kohta peetakse mingit registrit?”
„Ametlikul tasemel – kindlasti. Aga taolist tüüpi illegaalseid protseduure saab läbi viia ilma kontrollita.”
„Kas on veel teisi põhjusi, miks ühel inimesel ei ole geneetilist sõrmejälge?” Trebor tahtis, et ükski kivi ei jääks ümber pööramata.
„Tegelikult mitte,” ütles ohvitser. „Kui ta muidugi ei sündinud enne aega, mil geneetiline kood muutus kohustuslikuks standardiks.”
„Kui vana peaks ta sellisel juhul olema?” Trebor vaatas ohvitserile otsa.
„Vähemalt kahesaja-aastane, aga sellest vanusest tundus tal küll kõvasti puudu olevat. Mina kirjeldaksin teda kui umbes viiekümneaastast meest.”
„Kas agent Nowanit on surmast teavitatud?” Trebor juhtis oma mõtted taas olevikule.
„Agent Nowanit?” Ohvitser näis kõhklevat. „Aga ta oli sündmuse hetkel seal.”
„Ta oli… kus?”
„Kinnipeetava juures. Voodi kõrval.”
Trebori kohtlaselt pilkuvad silmad tekitasid õhku ahmiva kala häält.
„Ta oli üksinda palatis koos titaaniintsidendi ainsa ellujäänuga, kes suri seejärel tema juuresolekul teadmata põhjusel?” Trebor ütles seda aeglaselt ja aina kasvava uskmatusega hääles.
„Nüüd, kus te seda niimoodi sõnastate, kõlab see üsna kahtlaselt,” ütles ohvitser pärast hetkelist pausi. „Aga me oleme turvasalvestused juba läbi vaadanud. Agent Nowanil polnud kinnipeetavaga isegi füüsilist kontakti. Ei ole midagi, mis viitaks, et tema juuresolek poleks olnud kõigest kokkusattumus.”
„Kas mina olen tõesti ainus, kes on kuulnud, et agent Nowan on võimeline skaneerima teadvust ja sisenema inimese mõtetesse?” küsis Trebor järsult ohvitserilt, kes astus instinktiivselt sammu tagasi.
„Agent Nowani kohta ringleb tõesti palju kuulujutte,” möönis ohvitser end kiiresti kogudes. „Ent ikkagi oleks täiesti teine asi oletada, et agent Nowan võiks seda tehes inimest vigastada või tappa!”
„Mida ta tegi pärast kinnipeetava surma?”
„Ta võttis viivitamatult ühendust Keskusega ja umbes kümne minuti pärast helistas Keskus talle tagasi.”
„Kas te teate, kellega konkreetselt ta ühendust võttis ja mis oli jutu sisu?” Trebor haaras kinni viimasest õlekõrrest, teades, et taolist infot talle ei avaldata.
„Ei tea. Ta kasutas erakanaleid ja sama tegi tema kontaktisik Keskusest.”
Ohvitser jäi vait, oodates – lootes – ilmselt, et Trebor lahkub.
„Ma tahaksin uurida seda titaanikeldrit,” tegi Trebor ettepaneku, püüdes anda häälele mõjukust.
„Te peate esitama avalduse koos agent Nowaniga.” Ohvitser istus taas laua taha. „Te teate väga hästi, et selle objekti uurimiseks on vaja vähemalt kaht määratud eriagenti. Kõik, kes sinna sisenevad, peavad olema füüsiliselt ühendatud nii empaatiavõrgu kui ka osakonnaga, nii et nende seisundit saaks pidevalt jälgida.”
„Väga hea. Ma pean rääkima agent Nowaniga,” andis Trebor alla. Ehkki ta peaaegu ei kahelnudki, et see krüptiline olevus, kes esines lihast ja luust inimesena, oli kuidagi seotud tunnistaja surmaga, kes oli näinud midagi, mida temale endale kunagi ei lubataks, teadis ta, et see oli tema parim ja ainus võimalus pöörduda tagasi targemana kui saabudes.
„Ma kardan, et te jäite napilt hiljaks,” ütles ohvitser. Treborile tundus, et nägi mehe silmis vaevuvarjatud halvakspanu Keskuse agendi vastu, kes oli enda ümber toimuvast erakordselt puudulikult informeeritud.
„Kas ta… lahkus osakonnast?”
„Nii see on. Tema keha saadeti umbes poole tunni eest tagasi laborisse.”
Kõik oli öeldud. Trebor lahkus ohvitseri juurest, tundes end ebaadekvaatse ja naeruväärsena. Polnud mingit mõtet kolmandas osakonnas ringi kolada – uudised tema professionaalsest alandusest käisid temast kindlasti ees.
Viimane pilk peegelseintele – sportlikule siledale kehale, mis tuli tagastada kui kolmanda osakonna vara. Läbi suurte klaasseinte nägi Trebor ühte teist ilusat ja sümpaatset keha, mis oli uppunud läbipaistvasse liimitaolisse substantsi. Nowan oli lahkunud, oli põgenenud tema eest mingisugusele teisele reaalsustasandile, mis oli surelikele kättesaamatu. Ta oli endaga kaasa võtnud kõik lootused, mis olid lühikeseks ajaks Trebori südames leegitsema löönud.
„Kas on tõsi, et agent Nowanil ei ole seda kõike vaja?” küsis Trebor, kui ta keha rihmadega kinnitati ja juhtmetega ühendati, et lükata ta ajuportatsiooni seadmesse, mis pidi rebima ta teadvuse aju füüsilistest kammitsatest ja kanaliseerima selle kvantimpulsina valguse kiirusel Keskusesse, kus see pidi taasühinema tema vananeva, kergelt kulunud ja armistunud kehaga.
„Tõsi,” vastas laboriassistent. „Ta läks lihtsalt transsi ja siis kadus. Meie teada ei vaja ta teadvuse säilitamiseks füüsilist karkassi.”
„Nii et meil pole mingit võimalust teda kätte saada, teha kindlaks, kus ta on või kus end uuesti ilmutab,” ohkas Trebor pettunult.
„Vastupidi,” vastas assistent, silmis süvenemas see uskumatust väljendav hämmeldus, mis oli kolmanda osakonna ametnike hulgas juba traditsiooniks saamas.
„Pidage.” Trebor asetas käe mehe käele, kui too valmistus liugalust vaikselt surisevasse aparaati lükkama. „Kuidas te saate teada, kuhu ta läks?”
„Sest talle pandi kasutamiseks valmis teine surrogaatkeha.”
„Kuhu?” küsis Trebor, keda tema usaldusväärsuse langus enam ei huvitanud.
„No ma arvasin, et see on ilmselge, sir,” vastas laboriassistent, vajutades nuppu, mis juhtis aluse masina õõnsasse sisemusse. „Ta läks Keskusesse, nagu teiegi!”
IV: A. D. 383
Just sellest pühast kohast leidis ta end – tema, viimane tsentuurio. Vähemalt ta tundis end sel hetkel viimasena – hetkel, kui torm algas. (Ta ei teadnud selle koha pühadusest, ent ta pidi sellest õige pea teada saama.) Selleks ajaks oli väljas juba väga pime ja ta hobune astus aeglaselt nagu haavatud eesel, ehkki see oli puhastverd täkk, kes oli suutnud neid mõlemat selle lõputu ühise rännaku jooksul kindlalt kanda. Aga nüüd hakkas taevas tõmbuma liiga hämaraks ja sombuseks, et tol maastikul – mille olid kahtlemata kujundanud pimeduse jõud – äärmise ettevaatlikkuseta edasi liikuda. Nad mõlemad teadsid seda, sest mitte ainult peremees, vaid ka hobune olid tõelised roomlased.
Kumbki polnud viimase kahe päeva jooksul peale metsa kasinate andide midagi söönud, kumbki polnud end pärast nendele randadele saabumist nii üksiku ja hüljatuna tundnud. Sellest hoolimata uskusid mõlemad, et teine tunneb nende ühist teed. Dyaus, hobune, siiski eksis selles asjas: tema peremees oli ammu loobunud suunda seadmast, mis siis, et ta käed hoidsid endiselt tugevasti looma lakast kinni. Tema keha ja meel, mõlemad kokkuvarisemise äärel, ootasid, et kõrgem vägi nende samme juhiks. Sest mees hobuse seljas oli kristlane, ainus mitmesajamehelise leegioni hulgas, mis oli saabunud Britannia udusele rannikule mitme talve eest. Teised sõdurid olid samuti ametlikult kristlased – esimene roomlaste põlvkond, kes sellesse usku sündis –, aga nad kaldusid südames ja kommetes teenima oma vanu sõdalasjumalaid ning rõõmustasid, kui uus imperaator Jupiteri poole kummardas.
Just siis oligi ratsanik, õrnas noorukieas, kodust lahkunud ja oma kauni ratsuga siia saabunud, südames veendunud, et ratsutab vastu talle määratud saatusele. Ta ei teadnud veel sõna „misjonär” – aga selle kummalise sõna mõte oli tema südamele tuttav. Sest ta tundis ja mõistis täielikult oma hinge, ehkki ta ei olnud enda üle eriliselt rõõmus või uhke. Sest Octavianus – selle nime oli ta endale valinud siis, kui otsustas nendel kallastel uut elu alustada – ei olnud julge mees. Ta oli küll väga