küsis Kempnerilt kõnealuse märgukirja kohta, ütles too, et mäletab seda tõesti, aga „küllap võttis mõni suveniirikütt originaali endale”. 1946. aasta septembris lõpetasid ühe dokumendikeskuse töötajad originaalide laenutamise Nürnbergi süüdistusmeeskondadele, sest kartsid, et ei saa kunagi tagasi tuhandet ühikut tõestusmaterjali, mille nad selleks ajaks olid välja andnud.
Protsesside ajal oli Nürnbergi kohtupalee paberitest üle ujutatud. 1948. aasta aprillis valminud aruande kohaselt oli seal üle 1800 kuupmeetri „haldustoimikuid, pressiteateid ja fotonegatiive, filmoteek, kohtusaali salvestuste ja ülekuulamissalvestuste linte, raamatukoguraamatuid ja teisi trükiseid, originaaldokumente, foto- ja dokumendikoopiaid, dokumendiköiteid, protsessiülevaateid, vangi- ja ülekuulamistoimikuid, küsitluskokkuvõtteid, tõendusmaterjali analüüsi protokolle”.
Säherduse materjaliuputuse tõttu muretsesid ametnikud, et originaaldokumendid visatakse pahaaimamatult prügi hulka. Kempneri hilisemate memuaaride järgi valitses seal kohutav segadus – ja tema kasutas kaost ära.
Enda sõnul kartis ta, et neid plahvatusohtlikke dokumente ei arhiveerita korralikult, mistap otsustas ta tagada nende õige kasutuse. Ta tunnistas mälestustes, et kui mõni „huviline ja nutikas” uurija tuli protsessi ajal tema käest tähtsate dokumentide kohta uurima, võis ta visata toimikud lihtsalt kontoridiivanile ja toast välja jalutada, öeldes: „Ma ei taha midagi teada.”
Parem jätta „hinnaline ajalooline vara” usaldusväärsele kaastöötajale, kes selle sisu teatavaks teeb, kui loovutada see valitsuse bürokraatidele, kes võivad lasta dokumendi hävitada, arvas Kempner.
Kõik sakslastelt ära võetud dokumendid oleks tulnud pärast protsesse tagastada sõjaväe dokumendikeskustele, aga Kempner tahtis endale jäetud dokumentide põhjal kirjutada natsiajastust artikleid ja raamatuid. 1949. aasta 8. aprillil, mõni päev pärast ministeeriumide protsessi otsuste väljakuulutamist, sai süüdistaja dokumendiosakonna ülemalt Fred Niebergallilt ühelõigulise kirja: „Allakirjutanu volitab Ühendriikide ülemnõunikku ja ministeeriumide protsessi peaprokuröri dr Robert M. W. Kempnerit õppe- ja teadustöö ning publitseerimise eesmärgil eemaldama säilikute seast ja hoidma enda käes Saksamaal Nürnbergis peetava sõjakuritegude kohtuprotsessi mittesalajaseks liigitatud materjali.” Niisugune märgukiri oli tavatu. Hiljem kahtles üks sõjaväeluures töötanud advokaat sügavalt, kas Niebergalli ametikohal oleval mehel ikka oli voli seda allkirjastada.
Selsamal päeval saatis Kempner New Yorki E. P. Duttoni kirjastusele kirja ning lühikokkuvõtte raamatu kohta, mis kannaks tööpealkirja „Hitler ja tema diplomaadid” ja põhineks tema Nürnbergis läbi viidud ülekuulamistel ning Saksa välisministeeriumi dokumentidel. Kui ta oli sellest jaanuaris teada andnud, oli Duttoni toimetaja ilmutanud huvi ja küsinud rohkem üksikasju. Hiljem selgus, et see oli kõigest üks Kempneri kirjastamismõtetest 1949. aastal.
Aastakümneid hiljem selgitas Kempner oma memuaarides, miks ta Nürnbergi dokumente endale jättis. „Ma teadsin üht. Kui ma kunagi plaanin midagi kirjutada ja pean arhiividega suhtlema, siis võivad nad saata mulle küll kenasid vastuseid, aga teatud materjale ei suuda nad leida. Ent minul olid mu dokumendid käes.”
See ei olnud ammendav selgitus. Tegelikult tahtis Kempner saada teiste natsismist kirjutajate ees ainukordsuse eelist.
Lubatäht käes, lasi Kempner dokumendid kokku pakkida ja saata need – ühes kõige muuga, mida ta oli süüdistajana kokku kogunud – üle Atlandi Philadelphia äärelinna oma koju. 1949. aasta 4. novembril jõudiski Pennsylvania raudtee Lansdowne’i jaama saadetis: kakskümmend üheksa kasti, mis kaalusid kokku üle kolme ja poole tonni.
„Hitler ja tema diplomaadid” ei näinud kunagi trükivalgust. Paistab, et Kempneri tähelepanu kandus mujale ja ta leidis muid viise, kuidas Kolmanda Reich’i ülekohtu eest õigust nõuda. Ta avas Frankfurdis advokaadibüroo ning asus muude tegemiste kõrval ajama natsismiohvrite kahjunõuete hagiasju. Ta esindas Erich Maria Remarque’i, kelle Esimese maailmasõja teemalise menuromaani „Läänerindel muutuseta” olid natsid ära keelanud ja selle eksemplare avalikult põletanud. Ta esindas silmapaistvat Heidelbergi ülikooli matemaatikaprofessorit Emil Gumbelit, kelle natsid sundisid sõjavastaste vaadete tõttu töölt lahkuma. Ta esindas juute ja katoliiklasi ja vastupanuvõitlejaid. Sellest sai tulus tegevusväli.
Kümmekond aastat pärast Nürnbergi protsessi lõppu hakati natslikele sõjakurjategijatele esitama uusi süüdistusi. Üks 1958. aasta kohtuprotsess Lääne-Saksamaal tõmbas taas tähelepanu jubedustele, mis sakslaste arvates olid juba minevikku vajunud: kümme natsi mõisteti süüdi üle 5000 Leedu juudi tapmises sõja ajal. See juhtum ajendas Saksa liidumaade justiitsministreid – keda hirmutas teadmine, et paljud kurjategijad olid pärast sõda karistusest pääsenud – asutama natsikuritegude uurimise keskametit, mis hakkas tööle Ludwigsburgis.
Samal ajal tõid prokurörid ka väljaspool Saksamaad kohtu ette väga tähelepanuväärseid asju. 1961. aastal astus Kempner jälle rahvusvahelisse rambivalgusse, kui ta tunnistas Jeruusalemmas toimunud protsessil Adolf Eichmanni vastu, kes oli korraldanud kogu Euroopa juutide küüditamist ja surmalaagritesse saatmist. Kempner osales ohvrite sugulaste advokaadina paljudel selle aastakümne kuulsatel protsessidel. Ta esindas Anne Franki isa ja karmeliidi nunna Edith Steini õde kohtuasjas kolme SS-i ohvitseri vastu, keda süüdistati tuhandete Hollandi juutide tapmises. Ta esindas ühe 1933. aastal natside rünnakrühmlaste ehk pruunsärklaste käe läbi hukkunud patsifistliku ajakirjaniku leske. Ta kaitses 30 000 Berliini juudi huve õigusemõistmisel Gestapo Berliini osakonna ülema Otto Bovensiepeni üle, kes oli juhtinud nende itta küüditamist.
Kempner lõikas uuesti tähelepanu keskmesse tõusnud natsikuritegude uurimiselt suurt kasu, kirjutades saksa lugejatele hulga raamatuid neist ja teistest muljetavaldavatest juhtumitest. Ta avaldas ka väljavõtteid Nürnbergi ülekuulamistelt ja 1983. aastal oma memuaarid „Ankläger einer Epoche” ehk „Ühe ajastu süüdistaja”. Olgugi et Kempner oli saanud 1945. aastal Ühendriikide kodakondsuse, ei avaldatud tema raamatuid inglise keeles ja tuntust võitis ta eelkõige oma sünnimaal.
Nelikümmend aastat pärast Nürnbergi pidas ta ikka veel lahingut. Kui Saksa Pank ostis ära Flicki perekonna tööstusimpeeriumi, saavutas Kempner selle, et 1300 juudile, kes olid teinud sõja ajal Flicki ettevõtetes püssirohtu tootes orjatööd, maksti miljoneid marku hüvitist.
Sõda natside vastu tähendas Kempnerile kõike. Järelejätmatult takistas ta maailmal unustada, mida kurjategijad olid teinud. Kui talle mainiti, et mõni endine nats ei paista ju olevat sugugi halb inimene, võttis ta oma toimikud ja tõestas vastupidist.
„Tõepoolest tuhanded mõrtsukad jalutavad senini Saksamaa ja muu maailma tänavail,” rääkis ta kord ühele ajakirjanikule. „Kui palju natsikurjategijaid on veel vabaduses? Mõtelge ise.” Isegi pärast kõiki sõjajärgseid kohtuprotsesse oli mõrvas süüdi mõistetud üksnes mõni tuhat sakslast. „Kas oskate mulle selgitada, kuidas umbes kaks tuhat inimest suutsid mõrvata kuus kuni kaheksa miljonit? See on matemaatiliselt võimatu.”
Kolmkümmend, nelikümmend, viiskümmendki aastat pärast natsiajastut keeldus ta järele andmast. Seda lahingut pidas ta oma elupäevade lõpuni.
Sel ajal kui Kempner tuhises Ameerika ja Euroopa vahet, ajades rahvusvahelisi õigusasju, oli tema pereelu väga komplitseeritud. Ehkki ta advokaadifirma tegutses Frankfurdis, oli temast saanud Ühendriikide kodanik ja tema peamine kodukoht oli ikka Pennsylvanias Lansdowne’is, kuhu ta oli sõja ajal kolinud. Seal elasid veel tema teine naine Ruth, kes oli sotsiaaltöötaja ning kirjanik, eakas ämm Marie-Luise Hahn, sekretär Margot Lipton ja 1950. aastatel ka poeg André.
Kempneritel oli üks saladus: poisi ema ei olnud Ruth Kempner – nagu nad kõigile rääkisid –, vaid Margot Lipton. Robert Kempneril ja tema sekretäril oli olnud 1938. aastal armulugu.
André kasvas teadmises, et ta on Kempnerite adopteeritud laps. Koolidokumentides oli poisi emana kirjas Ruth Kempner. Nii oli toona lihtsam. „Lihtsam doktor Kempnerile,” ütles Lipton. Ei André ega ta vanem vend Lucian – Kempneri poeg esimesest abielust – saanud veel palju aastaid tõtt teada. Omad kahtlused neil küll olid. André pulmas Rootsis imestasid kõik, et Lipton ja peig