Serval. Hans Platzgumer

vestlus kestis mõne minuti ja rohkem seda kunagi ei jätkatud. Ma võtsin tõsiasjad teadmiseks ja võisin nüüd olla kindel, et teistel lastel oli õigus, kui nad nimetasid mind hoorapojaks. Ma ei tajunud seda enam solvanguna, vaid legitiimse nimetusena, millega pidin leppima, nii nagu lepitakse oma nime, nina või juuksevärviga.

      Võib-olla olen ülekohtune, kirjeldades teda nii ühekülgselt. Kuidas peaks üks poeg iial jõudma oma ema kõikehõlmava tajumiseni? Ealeski ei saa teda mõista kuidagi teisiti kui ikka emana, ei millegi enama, millegi vähemana, ja ema teda ikka ainult oma pojana. Kuidas peaks ta erapooletult hindama? Mis iganes ka juhtub, jääb ema ja poja vaheline suhe emotsionaalse distantsi poolt määratuks, kogu nende elu vastastikuseks nabaväädi läbilõikamise protsessiks, mida kunagi lõpule ei viida. Armastus ema vastu on nii loomulik, et poeg seda isegi ei adu. Esialgu on ta emale liiga lähedal, et selgelt näha. Hiljem püüab ta pidevalt emast kaugeneda ja ema kõrvale tõrjuda.

      Nii kaua, kui ennast mäletan, olen ikka mõelnud, et ma ei armasta oma ema. Mul oleks ükspuha, kui ta sureb, sest meie vahel polnud tugevat sidet, teineteise mõistmist. Ma olin leppinud sellega, et ta on olemas ning et see on aeg-ajalt praktiline ja vahetevahel ebameeldiv. Kui teda ühel päeval enam ei oleks, oleks see samuti praktiline, mõnes mõttes rohkem, teises vähem. Kuid siis, täiesti ootamatult hõivas mu kümne, viieteistkümne aasta eest too unenägu – ma ei tea, miks see nii äkitselt tuli –, milles ema suri. Ta oli mingil põhjusel surnud, lamas surivoodil, see viis mu täiesti rööpast välja. Ma nutsin, ei suuda meenutada, et oleksin iial varem või hiljem niimoodi nutnud, tundmatu valu võttis minus võimust, jäi püsima veel kauaks pärast seda, kui olin üleni higisena ärganud. Mingi tühjus, kohutav auk haigutas äkitselt minu elus – veel hulga möödapääsmatumalt, kui oli mind vallanud kurbus surmajuhtumite puhul, millega olin tegelikus elus kokku puutunud.

      Järgmisel päeval helistasin emale ja küsisin, kas kõik on korras. Niipea kui ta toru võttis, oli kadunud sügavmust mureauk, see suurim emotsionaalne side, mida ma iial tema suhtes olin tundnud. Ainult unenägu. Ema hääl rebis puruks kurbuseräbalad, mis mulle ööst veel jäänud olid. Vaevalt teda kuulnud, tundus mu küsimus tobe ning unenägu, too halemeelne lugu, ebameeldiv ja piinlik. Valu surnud ema pärast oli minema pühitud. See ei tulnud enam kunagi tagasi, aga sestpeale tean, et selle pinnapealsuse all, millega ema ja mina teineteist kohtleme, on midagi veel, on söötis rohkem, kui ma suudan mõista. Sellest teadmisest mulle piisab, kunagi pole ma teinud katset varjatud sügavusi uurima hakata. Meelsamini rahuldusin meie koduse võõrusega. Ma ei teadnud üldse, mida oleksin pidanud ette võtma, et saada lähedasemaks naisega, kes oli mu ilmale toonud. Ta oli andnud mulle elu, mina olin teinud sellest oma elu. Kas ma pean talle tänulik olema? Lõppude lõpuks ei teinud ta seda ju minu heaks, mitte teadlikult. Mida ta üleüldse on minu heaks teinud? Vahetanud mul mähkmeid? Andnud mulle süüa-juua? Seadnud mu aset ja lasknud mul lugeda issameiet, niipea kui heitsin voodisse? Ta hoolitses mu eest, kui olin haige, kuid kõike seda tegi ta ka katoliiklasest haigepõetajana. Kümme käsku kirjutasid talle ette ligimesearmastuse, millega ta pidi kohtlema mind ja kõiki teisi. Sellest enamaks ei piisanud meie omavahelistes suhetes iial. Tõenäoliselt oli põhjus just nimelt teeseldud vagaduses, mis algusest peale kiiluna meie vahele tungis. Olgugi et ema ettekujutus maailmast ning kõigest maisest ja taevalikust mind vermis ja ma pole tänase päevani sellest hästi vabaneda suutnud, ei ole ma sellegipoolest iial osanud jumalasse uskuda. Usugeen paremas ajupooles, mis temal ilmselt olemas, minul puudub. Ma vadistasin palveid tema järel vaid osavõtmatult, mõttetult, kannatasin need välja, mõistes juba varakult, et usklikega pole mõtet usu üle vaielda. Minu jaoks oli usk üksnes põhjus, miks ema ja mina omavahel nii harva ja pealiskaudselt rääkisime. Ma armastan oma ema, sellest ma ei tagane, ja ka tema armastab mind, aga armas jumal on alati meie vahel seisnud ja hoidnud meid teineteisega lähedaseks saamise eest.

      Ma ise seisin enne päris serva peal ja tajusin pööritust spiraalina sügavusest üles mulle pähe tõusmas, kuni tundsin end ühtaegu kahetiselt – surnuna ja elavana. Ma olin jõudnud vahepealsusse, olin kui Schrödingeri kass mõlemas kohas korraga. Adusin, kuidas kaotan kontrolli, sundisin end tagasi astuma ja võtsin uuesti oma kaljutaburetil istet.

      Kas te tunnete vajadust minema lennata, kui seisate mäetipul? Libiseda allapoole piki kiltkivi, jätmata selja taha muud kui paar rägastikus murdunud oksa, mis tähistavad teie lennurada, vaevumärgatavad jäljed, mille loodus ja ilmastik peagi kustutavad. Kas veel on oktoober? Ei tea, kui palju aega on möödunud selle kirjutise valmimise ja leidmise vahel?

      Päeviti ronisime välja kastmajadest, mida natsid ehitasid kõikjale Lääne-Austriasse neljakümnendate aastate algul, pärast seda, kui Hitler ja Mussolini olid omavahel lepingu sõlminud. Mitte-itaaliakeelsed lõunatiroollased pidid välja rändama ning paigutati nendesse kolooniatesse elama. Neid oli ligi sada tuhat inimest, neid nimetati optantideks. Natsionaalsotsialistide poolt talutud, fašistide poolt välja aetud, kuhugi vahepeale pidama jäänud. Mina üks nendest, olgugi et järeltulija. Selle teadmisega ei kaasnenud mingisugust uhkust, mingit kokkukuuluvustunnet, mingit šovinismi. Ei mingit lokaalpatriotismi, ei midagi ilusat, suurt ega romantilist polnud sellises päritolus, mingit identiteeti ei tekkinud väljatõugatusest, mitte-kuhugi-kuulumisest. Oli vaid mingi lõhestatus, mis meid iseloomustas, mille kaudu ei moodustunud veel kaugeltki mitte mingi meie. Sügavuti lõhestas see ka mind, kes ma olin puht juhuslikult siia sattunud, nii nagu iga inimene esmalt kuhugi juhuslikult satub. Ma olin koloonialaps, ja koloonialapsed jäid omaette, eraldatud nähtamatu müüriga ülejäänud maast.

      Meie tsoonis kandsid tänavad selliseid nimesid nagu Salurner Straße, Meraner Straße, Bozner Straße. Küllap olid natsionaalsotsialistide arhitektid mõelnud, et see tekitab optantides koduse tunde. Või ei mõelnud nad üldse midagi, püstitasid vaid kiirelt majad, mis olid kõikjal ühesugused, asfalteerisid nendevahelised teed ja nimetasid need fantaasiapuudusel Lõuna-Tirooli linnade järgi. Polnud olemas tänavat, mis oleks nime saanud selle kolka järgi, kust mu ema tuli – Glurns kõige kaugemas Vinschgau nurgas.