust, ma ei saa ühestki teie sõnast aru,” vastas ohvitser, kes oli tungivalt soovitanud, et kolmekümne minuti pikkust kohanemisaega siiski austataks, peaaegu varjamata sarkasmiga. „Häälepaeltel kulub kohanemiseks aega. Kümme minutit vokaalseid artikuleerimisharjutusi ei ole nalja pärast kohustuslikuks tehtud.”
Trebor kordas küsimust veel kolm või rohkemgi korda.
„Ma arvan, et ta küsib agent Nowani kohta,” pakkus üks laboriassistent.
„Oh jaa, ta on siin,” vastas meeskonna juht. „Agent Nowan suudab ajuporteeruda igasuguse abita, nii et ta saabus mõne aja eest.”
Trebor, tundes, et on üle trumbatud, võttis end suure pingutusega kokku, et oma uus keha kontrolli alla saada ja end mitte häbistada agendi ees, kes oli ilmselgelt midagi üliinimese taolist.
Ja tõepoolest, kui ta viidi väikesesse nõupidamisruumi, kus valgus oli hämaraks keeratud, et ta silmadel väga valus ei oleks, ilmutas tervituseks püsti tõusnud mees täiuslikku koordinatsiooni. Tema hääl oli selge ja kõlav:
„Meeldiv tuttavaks saada, agent Trebor.”
„Agent Nowan,” vastas Trebor pooleldi köhides, pooleldi luksudes. Kui ta pingutas, et pilku fokuseerida ja värisevad sõrmed