kui paarike röövis ja tappis seitsmeaastase Timothy Kenti.”
Kas on võimalik süüa jäätist ja plaanitseda samal ajal lapsemõrva, mõtiskles Nora. Kõige kohutavam ei olnudki julmus ise. Kõige kohutavam oli see, kui märkamatult puges see tavalisse argiellu ja seega osutas, et me ei saa kunagi kindlad olla. Et sõbralik nägu võib varjata kõige sügavamat kurjust.
Naeratav ja armunud paar, kes limpsib vahvli seest maasikajäätist ning kavatseb vägistada ja kägistada kellegi poja. Tore kooliõpetaja Rwanda külas, kes verehimulisena märatseb, matšeete käes. Peen ülikonnas abielumees, kes naise vanni uputab, et elukindlustus kätte saada. Nora võbistas end ja tahtis juba raamatu tagasi panna, kui tema pilk langes juhuslikult vastasleheküljele, kus talle torkas silma foto all vasakus nurgas.
See väike foto pani Nora kuklakarvad püsti tõusma.
Ta torkas raamatu otsustavalt kaenla alla, läks leti juurde ja maksis, enne kui väravasse läks.
Niipea kui ta oli lennukiistmele maandunud, otsis ta pildi uuesti välja ja uuris lähemalt.
Noor krunni pandud juustega naine vaatas pahuralt kaamerasse. Ta seisis valge seina ääres, käed kõrval. Nora ei mäletanud, et oleks seda nägu varem näinud, aga see oleks sama hästi võinud olla üks pilt tema kohvripundist.
Pildi allkiri kuigi palju infot ei andnud. „Üheksateistaastane Jean Eastman, kelle kaudu tabati William Hickley.”
Nora sirvis peatükini, mis rääkis William Hickleyst ehk Bill Hixist, nagu mees end ise nõudis kutsutavat.
Raamatu autor kirjutas nii, nagu tahaks püstitada klišeede maailmarekordi. William Hickleyl oli õnnetu ja armastuseta lapsepõlv domineeriva ema käe all. Isa ta ei tundnud. Poisil oli olnud enam-vähem esimesest koolipäevast peale raske sõpru leida, selle asemel oli ta sukeldunud fotograafiasse, millest sai tema jaoks kõikehaarav hobi.
Ta oli elanud ema juures, kui 32-aastasena jäi vahele nii labase asja nagu katkise autokummi tõttu. Ühel 1992. aasta oktoobrikuu reede pärastlõunal oli ta maantee ääres peatunud, et rehvi vahetada. Sõbralik politseinik oli mööda läinud, peatunud ja abi pakkunud. Enne kui William Hickley jõudis abipakkumisest keelduda, oli see reibas politseinik juba pagasiruumi lahti teinud, et tungrauda ja varurehvi otsida.
See, mida politseinik Ross Carr nägi, jättis temasse nii sügava jälje, et tegevteenistusse ta tagasi ei pöördunudki, vaid läks unehäirete ja rikutud närvide tõttu pensionile kaks aastat varem, kui tegelikult kavatsenud oli.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.