pidi mind jõuga Gufleri hauakambrist välja lükkama. Siis saabusid juba teised naabrid ning veidi hiljem politsei ja kiirabiauto. Korraga huvitusid kõik Tutanguflerist, nagu me teda omavahel kutsuma hakkasime. Õige meelsasti oleksime teda katsunud, et näha, kas ta pudeneb vähimagi puudutuse peale tolmuks, nagu ma oletasin, aga seda ei lastud meil teha. Mina kujutasin ette, et ta on nagu vana pärgamentpaber, mu sõpradel tuli mõttesse rabe, kuivanud nahk, või siis arvasid nad, et ta jääb külge nagu kõõm või kleepub kui ämblikuvõrk. Peter Innerhofer kuulutas, et temasse saab sõrmega augu puurida ja siis kuivanud südame pihku haarata. Tema oli ka see, kes tegi ettepaneku hõivata Gufleri telekatool ja paigutada see maja keldrikorrusel asuvasse katlaruumi. Tasu eest oleksime lasknud väljastpoolt asundust pärit lastel seal istet võtta ja selle atraktsiooniga rikastunud. „Ehtsa muumia lamamispaik“ nimetas ta seda. Kuid see plaan siiski teoks ei saanud. Guido jällegi arvas, et vanamehe süda võib äkki veel nõrgalt lüüa, mida see pärast arvatavat surma tükk aega tegevat. Aga kui politsei pressiesindaja kuulutas, kui kaua oli 71-aastane mees surnult oma tugitoolis lebanud, loobusime ikka veel tuksuva südame teooriast. Kummastav olevat küll, leidis politsei pressiesindaja, et ükski naaber polnud mehe suremist märganud, aga kuna üür ja kommunaalkulud korrapäraselt ta kontolt maha kanti, kuna tal polnud sugulasi ja posti vaevalt saabus, polnud ta surm kellelegi silma hakanud. Mõne uudishimuliku pilgu all kanti härra Gufleri jäänused kanderaamil välja. See oligi tema lühike suur hetk, postuumselt, tema ainus hurraa, enne kui ta kuhugi maha maeti ja unustati.
Hitotsu
Bocksberg on väike, terav mäetipp. Tagantpoolt viib üles rohtu kasvanud, kitsas metsarada, mille ma valisin. Esiküljel on mägi murdunud järsuks kaljupangaks, umbes kakskümmend meetrit püstloodis allapoole, kuni sein läheb üle jääraks mäenõlvaks, mida katab rohi, osaliselt isegi mets. Siin on mägimände, kängus kuuski, lehiseid. Allpool langeb see vöönd teise järsakusse. Seal kaob Bocksberg teda ümbritsevate tumedate metsade sisse.
Võimas ja siiski silmatorkamatu on kaljuvall, mis kannab seda tippu, ebapopulaarset mägironijate seas. Minu teada pole keegi kunagi mööda seda seina üles roninud. Ka mööda metsarada või aastakümnete eest rajatud lõunapoolset ronimisrada, mis järelevalveta jäänud terastrosside tõttu puudulikult kindlustatud, tõuseb harva keegi mäkke. Vaid kotkad, viud, kullid tiirutavad ümber selle kiilu, mis kerkib taevasse ja leiab vaevu mõne matkajuhi poolt mainimist. Kes üldse Bocksbergi tunnekski? Hinnatud on Hoher Freschen, Widderstein, Staufen, aga mitte Bocksberg. Kaartidel on ta vaevalt märgitud kaljurünk, millele eriti tähelepanu ei pöörata. Just seepärast on ta minu ettevõtmise jaoks nii sobiv.
On imekspandav, et siia tippu on üldse rist pandud. Alpi selts on lihtsa, kuid massiivse puuristi seadnud paika 1966. aastal, nii on märgitud sildile selle jalamil. Krutsifiks mõjub ülemõõdulisena, kohatuna, pikipalk sirutub kolm meetrit kõrgusesse, kõrgemale kui on Bocksbergi tipu laius. Ristpalgile on uuristatud lause Elu on tee „mäkke“. Kui täna hommikul enne üheksat siia tippu jõudsin, mõtisklesin viivu nende jutumärkide üle.
Lühidalt ärritas mind Alpi seltsi arrogants moonutada mäestikumaailma igale kõrgendikule õnnistatud kannatuse risti paigaldamisega. Enne kui mina ilmale tulin, oli enamik nendest tipuristidest juba paigas. Ma ei tunnegi Alpisid ilma nendeta. Jaapanis on püha mäe Fuji kõige kõrgemasse kohta paigaldatud joogiautomaat ja Himaalajas kohtab mägironija kõikjal ilmastiku mõjul räbaldunud Tiibeti palvelippe. Meil seisavad igal pool nimelt need ristid, tavaliselt ei pane ma neid tähelegi. Ainult täna tippu saabudes silmitsesin seda paika nii, nagu näeksin ma seda esimest korda.
Rinnakõrgusele oli risti külge kinnitatud pronksikarva mõlkis kastike, mis sisaldas tipuraamatut – lainjate ruuduliste lehtedega kulunud kirjaplokki, mähitud paksu kilekotti. Sestpeale, kui me lapsepõlves teinekord neisse roppusi kirjutasime, polnud ma ühtki tipuraamatut käes hoidnud. Rõõm ennast nendesse jäädvustada langeb osaks turistidele ja alaealistele. Lõunatiroollane, kes on harjunud eluga mägedes, ei raiska sellele hetkegi. Täna aga heitsin ma pilgu raamatusse. Elagu mägi kõikide matkasellide rõõmuks! esimesel leheküljel. Elagu mägi! ka enamikul järgnevatel, osaliselt loetamatult täis kritseldatud lehekülgedest. Mina vana siga sain hakkama, suutsin ma dešifreerida, Jumalik panoraam või Täna on juba neli korda rahet tulnud. Siis jätsin selle sinnapaika. Nagunii oli sissekandeid vähe, isegi suvekuudel vaevalt rohkem kui kümme ülestähendust. Ma pistsin raamatu tagasi kastikesse ja võtsin istet ühel kaljurahnul mäenõlva lähedal, ristist võimalikult kaugel. Siia tahan jääda istuma, kuni päev lõpeb. Vaid sammu kaugusel mu jalgadest murdub kaljuserv. Elena oma kõrgusekartusega poleks suutnud siin istuda. Ta armastas mägesid, metsi, kuid hoidis järskudest kaljuseintest alati eemale.
Oma kiviselt taburetilt silmitsen ma loendamatuid mäeharju, paljast kiltkivi, kõveraid mägimände, paari põõsast siin-seal, paatunud rägastikku. Mägedesse on täkestatud orud, järsult langevad, leebelt laskuvad metsad, jõed, mis tükeldavad maastikku. Ma näen koski, mägionne, mägikarjamaid, metsateid. All tume, lödine rohelus, varjudeilm. Kõrgemal muutub maastik heledamaks. Teatud kõrgusel sööb taeva valge mäenõlvade roheluse, lõpevad aasad ja puud, ainult ahtrad kruusalaigud venivad veel kõrgemale, päikese poole sirutuvatele kivipaljakutele. Üksikud üles kuhjatud kaljud torkavad pilveräbalaid. Mäestiku määrdundvalge läheb üle kõrgustikuõhu määrdundvalgeks. Mõnes kohas on lumi maas. Vormitud laigud, mis sihitult, näiliselt juhuslikult maastikku kallatud. Praeguse aastaaja kohta on lund küll natuke vähe – jäänused, mis alati üle jäävad.
Võtan kirjaploki kollasest kilekotist, millel supermarketi nimi, kus käisin aastate eest. Minu käsutuses on sada valget lehekülge. Musta pastapliiatsiga kirjutan esimesele leheküljele kuupäeva ja nime: Gerold Ebner.
Miks ema mulle küll Gerold nimeks pani, on mulle mõistatuseks jäänud. Odaga valitseja. Ainult siis, kui tõlgendan oda kui kirjutusvahendit, on sel nimel minu jaoks mingi mõte. Sest ma olen veendunud, et sulg on võimsam kui mõõk. Te isegi hoiate mu kirjutist käes. Võib-olla oli mu emal 1969. aastal selle suhtes mingi aimdus, kui ta mind 21-aastasena kõhus kandis ja mu ilmale tuua otsustas – olgugi et see kujunes peagi ta tegevusele suureks takistuseks.
Milline mees läheb raseda prostituudi juurde? Hea küll, mõne jaoks on kõik ükspuha, peaasi, et saaks odavalt ja ilma suuremate komplikatsioonideta, küllap oli mu isa üks säärastest. Millalgi aga kasvasin ma liiga suureks, seal oma ema sees, nii et seda pidi nägema igaüks, kes sõitis kõnnitempos mööda betoonteed ja lasi pilgul ringi käia. Millalgi polnud emal enam võimalik mind varjata. Kui ma ta kõhust välja sain, siis oleks teoreetiliselt jälle olnud temas ruumi teiste jaoks, kuid tegelikult polnud temas siis üldse enam mingit ruumi, igatahes mitte maiste asjade jaoks, kuna ta ei töötanud enam betoontee ääres, vaid selle lähedal paiknevas kloostris ja hooldekodus, kus hoolitses vanade ja haigete eest ning palvetas koos nendega kolm korda päevas.
Nii see lõunatiroollastega ikka oli, öeldi, et nad ei tea, kuhu kuuluvad. Kord fašistide leeri, kord natside hulka, kord vastupanuvõitlejate sekka. Polnud nad sakslased ja polnud mittesakslased, olid kord siin, kord seal. Minu ema samuti. Alles oli ta pakkunud oma tütarlapselikku keha mingitele šveitslastele, kes tulid üle piiri, kuna šillingite-naised olid odavamad, kui varsti pärast seda andis end armsa jumala käsutusse. Alles rase libu, siis nunn, kes hooldas mehi, keda oleks tegelikult pidanud vihkama.
Nunnaliku eluviisi juurde on ta jäänud tänaseni, see naine, kes sai minuga käima peale, enam ei eksinud, tõrjus kõik muu kõrvale. See vaga, vooruslik teenija argipäev, millega ta pärast minu sündimist alustas. Miski ei omandanud iial tema jaoks sarnast tähendust. Ka mitte mina, ta poeg. Just nagu oleks see olnud minu süü.
Esialgu ma seda mõistagi tähele ei pannud. Oli, nagu oli: isa polnud ja ema oli pidevalt kas jumala või vanade ja surijate seltsis. Ma hakkasin maailma enda jaoks ise üles ehitama. Mida vanemaks sain, seda veidram ema mulle tundus. Visalt põikles ta mu küsimustest kõrvale, kuni ma lõpuks küsimuste esitamisest loobusin. Kulus aastaid, kuni ta oma minevikku tunnistas. Küla peal tiirlevad kuulujutud olid muutunud rõhuvaks, niisiis otsustas ta, seistes seljaga vastu köögiseina, kuhu mina, veel põhikooli õpilane, olin ta ajanud, jutustada mulle sellest, millega oli tegelenud enne haigete