et ta on nooruslikkuse allikas!” Seejärel läks ta Lesteri juurde, et anda talle raamitud tänukiri. Seal seisis: „Jane Lesteri kammitsematu kujutlusvõime ja lõputu energia kannavad selle õilsa rüütliemanda hingeväge, kui ta otsib oma graali, trotsib ohte, ületab piire ega võta elult vastu üksnes õrnu õisi, vaid ka tema ohakaid.” Richardson nimetas teda elupõliseks õigluse sõdalaseks.
Hiljem käisid külalised Melleni kirjastuses ringkäigul ja suupistete mekkimise vahel signeeris Lester Kempneri inglise keelde tõlgitud memuaare. Siis naasis seltskond kirikusse, kus inglasliku etlemismaneeriga näitleja luges ette mõned memuaaride lõigud.
Lipton lõikas läbi lindi väikses valges majas, mille ukse kõrvale oli pandud silt, mis andis teada seal tegutsevast uuest institutsioonist. Ent riiulid majas olid tühjad.
Probleem oli selles, et ehkki dokumendid olid füüsiliselt naiste valduses, kuulusid need juriidiliselt Kempneri kahele pojale. Kempneri pojad ei olnud veel otsustanud, mida Lansdowne’i dokumentidega teha, aga 1995. aastal rääkisid nad Saksamaa riigiarhiiviga, et annetada sellele Kempneri Frankfurdi advokaadibüroos säilitatud toimikuid. Kui Richardson üritas Lucian Kempneri väitel sesse tehingusse sekkuda, saatis poegade advokaat talle hoiatuse, et ta lõpetaks niisuguse käitumise.
Häirimatu Richardson läkitas kaks ja pool kuud pärast Robert Kempneri kolleegiumi avamist Lucian Kempnerile kirja uue ettepanekuga. Tema vastne keskus pühendaks oma tegevuse „Robert Kempneri raamatukogu ja dokumentide kogumisele, kataloogimisele, avaldamisele ja uurimisele”. Vastutasuks saaks Lucian 20 000 dollarit avanssi ja isa raamatute taasavaldamise eest autoritasu ning Richardsoni asutuse audoktori kraadi. „Kas ma võiksin tulla jaanuaris Münchenisse, et seda ettepanekut Teiega arutada?”
Lucian lükkas pakkumise tagasi.
1997. aasta mais helistas Lester Kempneri dokumentide asjus uuesti holokaustimuuseumi. Sedapuhku oli peaarhivaar Henry Mayer valmis vestlema.
Natsid olid Mayeri vanaisa, Saksamaal Oberlustadtis karjatalu pidanud Heinrich Meieri tema tegevusalalt välja tõrjunud. Talupidajaid sunniti juutide talusid, kust nad olid ammusest ajast kariloomi ostnud, boikottima. Kui keegi tabati ostmas piima juudi vahendajalt, teenis ta riigi asutatud põllumajandusühistult ainult killukese tavapärasest hinnast. Meeleavaldajad takistasid juutide katseid müüa oma kaupa turul. Lõpuks ei sõlminud kindlustusfirmad juutidega lepinguid, mis noil seaduse järgi pidid olema. Kõigest sellest tüdinud Heinrich Meier sõitis 1937. aastal koos tütre ja pojaga luksuslaeval Washington New Yorki. Teised pereliikmed ja sugulased olid lahkunud juba varem, nüüd kolis Meier elama samasse Flatbushi kvartalisse. Muutus oli täielik: saabudes muutis ta oma nime kirjapilti nii, et seda ei hääldataks saksapäraselt maier, vaid inglise moodi meier.
Mayerid ei rääkinud kunagi holokaustist. Henry Mayer sündis viis aastat pärast Teise maailmasõja lõppu ja ta mõistis üsna kähku, et on rangelt keelatud pärida, mis juutidega Kolmandas Riigis juhtus. „See oli teema, mida ei võetud iial üles,” ütles ta. „Sellest ei tehtud juttu.”
Henry Mayer õppis Chicago ülikoolis Ameerika ajalugu ja sai magistrikraadi Wisconsini ülikoolist. Tema eesmärk oli saada professoriks, aga ta kukkus doktoriõppe sisseastumiseksamil läbi, ja teiseks katseks valmistudes otsustas ta, et ei tahagi enam õppejõuks saada. Seeasemel kolis ta Washingtoni ja leidis varsti tööd riigiarhiivis. Töö oli kaasahaarav, kuid viimaks hakkas talle näima, et kogu ta elu seisneb materjalide inventeerimises ja säilikute ümbertõstmises, ning kui vastavatud holokaustimuuseum pakkus 1994. aastal tööd, haaras ta kohe võimalusest kinni.
Neil aastail käis holokaustimuuseumis miljoneid külastajaid. Idee kohaselt pidid inimesed sealt välja astudes hakkama „võitlema vihkamisega, tõkestama genotsiidi ja edendama inimväärikust”. Enne kui külastaja jõudis püsiekspositsiooni juurde, anti talle leht, millel kirjeldati mõnd konkreetset natside tagakiusamise ohvrit. Pikal jalutuskäigul läbi näitusesaalide nägi ta tapatalgute pilte, istus samasuguses vagunis, mis olid juute surma vedanud – läbi väravate, mille kohal seisis kiri „Arbeit macht frei” ehk „Töö teeb vabaks” nagu Auschwitzis –, ja jõudis lõpuks ruumi, kus oli välja pandud Majdaneki surmalaagri gaasikambri ohvritest jäänud neli tuhat kinga. Muuseum tahtis anda külastajale ajalootunni, aga ka panna küsima isikliku vastutuse järele: mida oleksid sina teinud? Mida sa ette võtad, et peatada vaenuõhutamist meie päevil?
Ent muuseumi kogud on märksa suuremad, kui saalides näha on. Seal on tohutu palju arhiivimaterjale, mille abil teadustöötajad saavad uurida ja tutvustada holokausti lugu: dokumente, fotosid, arhiivisäilikuid, suulise kõne salvestisi ja ainulaadseid esemeid.
Saksa juutide poja ning lapselapsena oli Henry Mayer juba loomuldasa muuseumi missiooniga seotud. Kuid alles seal tööle asudes avastas ta omaenda perekonna kaugeleulatuva loo.
Mayeri isa- ja emapoolne suguvõsa (Meier ja Frank) olid elanud palju põlvkondi Edela-Saksamaal Reini jõe äärses Karlsruhes ja selle ümbruses. 1930. aastatel pagesid mõned sugulased Ühendriikidesse. Paljud ent ei põgenenud. Nemad jäid natside võrku 1940. aasta oktoobris, kui Gestapo võttis piirkonnas kinni üle 7600 juudi mehe, naise ja lapse ning ajas nad maalt välja.
Neid ei deporteeritud itta – mis oli hilisematel aastatel Saksa juutide tavaline küüditamissuund –, vaid läände Lõuna-Prantsusmaale, kus sakslased olid varem samal aastal pärast Prantsusmaa põhja- ja lääneosa okupeerimist pannud pukki Vichy nukuvalitsuse. Sakslased ei pidanud vajalikuks Vichy valitsusele teatada, et nad sinna juute küüditavad, ja prantslased saatsid nood seepeale interneeritute laagritesse, millest üks oli üles seatud Loode-Prantsusmaal Püreneede jalamil asuva Gursi ümbruse soisele alale.
Juute vedavad rongid peatusid lähimas raudteejaamas, Oloron-Sainte-Maries, kus kõik nad topiti lahtistesse veoautokastidesse. Kallas jäist vihma, kui nad läbisid oma pika kurva teekonna viimast järku. Kodust 1300 kilomeetri kaugusele veetud läbimärjad, külmunud ja vapustatud väljasaadetud juhatati kõledatesse logudesse barakkidesse. Nende kompsud jäid hunnikutena porisse.
Ametnikud, kes käisid talve hakul ses prantslaste juhitud laagris, kogesid eakamate vangide seas – nelikümmend protsenti deporteeritutest olid üle kuuekümnesed – „inimliku lootusetuse hingematvat õhustikku” ja „tugevat surmaiha”. Inimesi täis tuubitud ja akendeta sarasid jälgisid okastraatide tagant relvastatud valvurid. Barakke ei köetud, seal polnud vett ega mööblit. Võimust võtsid täid, rotid, prussakad ja tõved. „Aina sadas ja sadas,” kirjutas üks vang. „Maapind oli nagu mädasoo, seal libises ja sinna vajus sisse.” Vangid jagasid omavahel kõrge säärega saapaid, et jõuda läbi sopa algeliste kemmerguteni, mis kujutasid endast ilma usteta paraskilatreid. Ühe ajaloolase hilisemate sõnade järgi heljunud kõige kohal kõntsa- ja uriinileha segu. Vangidele anti ersatskohvi, supilurri ja leiba. Joogivett nappis ja nälg ei andnud asu. „Ainult mõni meisterlik luuletaja nagu Rimbaud,” kirjutas üks Gursist pääsenud juudi ülikooliõppejõud, „suudaks anda edasi kogu seda nüansirohket häda ja viletsust, mida talusid tuhanded ja tuhanded inimesed, igas eas mehed ja naised.”
Heinrich Meieri nõod Elise ja Salomon Frank ei näinud ses laagris 1940. aasta lõppu – nad surid paljude aastate külmimal talvel.
Heinrichi vend ja vennanaine Emmanuel ja Wilhelmina Meier ning nõbu Martha Mayer veetsid Prantsusmaa laagrites peagu kaks aastat, kuni saabus nende saatusetund. 1942. aasta augustis viidi nad rongiga Pariisi eeslinna Drancysse, kus neilt võeti viimanegi veel alles jäänud vara. 14. augusti koidikul sõidutati Emmanuel ja Wilhelmina bussiga raudteejaama, kus automaatidega relvastatud valvurid ajasid nad loomavagunisse, et alustada teekonda itta „teadmata sihtpunkti”. Kolm päeva hiljem viidi ära ka Martha. Nad olid üheskoos haigete ja vanainimeste ja vaeslastega, kellest mõnigi oli kahe-, kolme- või nelja-aastane.
Paaripäevase reisi ja ligi 1400 kilomeetri järel jõudsid Heinrichi sugulased oma viimsesse sihtjaama: Poolasse Auschwitzi.
Mayer, kel polnud varem holokaustimuuseumiga vähimatki kokkupuudet, aitas seal korrastada ja kataloogida üle 70 miljoni lehekülje dokumente. Sellest hulgast kõige mahukam, kõige keerulisem – ja kõige ajaloolisem – oli Kempneri dokumendikogu.
Kui